Väärtuste ülekande sild on armastus

Kirjutab Urve Uusberg – kolme loova poja ema, psühholoog


Mis teater on, miks teater on?

Sellise küsimuse sain ajakirjanikult mõni aeg tagasi, palus mul kirjutada sel teemal. Mina aga uudistasin alustuseks, mida Lea Tormis ütleks . Mulle sobis tema mõte sellest, kuidas meil endil mingis asjas, elamise protsessis sees olles võib olla raske eristada, mis tähtis, mis tühine….et teater, näitlejad ja lavastaja koos suudavad ehk meile seda näidata.

Minu jaoks on hästi oluline ka puudutatus. Mõnikord on mul keerukas usaldada mänge vormiga – just selles mõttes, et mõtet leida. Igal omad tööpunktid.

 


 

Urve Uusberg oma keskmise poja Uku kaisus Võru viinavabriku ees, kus tunni pärast esietendub Uku lavastus Sławomir Mrożeki tekstist lähtuv „Pidu“.

 

Margus Mikomägi saatis mulle veel küsimusi:

Kuidas psühholoogi seisukohast võiks kaitsta loovat natuuri?

Kuidas kasvatada last ideaalidele truuks ja uskuda, et ta ei läheks puruks?

Kuidas panna peale kaitset nii, et kukkudes suudaks ta ise püsti tõusta ja edasi uskuda?

Kogu enesekindluse juures vaevab mindki kõhklus, kas see, praegu siis laste kasvatusse puutuv on ikka teiste asi, teistele arusaadav ja tarvilik, kas ei peaks kõik jäämagi eraasjaks, saladuseks, võõrale pilgule nägematuks….(mõttekäik on inspireeritud Hando Runneli eessõnast ühele Uku Masingu luulekogule)

Margus ütleb mulle : „Ainult sina saad seda kirjutada, sul on kolm loovat last, oled ema, oled neid suunanud olema loov ja kardad nende pärast kõige enam siin ilmas. Ei saa ju öelda, et jumal juhatab ja asi ants.”

Minu kallis klassikaaslane Jaan Tobreluts tavatseb ikka öelda, et inimene mõtleb, Jumal juhib. Sagedasti leian ennast olemas väga tänulik nende inimeste tulemisest minu ellu, kes on tulnud: abikaasa, pojad, lauljad, kolleegid. Peamine põhjus olla tänulik on selles, et nad on sõbrad. Mina küll ei tea, kes neid kohale juhatas…

Psühholoogina julgustan vanemaid lubada lastel kasvada, kasvada ja veel kord kasvada. Ei ole seegi soovitus originaalne, et looge keskkond, kus nad kasvavadki loovaks iseendaks. Keskkonna all mõtlen siin aga suhteliselt kindlameelselt eelkõige vaimset keskkonda. Loomulikult on soe tuba ja hää söök samuti vajalik. Ometi tuleb vaeva näha ka esmalt nähtamatute suurustega. Julgen öelda, et aastate tagune koori loomine oli kantud soovist luua oma lastele seesama usaldusest kantud keskkond ka väljaspool kodu.

Loovus on igale inimesele kingitus, millega elades ei ole lahendamatut, mida kasutades võib sündida ka ime. Kuidas seda tugeda? Tsiteerin kõigepealt enne olnud tarku:

Enamus kasutab meeli ypris harva ja pyyab neid redutseerida kestaks, millest enam ei imbuks läbi mingi uue-võõra kogemus. Vähemus elab meeltes ja pyyab neid avardada nõnda, et nad enam ei oleks kaitsevahendiks. Et nad haaraksid kõike korraga. See vähemus, kes lapsepõlves alati kysib: “Mis see on?”

Küllap on Uku Masing eeldanud, et see küsija laps saab ka kannatlikke vastuseid. Masing jätkab, et need vähesed eeldavad mõelda enamvähem intuitiivselt, nad tahavad ja suudavad võtta vastu mingis mõttes terviliku tõe, mis pole küll sõnastatav normaalsete mõistetega. Ka võib nende ümber ja sees olla täielik segadus – enamuse arvates, ja ” ometi on see segadus tema tundjatele mingi selgus, läbipaistvus, kergus, kirkus.”.

Masing kirjeldab, kuidas need inimesed ei nimeta asju, pigem tajuvad, näevad ja kuulevad. Nad ei ela vaid mõistetest ja sõnadest maailmas, ”mis neid tulemyyrina, kaktusehekina lahutab mitteminade maailmast ehk reaalsusest/…../ainus mõiste, mis kuidagi veel kasutatav, kuidagi ytleb selle hoiaku on: armastus.”

