Vaba Lava esimene kuraator Oleg Lojevski. Pildistas Viio Aitsam
Eesti kõige uuem teatrimaja näitab, et me teatripublik on eriline ja tuleb kaasa ka esialgu pöörastena tunduvate ideedega.
Jutt käib aasta tagasi, 2014. aasta 19. septembril avatud uuest teatrimajast Tallinnas ‒ Vaba Lava, kus repertuaar valitakse rahvusvahelisel konkursil ja valijaiks on kaheks aastaks valitud kuraatorid, üks Eestist, teine välismaalt. Esimesel hooajal esitati konkursile 65 lavastuste ideekavandit. Kuraatoreiks olid esimesel aastal Eesti poolt ajakirja Teater Muusika Kino peatoimetaja Madis Kolk ja välismaalt Oleg Lojevski, kes on Vene üks tuntuimaid teatrieksperte. Lojevski on pea aasta ringi lennus, et näha, eelkõige Venemaal tehtavat teatrite.
Vaba Lava konkursile esitatud töödest valisid kuraatorid välja 11, mis ka esietendusid. Lisaks leidsid selle uue teatrimaja üles näituste, konverentside, kontsertide ja festivalide korraldajad. Vaba Lava tegevjuhi Kristiina Reidolvi sõnul käis esimesel hooajal majas 42 064 külastajat.
Esimene väliskuraator Oleg Lojevski ütles hooaja õnnestumise puhul tehtud intervjuus, et teda lausa üllatab Eesti teatritegijate ja kultuuriinimeste avatus.
Oleg Lojevski, kuidas hindad Vaba Lava esimest kuraatoriprogrammi?
Elan ju Venemaal ja siia tulles ma ehk ikkagi kandsin endas mingeid sealseid eelarvamusi. Mulle tundus, et Eestis ‒ vaatamata sellele, et mul on siin sõbrad, on kultuuri mõttes küllaltki kinnine rahvuslik struktuur. Et eestlastele on huvitav ennekõike Eesti asi, mis olekski õige. Arvasin, et mul tuleb seda mõista ja sellest aru saada ning mitte lülitada programmi mingeid üldisi maailma ja Euroopa kultuuri konteksti näiteid.
Kultuurikontekst on muidugi sarnane nagunii, aga ikkagi ma arvestasin, et siin tuleb lähtuda mingitest väga tähtsatest kohalikest eripäradest. Mu jaoks oli suureks avastuseks, et need eestlased, kellega koos siin töötasin, osutusid isegi avatumaks kui ma ise. Nad võtsid vastu mis tahes suunad ja žanrid! Mina olen ju ikkagi draama-inimene, aga nemad olid kohe küsimas, et miks ainult sõnalavastused ja draama, miks mitte kaasaegne tants ja näiteks mingi segu draamast ja tantsust. Siin ollakse avatud nii žanrilise paljususe kui ka eri rahvusest lavastajate pakkumiste suhtes. See oli mulle tõsiselt rõõmustav avastus.
On müüt, et kõik on väga kinnised ja tahavad vaid oma. Tegelikult inimesed, nii publik kui teatritegijad tahavad vaadata ja teha erinevaid asju, avastada uut. Tahetakse luua ja loomingul ei ole ju tõesti piire.
Esialgu olid teil ka raskused, kuna hoone valmimine lükkus pea aasta võrra edasi. Tegite isegi lisakonkursi…
Jah, meil tuli need projektid, mille välja valisime ja mis ehitusega seoses edasi lükkusid, üle kanda järgmisesse aastasse. Selle kohta ütleks nii, et midagi õnnestus ja midagi ka ei õnnestunud. Kui täpsemalt, siis mina olen väga rahul, et tänu valitud projektidele tekkisid uued suhted Eestiga ja eestlastega Saksa noorel lavastajal Andreas Merzil ja venelasel Semjon Aleksandrovskil. Ellu jõudsid ka mitme Eesti lavastaja projektid, näiteks suurepärane Fine 5 tantsuetendus. Või lavastus „Mikiveri tagi”, mida ma armastan. See tekkis ju nii-öelda eimillestki, austusest õpetaja vastu ja soovist midagi teha. Välja tuli etendus, mida tegijad ise ka ei osanud oodata ‒ see üllatas väga.
