See Uku Uusbergi näidendi ja lavastuse tõlgendus on kirjutatud suunaga neile vaatajatele, kes nähtut-kuuldut on igavaks nimetanud.

Linnateatri 2022. aasta suveetenduse „Kalaranna 28” kunstiliseks vasteks on Pieter Bruegel vanema maalid. Näiteks „Karnevali ja paastu võitlus“, 1559.

Väljas ja sees

Suveetendused on välistele stiihiatele ikka avatud. Ka Merekindluse hiigelsuures hoovis mängitud „Kalaranna 28“ kohal kõrgus õhtune taevas, meretuul kohises puudes ja kajakad kiljusid. Kindluse sein publiku ees aga oli kujundatud mitme pääslaga kortermaja fassaadiks, mille sisemuses peituv intiimsus etenduse kulgedes hoovi valgus. Esimestest stseenidest oligi selge, et maja ees, „väljas“ etenduv lugu peegeldab maja „sees“ peituvaid tagamaid. See sisemise ja välise, intiimse ja avaliku üheaegsus kuulub ju iga teatritüki juurde, kuid „Kalaranna 28“ puhul kujunes asjade peiduspoole ja välisuse vahelisest kontrastist üks etendust läbiv kujund, mida vaimukate juhtumite vaheldusrikka jadaga nauditavalt sisustati.

Avaliku ruumi ülemeelik absurdsus

Kortermaja asukad imbuvad hoovi ja askeldavad seal omi trajektoore ja programme pidi nagu figuurid mõnel Bruegeli maalil. Etenduse käsikiri ja lavastusjoonis kingib meile ridamisi absurdihetki, mis adresseeritud avaliku ruumi peamisele painele – vajadusele enda omakasupüüdlikkust õigustada seda kähku totratesse šabloonidesse pakendades. Poliitikutele on see paratamatu pärusmaa, mida meile lopsakalt ka näidatakse. II vaatuses võtab asi juba sellised tuurid, et nii laval kui tribüünidel on tunda siirast rõõmu teatri peamise elemendi – mängurõõmu kohalolust, mille ülemeelikus on vabastav. Samas ei kaota vormiline kergus kordagi sidet etenduse temaatilise tõsidusega.

Tõsised küsimused

Temaatilise telje tõsidust kannavad lihtsad küsimused. Tüki autor oskab neid esitada ja neile ka halastamatu vaimukusega vastata. Tasub märgata, millise sõnatu stseeniga etendus algab. Ühises tühjas hoovis liiguvad teineteise suunas kaks inimest. Jõudes kohakuti nad ei peatu, ei tervita. Edasise tegevuse käigus küsibki üks tegelane korduvalt ja tungivalt: oleme vabaduse ja võrdsuse saavutanud, kuhu jääb vendlus? Teisalt, eriti istetribüüni ülemistest ridadest avaneb võimas lavapilt, suur tervikinstallatsioon – värskelt asfalteeritud täies hiilguses maantee on ehitatud otse vastu inimeste elumaja seina. Autor ja maja elanikud küsivad, kuidas selline asi inimeste seljataga, peaaegu öösel juhtuda sai. Korteriühistu koosolekul õues uuritakse seda poliitikutelt. Nende aus vastus on: „Teid unustati lihtsalt ära.“

Mudelolukorra tähendusrikkus

Tegu on mudelolukorraga, mis mudeldab teadagi mida, eelkõige meie ühtsustunde puudumist. Etenduse vastandlikud kajastused näitavad, et see ei jõua kõigile pärale. Kas me palju muutunud argielu on tekitanud raamid, kust enam välja ei saa? Ei ulatu enam suhtuma tükki pisut kergemalt, mängulisemalt, umbes nagu automudelitesse või majamakettidesse neid silmitsedes. Või suhtuma hoopis tõsisemalt…

Uusberg psühholoogilise teatri tugeva lavastajana kasutab oma autoritöödes etenduskunstide laiemat spektrit, milles puhtakujulise draama võtted on vaid osa tervikust. Arusaadavalt on keeruline määratleda „Kalaranna 28“ teatrižanrit. See võiks olla näiteks teatraliseeritudja installatiivne essee, mille arutluskäigu nivoo on minu meelest teadlikult alumise pulga lähedal hoitud. Imetlust väärt on see, et mida lihtsama ja lustilisema arutlusruumi autor on koostanud, seda rohkem mahub sinna tähendusrikkust ja kaastunnet. Kogu meie kaeblev hoovkond, kes me ühistundest ilma oleme jäetud, väärib seda. Või nagu etenduses deliiriumisse (vast kõige intuitiivsem tunnetusseisund üldse) kukkunud ehitusmees just nagu meie kõigi eest korrutab: „Sinä ja minä, Emily!“ Olles küll valgusaastate kaugusel saksa-juudi dialoogifilosoofist Martin Buberist, kelle peateoseks on „Mina ja Sina“ (1923, eesti k 2013), tabab ta asja tuuma ära. Buber seab nimelt kõige aluseks dialoogi ehk inimese suhestumise teda ümbritseva maailma, inimeste ja Jumalaga mina-sina suhte alusel, millele vastandub mina-see suhe. „Ma saan endaks üksnes suhte kaudu Sinaga; MINAKS saades ütlen ma SINA. Kogu tegelik elu on kohtumine.“ Etendus näitab, et vahel oleme sellele tõele väga lähedal, vahel jälle väga kaugel.

Pildistas Siim Vahur Linnateatrist.