Selleni tahtsin jõuda – armastuseni. Julgedes seda välja öelda, annadki vastuse, kuidas tugeda last.

 

Ema ja psühholoog ja/või vastupidi

Lastega koos olemises rollikonflikti ei ole. Võiks muidugi olla – ema ja psühholoog, psühholoog ja ema. Kõrvus ikka kumisevad hüüded, kui lapsed väiksena avalikes kohtades loovalt proovisid probleeme lahendada , mis sel ajal oli seotud suuremas osas oma vajadustega: ise psühholoog! Või kui õpetajate piire prooviti: ise psühholoog! Midagi muud ka ei hüütud, kuid tõlkisin enda jaoks – oled halb ema. Sealtmaalt hakkasin õppima andestama.

Ei tea keerukamat õppimist, kui andestamise õpe. Solvumise ja haiget saamise eest vastutuse võtmine enesele. Küsimine endalt, kuidas see mulle sattus ja tegelemine vaid endaga… Ma ei kinnita siin avalikult valet, et ma sellega ülihästi toime tulen ei tule, see pole kerge.

Pean väga palju endaga töötama ja taas ja taas integreerima teadmise, et inimesed ei taha kunagi halba. Vahest lihtsalt tahavad endale head ja see võib riivata kellegi teise vajadusi, arusaami jne jne. Peamine, et igaühel on õigus erinevale arvamusele ja minuga (igaühega!!!) võib alata parem maailm. Alustuseks sobib seegi, et ei kahjusta kedagi oma hinnangutega.

Laste kasvades olin väga uudishimulik, nii palju küsimusi sattus, millele polnudki kohe vastust . Ühe poisiga harjutasin näiteks kaotusega toime tulemist malet mängides – ütlesin talle, et kui ta õpib toime tulema ka kaotusega – ei hakka kohe malelauda purustama, siis on lootust kord võita. Need kategooriad “kaotus-võit”, mulle ei meeldi ja ma ka ei kasuta neid, pigem sõnastan ümber. Näiteks: jäin neljandaks, jäin teiseks, last – but not least, selline kogemus jmt. Võiduna käsitlen võimalust teha seda, mida tahan, nii hästi, kui selles ajas on mu võimed, aru ja hindajate heatahtlikkus.

 

Uudishimu ja kogemus

Keskkonna poolse tavapärase hinnangulisuse kiuste jäin oma ideaalidele truuks oma kasvatusstiili ja valikute asjus. Ja puruks ei kavatsenud ka minna. Usun, et lapsed on selle mudeldanud.

Kui veel lahti seletada, siis peamine abiline endaks jäämisel on vaprus võtta vastutus kõiges endale, ei mingit osutust oludele, inimestele. Lisaks uskumine, et maailm on õiglane paik ja igas heas on polaarsus, sama halvas – ükski kogemus ei lähe kaotsi (V. Frankl).

Ehk on hea mõelda lastega koos kasvamisel ka sellest, kuidas neisse ”tulnukatesse”suhtuda? Kui seda teha sügava austuse ja armastusega, siis peaksid kõik asjad saama vastuseid ja lahendusi. Teenides neid hingi tähelepanu ja ikka armastusega, luues oma kodus olemise, kus kõigil on hullult hea olla. Kodu, kus usaldatakse üksteist ka siis, kui sinna satub paha meel ja ebameeldiv sündmus. Mul on õnne olnud – kuulsin just oma esimese lapse sünni järgselt Viio Aitsamilt mõtet, et laps on külaline. Nii on! Selline suhtumine annab häid vastuseid, kuidas toimida keerukuste korral. Laste ja vanemate suhetes väärtuste ülekande sillaks ongi armastus ja see on nähtamatu, sõnadesse (näiteks käskudesse-keeldudesse) sättimatu.

Uku Masing arutleb, kuidas armastus on tunne või teadmine sellest, et kõik meie kogetu on tervik. Alati ununev teadmine, et teised (”need võõrad indiviidid”) ei ole hukkajad ega vaenlased, et nad on samuti üksi nagu meie. Seepärast on armastus samahästi kaastunne, halastus. Ta sisaldab teadmise, et kõik kannatab, kõik tunneb, et ta on poolik – seepärast, et ta on.

Tulles tagasi küsimuse juurde: miks teater, milleks teater, ütlen üle: selleks, et ma saaksin etendusel puudutatud sellest, mida tajun, näen ja kuulen, ja see kirgastab mu meeli nõnda, et soovin jätkuvalt elada elusamat elu ja armastada.


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga