Vabana sündinud – murranguaja inimesed

Me ei saa lubada seda, et kangutame üksteist maha või tirime alla, sest me oleme lihtsalt nii väiksed” – selle kunagi öeldud mõttega alustas 1991. aastal sündinud dirigent Rasmus Puur oma kõnet pühapäeval Eesti vabariigi sajanda sünnipäeva tähistamise lõpupeol ERMis.

„Heasüdamlikkus,vastutulelikkus, osavõtlikkus, kaastunne… on kaduva põlvkonna omadused. Need omadused on väärtuseks veel vaid provintsis.” Selle olen oma märkmikusse üsna hooletu käekirjaga üles kirjutanud ja jätnud märkimata, kust ma selle sain. Provints ja parnass? Isegi siis, kui vanad targad, maailma mingisse tahku põhjalikult sisse elanud inimesed, elavad pealinnades, kaob nende hääl maailma müra sisse ära. Samas on mul meeles, kuidas mu isa mulle ütles, et mine karju metsas. Ma ei mäleta, et oleksin metsas kunagi karjunud. Pole põhjust olnud. Isegi, kui on vajadus hüüda kaaslast, ei ole mets lasknud häälele karjumise toone külge.

Tänases Maalehe intervjuus mõtiskleb leedu kirjanik Marius Ivaškevičius vabana sündinud noorte üle ja juhib tähelepanu sellele, kui lähedal ikkagi on meile nõukogudeaja õudused. Ütleb, et vabana sündinud laste vanematel ja neid ümbritsevatel täiskasvanutel on katkises valederiigis elamise traumaatiline jälg küljes. Olen ikka endamisi imestanud, et kuidas mul õnnestus selles kommunismile kiirustavas valetavas ühiskonnas hingetraumadeta pääseda. Või suuremalt: kuidas meil, eestlastel see õnnestus? Mulle tundub, et minus inimesena on mingi kaitsekiht, mis ei taha tunnistada, et pidin minagi vingerdama. Või ma lihtsalt ei osanud nii sügavale mõelda, kui lugesin Nikolai Ostrovski üdini punasest romaanist „Kuidas karastus teras” välja, enda jaoks siis noorena ja nüüd ka, tunnetuslikult tähtsa nõrgema aitamise ja mõista püüdmise vajaduse. Seda raamatut müüakse ka täna. Internetis leidsin tutvustuse: „Nikolai Ostrovski romaan „Kuidas karastus teras” näitab, kuidas Suures Oktoobrirevolutsioonis, võitlustes kapitalistide, imperialistide, interventide, mõisnike ja mitut liiki natsionalistide vastu kasvas ja tugevnes tööliste ja külakehvikute klassiteadvus ning sündisid kangelased tööliste ja talupoegade hulgast.” Ju see nii on. Aga selle seal romaanis Pavel Kortšagini öelduga – „Elada tuleb nii, et hiljem poleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast” – on mul tulnud elada.

Et ei oleks piinavalt valus…

Kui Rasmus Puur Eesti Rahva muuseumis, seal, kus on meie esivanemate kogutud tarkuse kodu, oma kõne lõpetas, vaatasin me veebiportaale. No ma loll arvasin, et noore targa mehe arukus kohe kajastamist leiab, et saan ta mõtteid nii-öelda soojalt üle lugeda. Ei saanud. Muidugi ei viitsi ja ei oska ka seda kontrollida, aga suurelt ta mõtteid ei ristpostitatud kusagil. No nõnda, nagu tehakse meil EKRE liidrite väljaöelduga.

„See, kui väikesed ja suured me oleme, see on me endi teha. Kui me pidevalt ajame taga oma õigust, siis me jääme väikeseks. Aga kui tõde, siis saame igaviku,” ütles 29 aastat vana Rasmus Puur. Ma ei tea, kas tal on muusikuna absoluutne kuulmine, aga ta mu jaoks tabas täpselt neid toone kogu oma öelduga, mis annavad tagasi lootuse tulevikule.

