Mälu mängib vingerpussi. Alati. Tänases Maalehes räägivad kolleegid, kus nad olid ja mida mõtlesid 30 aastat tagasi, siis, kui Eesti taas vabaks sai. Mõtlesin, et kirjutan ka, aga jätsin kirjutamata, sest kaks mälupilti kuidagiviisi kattusid ja said üheks. Tahtsin kirjutada, et olin Raelas, siis veel isa maakodus. Olin üksi, vanemad olid tööl. Ja mina lugesin Mika Waltari „Sinuhet”. Telekas oli siis veel meil, see mängis. Praegu arvan, et lugesin, et ennast mitte segada lasta. Arusaamine oli, et hetkel ei sõltu suures poliitikas minust midagi. No ilus mälestus ju.
Ja siis äkki tuli üsna samasugune mälupilt, kus loen „Sinuhet” Raela majakese suures suure ahjuga toas, ainult et see on sellel päeval, kui Leonid Brežnev suri. Ja ma ei mäleta ei ühe ega teise päevaga seoses seda, mida rääkisime ema ja isaga. See raamat on alles, tuba, pisut lagunenum kui siis, on alles. Aed on alles. On ainult minu oma. Isa ja ema enam ei ole.
Aga see, et mul on oma maa, tuleb vahel ikka meelde. Olen oma vene sõpradega arutanud, kuidas on meil ja neil. Olen püüdnud neile selgitada, et meil ja neil on olukord riigis üsna sarnane. Ja alati nad vaidlevad vastu.
Kord – sellest on ikka juba kümmekond aastat tagasi – ma leppisin ühe sealse sõbra jutuga, et meie vabadus on etem kui nende oma. See oli siis, kui ta kogutud säästud seal lihtsalt kadusid. Pank pandi kinni ja kuhugi see seal hoitud raha läks. Kindlasti mitte neile, kellele see kuulus. Katsusin korra ikka vaielda ka, küsisin, miks ta usub, et meil pankadega nii ei või juhtuda. Mitme pangaga ju uuesti iseseisvaks saanud Eesti algusaastail nõndaviisi ka läks. Me istusime minu kuuri all, sõime kala. Ja siis sõber ütles, et nende ja meie vabaduse vahe on selles, et riik mu maad minult vägisi ära võtma ei tule. Neil aga ei saa kunagi kindel olla, millal see juhtub.
Ja veel üks mälupilt. Peterburis, mitte väga ammu. Me kõndisime metroojaama poole ja ajasime juttu. Ehk üsna valjuhäälselt ja vabalt. Metroo uksel ütles kuulus lavastaja, et nüüd räägime ainult argiasjadest, isegi Eesti juustu maitsest ei räägi. Sest keegi võib helistada, kuhu vaja. Ja jama võib tulla.
Sellelsamal Piiteris käigul sain selgeks, et minu ninakirtsutamine NATO sõdurite viibimisest minu maal on paras jama. Kultuursed venelased selgitasid: just see on ainus garant, et Putin ka omal maal hulluks ei lähe. See hoiab teda vaos.
Sinuhe on Egiptuse arst, kes elas aastatel 1390–1335 enne Kristust. Ses raamatus palju räägitakse ajast. Ka seda, et aega ei sa mõõta vesikella, meile ehk mõistetavamalt liivakella järgi. „Aega saab mõõta ainult kõige selle järgi, mis inimestele juhtub.”
Selle mõtte, et vabadus on plahvatuse laps, laenasin professor Peeter Toropi abil professor Juri Lotmanilt, kes ütles, et kunst on plahvatuse laps.
Identiteet põhineb kollektiivsel mälul. Kollektiivne mälu saab tekkida vaid plahvatuste tagasisidest. Ajakirjandus saab siin palju kaasa aidata. Plahvatuste kirjeldamisega. Tänane Maaleht seda teeb.
Ilmus Maalehes.