R.A.A.A.M. teatri uuslavastus „Diktaator, naljamees ja liiderdaja” on nii lavastatud ja mängitud, et poeb vaataja nahavahele kuidagi märkamatult – etenduse lõppedes oled puudutatud ja tundlikult liigutatud. Tegu on sõjavastase lavastusega, kuigi seda vastasust kusagil ei rõhutata.Selle lavastuse autori ja lavastaja Damir Salimzianovi eelmine lavastus, Jaroslav Hašeki „Vahva sõdur Šveik” Moskvas Taganka teatris keelati hiljuti enne paari viimast proovi ja esietendust ära. Ma ei tea, mis põhjuseks öeldi, aga oletan, et see oli ikkagi autori üsna ühemõtteline sõjavastalisus.

Salimzianovi Eesti lavastuse tegelased on arhetüübid – võib ju arvata, et meis kõigis peidab ennast nii isevalitseja, narr kui hoor. Kõiki kolme ühendab soov ellu jääda. Nagu sellel lavastajal ja näitekirjanikul kombeks, annab ta loo mõistmiseks vihjeid proloogis. Näitlejad Kristo Viiding ja Martin Kõiv räägivad meile, seda eriliselt rõhutamata, et 1920. aastal oli Narva lähedal Punase Risti karantiinilaager. Maailmasõda, mida meie nimetame esimeseks, oli lõppenud ja sajad tuhanded Euroopa sõdurid pöördusid tagasi oma kodudesse.

„Karantiin oli vajalik mitte ainult tüüfuse, koolera ja teiste haiguste kandjate eraldamiseks tervetest, et need haigused Euroopasse ei kanduks. Oli vaja takistada ka kahjulike vene revolutsiooni-ideede levikut,” selgitavad toimuma hakkava loo õhkkonda Kristo ja Martin, kellest hetk hiljem saavad Jugoslaavia sõdur Josip ja Tšehhi sõdur Jaroslav. On ajalooline fakt, et Josip Broz Tito ja Jaroslav Hašek selles laagris viibisid. Sellest, kas nad ka kohtusid, ajalugu küll vaikib.

Ses lavastuses ei ole nii füüsiliselt kui vaimselt mitte mingit pudipadi, lavakujunduseks vaid neli tooli ja laud. Hea teater sünnib huvitavate näitlejate koosloomisest ja räägitud, mängitud mõtetest.

Pääsupesa

Ja veel ühe märgi annavad lavastuse tegijad, mõistmaks järgneva tegevuse traagilisust. Alles palju-palju hiljem saan aru, et see, millest kohe räägin, ilmselt häälestas vaatajaid, puges nahavahele ja ei lahkunud sealt enne etenduse lõppu, mis siis, et seda viibet enam kordagi lavastuse käigus ei puudutatud. Kui publik veel koguneb ja ennast istuma sätib, kostab lava tagant laul. Elina Reinoldi ei ole näha, ta ei esine, ta harjutab. Mängib lõõtsa ja laulab: „Pääsuke mu akna taga, poegadele pesa teeb. Kord ta kannab kõrsi nokas, kord toob pehmeid ebemeid.” Jõuan mõelda, et see laul on mul peas, viis ja sõnad. Sellest, et mõelda, miks see laul ja kuidas ta mu pähe sai, aega ei anta. Juba on Elina lõbunaine Maria ja kaks meest, sinelid õlgadel, on mõlemad veendunud oma õiguses olla esimene.

Alles nüüd seda lugu kirjutades loen, et pääsukese laul on Ukraina rahvaviis.

Tõde ja õigus

Tulevane isevalitseja kutsub narri duellile. Narr valib relvad ja ütleb: viin. Ja nii nad jooma kukuvad. Tuleb tunnistada, et ma polegi elus näinud nii maitsekalt lavastatud joomingut. Juuakse selle peale, kes esimesena pikali kukub, ja juuakse palju. Ka lõbunaist meelitatakse jooma. Viin ja selle kogus võiks vallandada meestes nende labased tungid, aga siin kasutab lavastaja ja autor napsi, mida Anna ise ajab ja Marta pisarateks kutsub – selleks, et avaneks tõde ja õigus meis enestes.

Kristo Viiding jääb enam purju, koguni nii, et ei saa enam sõnu suust ja tema liikumine muutub müstiliseks šamaanlikuks virtuoosseks ennennägematuks tantsuks.

