Kui tekkis idee korraldada rahvusvaheline teatrifestival Narvas, ei osanud korraldajad veel karta eesootavat ülemaailmset pandeemiakriisi. Sellegipoolest ta toimub, Vaba Lava Narva teatrikeskus korraldab 17.- 21. augustini Narvas rahvusvahelise Vabaduse teatrifestivali.
Festivali üks kuraatoritest, Venemaa tuntud teatriasjatundja Oleg Lojevski räägib festivali valguses vabadusest ja teatri olukorrast meie suures naaberiigis.
Oleg Lojevski oli Vaba Lava esimene kuraator aastatel 2014–2015. Ta on ka üks Narva festivali kuraatoreid. Kui temaga ühendust võtan, ütleb ta ilma sissejuhatuseta: „Skoro uvidimsja.” (Peagi kohtume.) Olegi sõnul ei ole ta juba kaks aastat Eestis käinud. Teadagi, miks. „Ma loodan, et mind lastakse Narva. Asi selles, et Eesti on tunnistanud Sputniku vakstsiini. Mul on see tehtud. Olen vaktsineeritud.”
Kuna ma tean, et Oleg Lojevski on enamuse oma ajast lennus – ta lendab mööda Venemaad ja maailma, korraldades teatrilaboratooriume ja vaadates teatrit –, küsin temalt: kus sa hetkel oled?
Ma olen Voronežis. Juhatan teatrilaboratooriumi, mida nimetan „Klassika interpreteerimine”. Noored ja väga noored lavastajad töötavad klassikaliste näidenditega nii, nagu need oleksid kaasaegsed.
Kui sa oma teatrilaboratooriumitega alustasid, usun, et enam kui kümme aastat tagasi, siis rääkisid mulle, et kolme päevaga valmivad lavastuseskiisid aitavad tolmust n-ö heaoluteatrit uuele elule äratada. Kuidas on täna?
Laboratooriumid on teatreid väga aidanud. Esiteks tänu neile on paljude teatrite repertuaari ilmunud kaasaegsed näidendid. Teiseks: noori režissööre, kes tahtsid minna provintsi lavastama, oli varem vähe, aga nüüd on neid väga palju. Asi on jõudnud nii kaugele, et noorte lavastajate tööd väikeste linnade teatrites on saanud Kuldse maski auhindu.
Peamine on see, et teatrid on loonud kindlad suhted kaasaegse režissuuriga, noorte lavastajatega. See on saanud uueks normaalsuseks. Varem tehti vahet, et Moskva ja Peterburi teatrid ja provintsiteatrid. Head lavastajad lavastasid vaid pealinnas. Nüüd see on muutunud.
Millised on teatrites kehtestatud koroonapiirangud?
Igas linnas isemoodi. Kuskil on lubatud saalitäituvuseks 75%, aga on ka 50% ja 30%. Enamasti siis 50%. On ka selliseid kohti, kus teatrid on suletud. Venemaa on suur.
Moskvas ja Peterburis mu meelest on nüüd lubatud publikut saali 70%. Aga see on Venemaa: suurtes saalides neid piirnorme jälgitakse, väikestes saalides mitte eriti. Kuidas kusagil.
Oli ju ka selline määrus, mis keelas 60+ inimestel üldse teatrissemineku ära?
Oli nii. Isegi tänavale ei tohtinud minna. Nüüd on sellega lihtsam. Suurtesse teatrisaalidesse mahub, ütleme, 700 vaatajat. Väikestesse 100–150, oht on väikesem.
Maskid?
Maskidega on karmim lugu, igal pool peab teatrikülastajal mask ees olema.
Oled sa näinud selliseid etendusi ka, kus näitlejad on maskides?
Ei, ei, see pole reaalne. Üks deputaat pakkus, et olgu nii, aga ta naerdi välja. Ma pole kuulnud seda, et teatripublik oleks teatriskäigu järel nakatunud. Olen kuulnud sellest, et nakatunud on lavatagune personal.
Selle haigusega on kõik erinev ja see teebki asja keeruliseks. Ma suhtlesin inimesega, kes arvas, et tal on gripp, aga oli covid. Suhtlesime üsna tihedalt ja see ei hakanud mulle külge. Ühel festivalil noormees, kellel, nagu hiljem selgus, oli covid, võttis minu veepudeli ja jättis oma asemele, kogemata. Ma ei haigestunud. Keegi põeb raskelt, keegi ei märkagi. Keegi nakatub nipsust, keegi ei nakatugi…Igaühel on see isemoodi.
Aga kuidas see ikkagi teatreid mõjutab?
On suur kaos. Rahaline ja plaanid-projektid lähevad vett vedama. Viimaseid enam ei taasta ja see on muidugi probleem. Teisest küljest – pärast piiranguid on vaatajaid väga palju. Ka meil on hakatud nüüd rohkem tegema tänavateatrit ja teatrit vabas õhus. See on pääsemine.
Kas Venemaa teatrites on tsensuuri?
Konstitutsioon ütleb, et tsensuur on Venemaal keelatud. Ma ei ole viimasel ajal kuulnud, et midagi oleks keelatud ja kõik. Aga alanud on sisemine tsensuur. Praegu kõik väga hästi mõistavad, mida tohib ja mida mitte, mida võib kritiseerida ja mida mitte.
On hiigelsuur kogus seadusi, mis peaksid kõike reguleerima. Näiteks on keelatud solvata usklike tundeid. Aga kust teatritegijad peavad teada, mis solvab usklike tundeid?
On seadus, mis keelab ajaloo võltsimise. Ajaloos pole ju nagunii selge, mis on tõde, mis mitte.
Seaduse puhul, mis keelab ümber mõtestada Teise maailmasõja tulemusi, on samuti üsna ohtlik tõlgendada, mis on tõde.
Veel on separatismi seadus, mille järgi ei tohi midagi rääkida sellest, mis võib lõhkuda Vene riigi terviklikkus. See tähendab, et kui hakkad tegelema millegi rahvuslikuga, võid sattuda tähelepanu alla.
Ja kõik teavad, kuhu ei tohi minna, mida ei tohi puutuda. Sellepärast ma ütlengi, et see on enesetsensuur. Igaüks otsustab ise, kas ta riskib või mitte ja kuidas ta elab.
Minu meelest see pidurdab teatri ja vaba mõtte arengut.
Muidugi. Piiratud on kunstniku vabadus jutustada mulle sellest, mida ma ei tea. Ma ei saa seda kunagi teada, et ta näeb maailma teistmoodi.
Ma pooldan seda, et kõik on lubatud, mis pole keelatud. Konstitutsioonis on kirjas, et on keelatud propageerida rahvuslikku, rassilist ja religioosset vihkamist. See on õige. Aga ülejäänud… Inimesed on täiskasvanud ja tulevad toime. Muidugi sellised ähvardavad piirangud, keelud ja käsud vaid suurendavad segadust.
Kuidas sa suhtud sellesse, et Vabaduse festival peetakse Narvas?
Mulle tundub see festival tähtis sündmus sellepärast, et ta on ainulaadne. Sellist festivali, mis käsitleks ja mõtestaks seda, mis on juhtunud postnõukogude teatriruumis teatriga laiems plaamis? See ruum on suur Venemaa, Ida-Euroopa, Baltikum. Riigid läksid erinevaid teid pidi ja sellepärast on täiesti erinev ka teatrite situatsioon, olukord. Igal maal on omamoodi.
Eestis ei ole loomingulise vabaduse ja demokraatiaga probleeme. Samas on festivali kavas etendus „Keegi KGBst”. See ei ole juhuslik. See on lavastus, kus püütakse mõtestada Nõukogude minevikku ja seda, kuidas see mõjutas inimesi. Kuidas minevikuga toime tulla? Me peame oma minevikust kõnelema selleks, et edasi liikuda.
Kuidas sa arvad, kas siis, kui see festival oleks Tallinnas, saaks ta suuremat tähelepanu?
Ma pooldan selliste festivalide korraldamist just väikelinnades. Tallinnas on niigi palju asju, mida vaadata-kuulata. Narvas on see ainus ja ainulaadne. See festival on erakordse tähenduse ja tähtsusega.
Kas teater võib olla poliitiline?
Ikka võib. Vene satiirik Mihhail Švanetski on öelnud, et ükskõik kui palju Vene rahvale ei luba, talle on ikka vähe. Ma arvan, et eestlastel on niisamut
Vabaduse festivali vestlusringid
Pärast iga festivalipäeva on ekspertide ja publiku vestlusring, arutelu sellest, mis nad nägid. Iga festivalipäev algab vestlusringiga Narva Vaba Lava kohvikus, millel igal päeval oma teema. Mõned näited:
Vestlusring teemal Venemaa, moderaator Rein Lang, osalevad Marius Ivaškevičius (dramaturg), Jelena Kovalskaja (Meierholdi teatrikeskus, Venemaa), Marina Davõdova (teatriprodutsent ja kriitik, Venemaa) ja Marina Dmitrevskaja (teatrikriitik ja õppejõud, Venemaa), vestlus vene keeles, tõlkega.
Vestlusring teemal Kesk-Aasia, moderaator Rein Lang, osalevad Olzas Zanaidarov (festivali DramaKZ juht, Kasahstan), Irina Bharat (teatri Ilhom rahvusvahelise programmi juht, Usbekistan), vestlus vene keeles, tõlkega.
Vestlusring teemal Ukraina ja Valgevene, moderaator Toomas Kiho, osalevad Marius Ivaškevičius, Nikolai Halezin ja Natalia Koliada (Valgevene Vaba teatri juhid, Valgevene) ja Jaroslava Kravtsenko (teater Dikii juht, Ukraina), vestlus vene keeles, tõlkega.
Vestlusring teemal Poola ja Ungari, moderaator Henrik Kalmet, osalevad Pawel Sztarbowski (Powszechny teater, Poola) ja Beáta Barda (Trafö teatrikeskuse juht, Ungari), vestlus inglise keeles, tõlkega.
Ilmus Maalehes. Pildistasid Allan Kaldoja ja Sven Arbet.