Ilmus kuukirjas Kollane päev. OÜ Kollased taskud kuukiri nr 69/70, november/detsember 2020. Kuukiri koos looduselisadega on ilmunud juba viis aastat.
Margus Mikomägi: „Surnute raamatu” aasta oli
Miks ma nii ütlen? Sesse kevadesse jääb ju ka üks üsna eksperimendi moodi teatritegemine (lavastus „Koos”)… Need teatritegemised pisut rikkusid mu rahu. Panid mõtlema selle peale taas kirjutamisel, et see ei too kaasa aplausi. Teatriga on nii, et etenduse lõppedes (ka sel mu viimasel, vaatamata sellele, et meie mängitu kanti vaatajatele ette suurel ekraanil) järgneb aplaus.
Pean siin rõhutama, et see viimatine lavastus oli tehniliselt selline, kus mängisime siin ja praegu, see läks kaamerate toel arvutitesse ja sealt suurelt, ilmselt ka väiksemalt kinoekraanile. Me üldiselt aplausi peale kummardama ei läinud, aga kuulsime seda oma mängupaika.
Sealt ilmselt jääb ka elu lõpuni meelde, kuidas Rain Tolk mu käest küsis: „Tuled kummardama?” Ma vastasin kohe jah ja nii me siis läksime kahekesi läbi suure mänguhalli publikuni. Kummardasime ja muidugi ei tahtnud aplaus vaibuda. Alles meie mitmekordse kummardamise peale tulid ka teised näitlejad. See oli uhke!
Seepeale ilmselt hakkasingi mõtlema, et vajan niisugust tagasisidet/ tänu ka oma ajalehekirjutistele. Mida aeg edasi, seda vähem sellist kommet on. Enamus lugejaid, nagu eestlased ikka, kas ei julge oma tundeid väljendada, ei taha segada või tõesti jätab kirjutis lugeja ükskõikseks. Päris lõpuni nii ju ei ole, aga mul on iga loo ilmumine kui esietendus.
Nüüd näitlejad on rääkinud, kuidas pooltühjale saalile mängimine neilt energia ära võtab ja see ei taastu. Nad ei saa seda publikult-vaatajatelt, kes kaasa elamas, tagasi. Üsna hästi saan sellest aru. Samas – ega ma teagi, mis see lugeja tagasiside on. Klikke saab ikkagi enamasti lugu, uudis, milles skandaal sees. Sisulisemaid pealispinna allhoovusi ei kommenteerita eriti. Selline komme. Ja muidugi olen mõelnud ka sellele, et äkki ajakirjanduse osa ongi vaid meelelahutus? Eks aeg näita.
Laval olemise tasu on ikkagi aplaus ennekõike.
„Surnute raamatul” on hästi läinud. Mul on tulnud anda üsna palju intervjuusid. Ja olen avastanud, et ei taha rääkida ühte ja sama juttu. Need vastamised eri raadiotes ja esitlustel, ka ajalehtedes ongi olnud improvisatsioon läbimõeldud teemal. Et nii saab anda sesse ellu natukenegi kindlust.
Eriti on rõõmustanud, et mulle on helistanud mitu raamatu kaante vahel olevate inimeste tuttavat ja olnud tänulikud. Mu mõte seda raamatut tehes oli ju pigem see, et just noored täna või kunagi hiljem selle ja need lood elusatest inimestest avastavad. Vanad teavad nagunii. Tundub, et hea, kui on nii ja naa.
Ja veel üks viimase aja mõte: kui tuleb tehisintellekti võidu ajastu, siis äkki on just sellest raamatust – noh, teistest raamatutest kindlasti ka – võimalik õppida seda, mis on tundlikkus, kaastunne, empaatia, alateadvus, pühendumine… armastus.
Muidugi on olnud selle raamatuga seoses rõõm suhelda kirjastaja Henri Otsingu ja teatrimees Priit Põldmaga, nemad on see aplaus mulle.
PILT: Margus Rapla linna jõululaadal raamatukogu telgis, kus oli ka meie raamatuid müügil.
Viio Aitsam: aasta, mil olen „läbi elanud” kümneid elukäikusid
Aastasse on mahtunud tavatut ja tavapärast. Mul sidus 2020 seda kõike – olgu esiplaanil või taustas – Raplamaa kogumiku (alapealkiri Inimesed) koostamine. Natuke sellest kirjutasin ka eelmises kuukirjas.
Aasta teises pooles olen tegelnud ka toimetamisega, kuna laekuvad kaasautorite tekstid. See, mis on tähelepanu hõivanud aasta algusest peale, on kogumiku teine osa – isikulood.
Mul on selline tunne, et eriti nüüdsel ajal, kui haldusreformid on tekitanud parajat segadust (ma küll peast ei ütle ära, mis nimega valda jääb näiteks Lihula või Suure-Jaani), on inimeste osa – nii praegused kui ka minevikust – paikkondliku identiteedi mustris ootamatult rohkem esiplaanil kui varem. Nad oma tegudega justkui moodustavad tugevalt tajutava võrgu, mille peale ühegi võimu hammas ei hakka…
Sellest saaks pikemalt rääkida, aga siin kirjeldan enda seisu: piltlikult öeldes on mul lõppenud aasta algusest peale olnud ees varem kokku kogutud virnad andmetega Rapla maakonna alal sündinud või siia elama tulnud inimeste kohta, kes on korda saatnud n-ö suuri tegusid. Andmete ja materjalide põhjal koostan suhteliselt lühikesi isikulugusid, millele lisanduvad eluloolised andmed. Kogumikus ilmuvad need lood koos isiku fotoga ja neid inimesi on mitusada. Suur osa neist on nüüdseks siitilmast lahkunud ja päris suur osa on neid, keda mäletatakse küll nimepidi, aga kelle teod hakkavad ununema või ongi juba meelest läinud.
Kui ühte isikulugu kokku panen, siis teatud mõttes käin koos selle inimesega läbi tema elukäiku – mida ta on teinud, kuidas sellest on kõnelnud, mida teised sellest on arvanud jne. Pole võimalik ühe päevaga kirja panna näiteks kümmet isikulugu, sest selliseks keskendumiste maratoniks pole võhma. (Ma ei tea, kas kellelgi teisel oleks.)
Hästi palju on olnud avastusi ja imetlust. Läbi kõige jookseb vähemalt kaks traagilist liini. Üks jääb elukäikudesse, mis tõusvas joones arenesid Eesti riigi esimestel aastakümnetel ja peatusid, katkesid, moondusid 1940. aastatel. Teine liin jääb nõukogude aega – mis hinnaga käis kohanemine neil, kes olid näinud n-ö normaalset elu ja nüüd olid sunnitud „kestuma”, tõmbama ümber hoopis teistsuguse kesta…
Raplamaa aladelt on pärit esimene Eesti lipu värvide kirjeldaja, rahvuslinnu väljapakkuja, teadusliku kodu-uurimise üks rajajaid, kiirabi asutaja…
Kui laiemalt vaadata, jääb mulje, et see territoorium siin Kesk-Eestis on üks eriliselt võimas ja viljakas ala, mis on sünnitanud erakordselt palju andekaid loovaid inimesi.
AARE HINDREMÄE FOTOD