Minule meeldisid sellest programmist lavastused „Eesti ajalugu” (Mart Kase) ja „Liha luudel” (Kerttu Moppel), mis tõid saali noore intelligentse Eesti vaataja. See on ka suur asi.
Jah, see on tähtis. Minu jaoks oli „Eesti asi“ taas selline lavastus, millest õppisin. Mulle tundus, et sellise valgustusliku teatri aeg on möödas. Aga siin äkki noored võtsid kätte ja sündiski kunstiline ning valgustuslik lavastus.
Ma olen küll väga tänulik selle kuraatorikogemuse eest, mis asjaolude tõttu kestis kaks aastat. Õppisin sellest ja loodan, et õppisid ka teised. Loodan, et see hooaeg ei jätnud kedagi ükskõikseks. Ise olen uhke, et olin esimene väliskuraator. Kui aeg möödub, ei mäleta seda enam keegi, aga Vaba Lava jääb tegutsema, loodan, ka tulevikus just sellel põhimõttel, millega meie alustasime. Et tuleb inimene oma ideega ja kui see on hea, aitab Vaba Lava selle ellu viia.
Kuidas suhtud sellesse, et taolised projektid sünnivad ja surevad kiiresti?
(Naerdes) Kõik siin ilmas sünnib ja sureb, kõik peale kurjuse, mis ainsana elab igavesti. Lääne teatris tihti kasutatakse võtet, kus kuus nädalat proove ja kuus nädalat etendusi. Olgu edu milline tahes, tuleb siis lõpp, sest uued ettevõtmised ootavad. See on normaalne. Muidugi on millestki ka kahju ja midagi tahaks pikendada, aga inimese fantaasiat ei tohi peatada.
Lavastustel on nagu inimeselgi oma eluiga. Suurema osa puhul pole kolmekümnendaks, neljakümnendaks etenduseks enam algsest ideest palju alles. Kõik kaob. Sellepärast mulle tundubki, et põhimõttel „lühike elu, aga sügav hingetõmme” on jumet.
Inimesed teevad lavastuse, mängivad seda mõnel korral nii, nagu see oleks viimane kord ‒ see energia jõuab vaatajateni ja ei kao kuhugi, elab inimestes edasi. Suhtun ühesõnaga lavastuse lühikesse, kuid intensiivsesse eluikka rahulikult. Seda enam, et kui näitlejad ja produtsent selle materjali külge jäävad ja leiavad, et sellega tasub jätkata, lähevad nad edasi nagunii. Aga omapäi, sest Vaba Lava ongi koht, kus pakutakse võimalust stardiks.
Vaba Lava
Hooajal 2014/2015 jõudis Vabal Laval publiku ette 56 lavastus.
5 korral andsid majas etendusi välismaised trupid muuhulgas Hispaaniast ja Saksamaalt ning iraani lavastajaid tõid välja viis erinevat lasvastuseskiisi.
Kokku toimus Vabal Laval 195 etendust. Publikumenu oli suurim kuraatoriprogrammi lavastusel “Eesti Ajalugu”, mida käis vaatamas 1851 külastaja.
Vaba Lava I hooaja showcase toimub Eesti Teatri festivali raames 10.-12. septembrini Vaba Lava teatrikeskuses: 10. septembril “Seymour” (Andreas Merz-Raykov/R.A.A.A.M), 11. septembril 2014. aasta Eesti parim tantsulavastus “…and Blue” (Tiina Ollesk, Rene Nõmmik/ Fine5) ning 12. septembril Salme Reegi preemia nominent “Üle vee” (Helen Rekkor) ning “FAC!+DO!+TOTUM!” (Peeter Raudsepp ja Krista Köster).
19. septembril algab kuraatorite Madli Pesti ja Thomas Frank poolt kureeritav Vaba Lava 2. hooaeg “Tavalised inimesed: alastusest enam” Austria koreograafi Doris Uhlich´i esietendusega „alastusest enam“. Teise hooaja kuraatoriprogrammi 9 lavastust valiti välja 244 ideekavandi seast.
Lugu ilmus Maalehes