Ja nad ongi, teistsugused! Läbimängul pildistatud. Soovitan vaadata Jänedal igatahes.  Allolev lugu ilmus ajalehes Postimees esmalt.

 

Vabanäitlejatest teatritrupp mängib Jänedal Pulli tallis lugu “Me tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma” ja mängib nii, et publik jääb uskuma – nad tahavadki paremat maailma. Näitlejad ei ole rasvunud, heaolusse uppunud ja silmaklappidega muidusööjad.

Pärast esietendust kuulis publiku seas teatrielamusest puudutatud vaatajate kiituse sekka ka palju rahulolematust. Kellele ei meeldinud, et laval poodi ja lendasid raamatud, kellele see, et ühes lindilt kõlanud kirjas ütleb 13aastane tüdruk isale, et üüris oma emaka välja ja on rase… Eesti rahva ellujäämise nimel.

Mõistatus, vanedenõuteooriad, ka lahendused.

 

Ükskõikseks, nii tundus, ei jätnud nähtud lavastus kedagi. Kui sellele nähtusele, mis laval loodi ja näidati, ühist nimetajat otsida, siis ehk sobib selleks vana hea sõna “satiir”. Ja midagi tšehhovlikku oli selles, igatsuse aste vahest. Nii loo algtekst kui lavastaja on sündinud Tšiilis.

Lavastusele annab lisamõõtme see, et laval on näitlejad, kes mängivad näitlejaid. Kuuekesi on neli aastat tagasi teiste hulgast lahkutud, et päästa maailma. Otsida vormi ja teksti, mis teatrivaatajaile mõjuks puhastavalt. Publik näeb truppi siin ja praegu, pärast neli aastat kestnud otsinguid. See, mida ta näeb, ei ole, jah, igal hetkel meeldiv. Me, inimesed, ehk alateadlikult, enamasti sulgeme silmad ebameeldivuste ees. Eraknäitlejad pakuvad vaatajate mõtlema panemiseks mitmeid stsenaariume, nälginud neegrilaste peksmisest kuni laval enesetapmiseni välja. Ja vist õnneks leidub ses trupis keegi, kes hulluse peatab ja tegijate vaimustuse maha jahutab. Maailm ümber erakute on kahjuks teine ja võimuhullust, lausrumalust, alatust, valesid ja vaesust ei osata peatada ega isegi ära hoida enam, kõik rullub kiirenevas tempos kuristikku.

Samas kuulsin pärast etendust vaatajahäält, mis ütles, et on kõike seda juba näinud, mis näidati. Kuidagi täpne tundus – see huku poole kihutav kiirrong, mida me kõik oleme juba näinud! Tegelikult ei ole me näinud hukku, me võime vaid arvata, fantaasiarikkamad isegi näha vaimusilmas, aga… alati on lootus.

Mõtlesin hetkeks Jänedal Tšiili kaevuritele, kes maa alla kinni jäid ja kes said meediakangelasteks. Kannatus müüs ja müüb tänagi.

Üks Jäneda vabatrupi liige, Nero Urke riputas oma FB seinale sellise kutse: “Tšiili-Eesti rock’deliirium! Esietendus TÄNA! Tule ja lase ennast paberkuulidega loopida… ja pane vastu!”. Rockdeliirium on ka üks võimalik laval sündiva tõlgendus. Või hoopis maailmas sündiva ühine nimetaja?

Jänedal mängitu lavastaja ja autor on seitsme maa ja mere tagant. Aga ta siinolemine pole muinasjutt. Mõtleb küll teises keeles, aga armastab jalgpalli nagu meie näitlejadki. Ikka on raske uskuda, et tema maailm vajab muutmist niisama kiiresti nagu meie oma. Raske on uskuda, et nii siin kui seal võiks maailma päästa tingimusteta armastus. Kahe näiliselt kauge koha, Tšiili ja Eesti olud saavad Jänedal üheks.

Naise vägi.

 

Raske öelda, kumb kummalt proovide käigus enam õppis, kas meie näitlejad lavastajalt või vastupidi. Lavastaja oskusi näitab see, et ta on me n-ö kinnised näitlejad kõigepealt rääkima saanud. Rääkima nii, et Tšiili näidendi skeletile on kasvanud meie nahk, maskid ja sisu. Rääkimisest edasi mängib kogu trupp nii, et usud nende eneseületamise ja vaba olemise ja maailma muutmise soovi. Marilyn Jurmanis on enam kui arvanuks. Leino Rei on targalt jõuline ja hell. Jüri Tiidus loob lavale hästi usutava maakast parnassile pürgiva noore mehe. Margus Prangel ja Nero Urke annavad oma parima nii lavastust rütmistades kui erinevaid karaktereid luues. Erienergiad saavad kokku põrkuvad, tõmbuvad ja loovad uue hinguse.

Viis tegelast maailma autorit otsimas. Laval on ka kuues tegelane, Evald. Tema on juht, aga ta on surnud. Ehk sellepärast, aga lavastuse lõpus meenus, kuidas Evald Hermaküla enda lavastatud „Punttilas“ härra Punttilana lavastuse lõppedes hüüdis “Matti! Ehita mulle mägi!” Ja siis kuhjati kogu dekoratsioon kokku. Ei Tšiili lavastaja ega meie noored näitlejad ei saa seda pilti näinud olla, aga ometi oli ses tänases lõpus sõõm eelmise sajandi tipplavastuse õhku.

Kui me rahvusringhäälingul on veel alles mingid väärtushinnangud ja üks neist eestlaste meelsuse jäädvustamine, võiks ta selle etenduse salvestada ja kõigile näidata.