Kui NO teater 2011. aastal – Tallinn oli siis Euroopa kultuuripealinn – vanalinna serval Rannamäel „Põhuteatri” rajas ja avas ja sinna maailmas avangardset teatrit vaatamiseks tõi, ma sellest vaimustusin. Ettevõtmise erakordsusest. Tõsi, küll mitte kogu programmist nii, et kõike vaatamas käia. Aga just seal esietendus Jarek Kasari ooper „Katuselt”. Uku Uusberg ja Jarek ise seal ka mängisid koos Hannaliisa Uusmaaga. Ja muusikat mängis noorteorkester Reaalmažoor. Selle orkestri asutaja ja dirigent oli Rasmus Puur. Olen siis Uku Uusbergil küsinud, kas ta oskab öelda, mis teda Jarek Kasariga ühendab. Ja Uku on vastanud: „Meid ühendab kompromissitu kirg oma tegemistes, ma usun.” Et ei oleks piinavalt valus…

Üheksa aastat pärast Jarek Kasari ooperi „Katuselt” esietendust nendib näitlejast helilooja Ardo Ran Varres oma FB kontol: „Mõtlen, et kuidas raisatakse inimeste aega ja energiat ja kuidas meie rahvuslik ooperielu mandub. /…/ Valmisolek on kõik! Magame maha omaenda varanduse. Kuidas peaks kodumaine ooperielu edenema, kui ei anta võimalustki? Rahvusooper peaks tähendama ka rahvuslikku heliloomingut.”

Et pärast ei tunneks kahetsust

Ja Rasmus Puur küsib ERMis õhtul, mida kantakse otse üle Rahvusringhääligus: „Aga huvitav, millisena saja aasta pärast mäletatakse aastat 2020. Kas ja mida siis üldse pühitsetakse?” Ta on enne seda lauset öelnud, et sada aastat tagasi sündisid Voldemar Panso, Georg Ots ja Kalju Lepik. Aga millest räägitakse siis, kui tähistatakse Eesti 200. sünnipäeva? „See, kas tulevased grossid, pansod, otsad, lepikud tulevad, me ei tea. Aga ehk nad ei jäta tulemata… Millised algatused, teod, mõtted, sihid rahva ja riigina on need, mida koos pühitseda? Kas see on tõesti apteegi- ja pensionireform või on see hulk umbusaldamisi? Või on see rõõm majanduskasvust või alkoholiaktsiisi alandamisest teenitud lisatulust? /…/ Ma loodan, et see ei ole nii. Sest sellisel juhul ei oleks meid maailmakaardile vaja.”

Rasmus Puur luges üles võimaliku, mida mäletada ja tõesti sinna hulka käis ka see, et äkki mäletatakse, et tema ema, isa, vanaisa ja vanaema olid sellel aastal õnnelikud. No kuidas ma saaksin sellise jutu peale, noore mehe selliste mõtete peale õnnetu olla, täiskasvanuna õnnetu… Ja siis jõudis ta oma jutuga surmkindla asjani meie elus, selleni, et on kindel, et me sureme. Me ei tea, kas homme, aga jah… „Ja sellepärast ma proovingi iga päev elada nii hästi kui ma vähegi suudan. Seda ühte ainust ja oma parimat elu. Et ma pärast ei tunneks kahetsust ega häbi…”

Seda kõike mõeldes ja kirjutades tean ma, et 80 aastat tagasi lasti Venemaal maha suur teatrimees, lavastaja Vsevolod Meierhold. Tean, et päeval, kui see lugu lehes ilmub, jõuab Tallinna kirjanik, Nobeli preemia laureaat Svetlana Aleksijevitš. Kirjanike liidu pressiteates avastan tsiteerimise väärilise: „Aleksijevitš on öelnud, et teda on alati huvitanud väike inimene, see, kelle muudavad suureks tema kannatused. Tema raamatud on uurimused, mis püüavad mõista nõukogude ajal elanud inimesi ja nende elu, teisisõnu seda, kuidas inimesed olid harjunud elama ideede nimel ja valmis end nende nimel ohverdama.” Mind teeb kuidagi uhkeks, et Aleksijevitši esimene eestikeelne raamat „Tšernobõli palve. Tuleviku kroonika” ilmus 2006. aastal Maalehe kirjastuses. Sirvisin seda raamatut ja silma jäi mõte, et inimestest hüljatud maa, kui ta on kellegi oma, siis vaid jumala oma. Ja raamatu vahelt leidsin ERRi pressiteate väljatrüki 2017. aasta detsembrist, pealkirjaga „Aastas satub kehva jäätmekäitluse tõttu ookeani 13 miljonit tonni plasti”. Ma ei mõtle seda välja, miks on see uudis just selle, tuumajaama katastroofi järel kannatanud inimestest ja maast rääkiva raamatu vahel. Aleksijevitš sai Nobeli 2015. aastal. Raamat „Tšermobõli palve” lõppeb lausega: „Nüüd hakkame üheskoos ootama. Mina loen oma Tšernobõli palvet… tema vaatab maailma lapsesilmadega…” Selle raamatu tõlkis Andres Ehin ja toimetas Mati Soomre. Tundub tähtis lisada, et need mõlemad nüüdseks lahkunud mehed olid heasüdamlikud ja on unustamatud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga