22. veebruaril asutati Eesti Kultuuri Koda. Koda ühendab erinevaid loomeinimesi, kodalasi. Enne koja asutamisprotseduure peeti kõnesid. Teatritasku ilmutavab neist kaks:kõigepelt helilooja Erki Sven Tüüri ja hiljem professor Rein Raua oma.
Kõnedes on dramaatilisust ja kujutlusvõimega lugejal võiks lugedes silme ette tulla kirglik muusik ja elutark akadeemik.
Helilooja Erkki-Sven Tüür EEsti Kultuuri Koja loomisel kõnelemas. Foto: Toomas Huik Postimees
Auväärsed kaasamõtlejad! Põhjuseid, miks me oleme täna siia kogunenud, on kahtlemata palju. Minu soov on, et me ei jätaks tähelepanu alt välja üht äärmiselt olulist valdkonda. Ei ole kahtlust, et väärtushinnangute kujunemine ja loovuse genereerimine saab alguse maast madalast, kodust ja koolist. Kodudes toimuvat on meil vähem võimalik mõjutada, kuid see-eest seda, mis toimub koolides, me mõjutada mingil määral saame. Küsimus on muidugi selles, kui palju meil on ressurssi, tahtmist ja võimalusi sellega tegelda.
Mina isiklikult ei ole kunagi jätnud võimalust kasutamata, kohtumaks lastega kas või mõnes väikeses Hiiumaa maakoolis. Olen kaasaegset infotehnoloogiat abiks võttes näitlikult seletanud, kuidas toimub muusika loomine. Milliseid elementaarseid üksikasju komponeerimisel tuleb arvestada jne. Kusjuures vastupidiselt vaikimisi eeldatavale – keda see huvitab ja kes sellest aru saab – olen ma kogenud hoopis midagi muud. Lapsed on avastanud ühe uue maailma.
Meie tunneme muret siin üldise vaimse ja intellektuaalse õhkkonna kängumise pärast. Aga kui palju me oleme püüdnud kaasa rääkida seal, kus uusi ning alles kujunevate hoiakute ja huvidega ühiskonnaliikmeid haritakse? Seal, kus eelarvamused ei ole veel jõudnud tekkidagi. Ka neid võimalusi on palju ja väga erinevaid.
Näiteks Prantsuse rahvusorkester Lyonis teeb kord aastas koolides jagatavate vabapääsmetega kontserdi õpilastele. Juhtusin olema ühel sellisel kontserdil, sest mu kuuendat sümfooniat mängiti seal. Muljetavaldav vaatepilt! Üle kahe tuhande õpilase reageerisid kontserdi järel mitte enam nagu rock-kontserdi publik, vaid see vaimustus meenutas mulle hoopis jalgpallistaadionil toimuvat. Orkestri managemendilt sain ma hiljem teada, et märkimisväärsel osal sellest kohale kutsutud seltskonnast jääb püsihuvi sümfoonilise muusika vastu.
Kuu aega tagasi, ühel rahvusvahelisel noorteorkestrite foorumil žürii töös osaledes vestlesin sarnastel teemadel oma Belgia kolleegiga. Ta rääkis oma kogemustest laste loovuse arendamisel. Seal koolides korraldati laiendatud muusikatundide raames ühisimproviseerimisi, kasutades kõikvõimalikke, käepäraseid ja ka kohapeal loodud instrumente.
Ma leian, et tuleks luua mingisugune võrgustik üldhariduskoolides kauneid kunste, kirjandust ja muusikat õpetavate inimeste vahel. Kui muusikakoolis mängitakse lastele näiteks kas või Beethoveni 5. sümfoonia salvestust, siis peaks see olema parim praegu kättesaadav esiettekanne. Kas või näiteks Deutsche Kammerfilharmonie Bremen Paavo Järviga, mis, vabandage väljendust, rokib täiega. Piisab ühest keskpärasest esitusest, kehvapoolse kvaliteediga salvestatud klassikapärli tutvustamisest kitsa sagedusriba ning niruvõitu heliaparatuuriga ja esimene emotsionaalne mulje või pigem mulje puudus võib saada lapse edasiste huvide kujunemisel saatuslikuks. Nendes küsimustes, ma arvan, me peaksime asjaomaseid õpetajaid kuidagi aitama. Mismoodi täpselt, ma ei oska öelda, aga selleks me oleme siin. Ja see on koht mõtlemiseks.
Te vabandage mind, et ma räägin ainult oma alaga seonduvast, aga olen kindel, et selles plaanis on võimalik tegevust arendada nii visuaalsete kunstide, teatri, filmi kui ka kirjanduse valdkonnas. Laiemas plaanis ei ole see ju mitte ainult kitsalt kultuuritarbijate pealekasvu pärast muretsemine. Küsimus on üleüldise loova mõtlemise vajalikkuses kõige erinevamatel elualadel. Ehkki mulle tundub see lahtisest uksest sissemurdmisena, peab ilmselt ikka ja jälle meelde tuletama neid maailma mitmeis paigus tehtud erinevaid uurimusi, millest selgub, et näiteks muusikaga ja üldse kunstidega ennast arendanud noored on teistega võrreldes suutlikumad igasugustel loovat mõtlemist eeldavatel elualadel, mida on kahtlemata väga palju.
Sestap tundubki see teatud väike osa ühiskonnast, kes eriti agaralt just internetiavaruses, anonüümsuse maski taga kulturnikute ja loovinimeste kasulikkuse teemal sõna võtab, mitte just ülearu analüüsi- ja mõtlemisvõimelisena. Aga meie asi siin on vältida lolluse võidukäiku, võidelda selle vastu kõikide vahenditega. Asjad võivad tõepoolest minna nii hulluks, et tänu kõigist virtuaal-ustest ja -akendest sisse tulvavale kollasele kraamile peavad kooliõpilased arvamusliidriteks mitmesugustel pentsikutel viisidel tuntuks saanud kodanikke, kelle nimesid ma siin isegi mitte näitena ei kavatse üles lugeda.
Selline fakt on aset leidnud, et ühes maakoolis küsiti, millise arvamusliidriga lapsed soovivad kohtuda. Neile anti valida ühe eelpool kvalifitseeritud tegelase, ühe poliitiku, ühe kirjaniku ja vist veel kellegi vahel. Mida te arvate, keda peeti eelistatuks… loomulikult kollase meedia produkti.
Kuid tagasi asja juurde. Selge on ju see, et tegelikult sõltub üldine pilt paljudest väikestest asjadest. Just neid väikeseid asju me saame siin igaüks teha, aga koordineeritult ja kavakindlalt tegutsedes saab see olla tulemusrikkam. Minu mure on see, kuidas me saaksime missioonitundest kantuna haridusmaastikul kaasa rääkida. Sealt algab kõik.
Allikas: koosoleku salvestuse sõnasõnaline mahakirjutus