Siinkohal läheb mu mõte selle lavastuse rütmistatuse juurde, aga tundub, et ma ei oska sellest nii hästi kirjutada, kui see ses loos toimib. Kiire-kiire-aeglane, kiire-kiire… midagi sellist. Muusika moodi laotub see lugu meie ette ja jõuab pähe. Mehed jalutavad juues läbi maailma filosoofia, sellegi, et seadusi peaksid tegema lihtsad inimesed, ja et sõdu alustavad need, kes ise ei sõdi.

See on nüüd küll ses tükis kohe alguses, aga sobib siia kirjutada, pigem tsiteerida: „Kui esimene maailmasõda lõppes, ei mõelnud mitte keegi nimetada seda esimeseks. Kellelegi ei tulnud pähegi, et kunagi võib tekkida vajadus anda sõdadele järjekorranumbreid…”

Näidend ja lavastus on üles ehitatud nii, et kõik kolm tegelast räägivad oma loo. Seal on kihvt koht, kus Maria räägib, kuidas on juhtunud, et klient jääb enne purju, kui selle peamisega tegelema hakkab. Ja siis, kui ta ärkab, räägib Maria talle, kui vägev poiss ta on, et veab ta naisel, aga maksku nüüd. Josip peab seda petmiseks. Maria ütleb: „Mitte sugugi. Ta maksis hea sõna eest. Äkki muutus ta minu heade sõnade pärast julgemaks.”

Üks detail veel: duelli pidavad mehed tulevad ju sõjast ja kinnitavad, et on mõlemad ateistid. Jaroslav viskab nalja, et see on vahest ainus, mis neil ühtemoodi on.

Ses loos pole juhuslikkust

Üsna kindlasti ei ole juhus, et lõbunaine Anna oli enne sõda õigekirja ja kirjanduse õpetaja. Ta muutub silmnähtavalt õnnelikumaks, kui kuuleb, et Jaroslav on kirjanik. Koguni nii, et palub narri saata talle oma raamat, kui see ilmub. Kusagil ütleb Anna, et narri ja isevalitsejaga on lõbus, kui nad jutustavad – isegi, kui räägivad kurbadest asjadest, on lõbus. Tahaksin seda ütlemist parafraseerida ja öelda, et lavastuse mõju tundub olevat selline, et isegi kui räägitakse lõbusatest asjadest, kumab sealt läbi mingi hästi helge kurbus. Selline kurbus, mis ei vajuta inimest veel enam maadligi, vaid mis paistab läbi ja ülendab elu.

Usun, et isegi see, kes vaatab seda lavastust ainult pealispinda pidi ja ei kuule, mis on sõnade taga ja vaikuse sees, saab ikkagi osa sellest omamoodi kurvameelsest helgusest. Ja on ehk vähem murelik…?

***

Epiloog kuidagi võtab selle jutustatud loo kokku. Josip Broz Titost saab Jugoslaavia kuningas, isevalitseja, diktaator. On võimalik, et ta tegi kellegi ka õnnelikuks. Ta elas 87 aastaseks.

Jaroslav Hašek kirjutas „Vahva sõdur Šveiki” ja naerutas sellega miljoneid. Ta suri 39 aastaselt.

Ja Anna, kes selles loos on ainus väljamõeldud tegelane… Tsiteerin: „Anna, läks uuesti mehele ja tütar tuli tema juurde elama. Kõik koos sõitsid nad teise linna. Seal hakkas ta tööle õpetajana… Ja elas veel sada aastat – terve mõistuse ja täie tervise juures. Ühesõnaga, ta on väljamõeldud tegelane ja sellepärast ei ole tema jaoks ühestki õnnelikust lõpust kahju.”

Eraldi:

„Diktaator, naljamees ja liiderdaja”

Autor-lavastaja DAMIR SALIMZIANOV (Udmurtia). Kunstnik RIINA VANHANEN. Valguskujundus PRIIDU ADLAS. Muusikaline kujundus ARDO RAN VARRES. Tõlk TIIT ALTE. Laval KRISTO VIIDING-Josip Broz Tito (Eesti Draamateater), ELINA REINOLD -hoor Maria ja MARTIN KÕIV – Jaroslav Hašek.

Esietendus 11.07 2022 Mäetaguse kirvehallis Ida-Virumaal.

Lähiajal 23, 24, ja 25. juulil mängitakse lavastust Tõstamaa mõisas.

Damir Salimzianovi varasemad lavastused Eestis

Praegu pole aeg armastamiseks (2017)

Pikse pill (2018)

Kapten Mihkel (2019)

Muinasjutumöll (2021)

Läbi kõigi elude ma otsin sind… (2021)

Ilmus Maalehe veebis.