Uus muusika täiskasvanutele

Isa ja poeg 1Ülo Õun “Isa ja poeg” Tartus. Eesti üks kiftimaid skulptoreid teadis, et pojad kasvavad isast suuremaks.
Täiskasvanuid iseloomustab maailmavaade ja see, et improvisatsioon põhineb oskustel ja teadmistel ja kogemustel.
Laenasin pealkirja Artjom Troitskilt, kellel Raadio 2s selle nimega muusikasaade. Ja mitte heast peast, vaid mulle meeldib see minuvanune venelane, kes kuulutab, et on täiskasvanu. See mees on nüüd me lehtedes üsna palju arvanud. Enda üllatuseks lugesin, et ta on olnud Vene Playboy peatoimetaja. Eesti keeles ripub võrgus üks ta täiskasvanujutte, kus mees veel Venemaal elades selgitab, miks ta selle ajakirja peatoimetaja kohast loobus: „… üks põhjus, miks ma ära tulin, olid suhted reklaamiandjatega. Reklaamiandjad on vaenlased, kelleta ajakiri ei saa elada. Selline armastuse ja vihkamise suhe. Venemaal olid suured korporatsioonid, mis kategooriliselt ei tahtnud, et ajakirjas oleks tugevam kraad erootikat. Nad keeldusid panemast oma reklaami paljaste naiste fotode lähedusse. /…/ Neile ei meeldinud ka intellektuaalne kallak, mida Playboy-s ajasin. Mul oli palju tõsist proosat, mulle kirjutasid Pelevin ja Aksjonov. Nemad tahtsid ikka rohkem moodi, sporti ja autosid. Ja see on see, mida mina tegelikult vihkan…”
Ses tema jutus on täiskasvanud inimest iseloomustavaid tunnuseid lausa palju.

Välja kutsutud inimesed
Me keeles täna kasutatakse ülisageli sõna „väljakutse”. Keegi asub tööle riigikogus näiteks ja kuulutab avalikult, et see on väljakutse. Enamasti lisab kõrgepalgalisele tööle asuja, et ta kõigepealt pool aastat kulutab selleks, et end tööga kurssi viia. Misasja? Seda viimast sobiks öelda õpipoisil, kes õpipoisi palgaga tööd õppima hakkab. Aga ma olen väljakutse vastu võtmise juttu kuulnud näiteks ka vallavanemate ja kultuurijuhtide suust. See ei ole täiskasvanud inimeste jutt!!
Troitski kasutab Playboy peatoimetajaks hakkamise kohta sõna seiklus ‒ „suur seiklus”, ja räägib, et ei kahetse ei koha vastuvõtmist ega sellest loobumist. Ma usun teda ja see on sisuline jutt.
Samas superstaari otsimise saade on kõigi osalejate meelest samamoodi väljakutse kui väga vastutusrikastele kohtadele kandideerijatel. Mu meelest näitab see nii mõtlemise kitsust kui ka sõnavarapuudust.
Superstaariks ja modelliks saada tahtjate vanusegrupp sai nüüd me riigikogult õiguse kohalikku võimu valida. See otsus mind ei üllatanud, on omasüülist alaealisust peegeldav. Need lapsed, keda veel napsi võtma ei usaldata, valivad me volikogusid! Ärge tulge mulle rääkima, et lapsed arenevad praegu kiiremini kui varem. Kui Andrei Hvostov selle noortele hääleõiguse andmise jutuga alustas, siis oli tal ka mõte, et noore hääle saab enda omale lisaks lapsevanem. Nüüd see ots on ära kadunud… Ega mul sest õigusest kahju muidugi ole ja ma ei usu ka, et lastele valimisõiguse andmine laste ristisõdasid võiks põhjustada.
Hoopis hirmutavam oli kuulda ja hiljem veebigaleriides vaadata Vabaduse platsil Euroopa perepäeval (ilmselgelt korraldatud vastukaaluks Teise maailmasõja lõpupäeva tähistamisele) peategelasena osalevat peaministrit. Nunnu Getter ja sama nunnu Taavi ning Siim Kallas kuidagi kohatu võõrkehana ka osa sest meelelahutusest… Mulle täiskasvanuna tundub, et Getter oli väga omas kohas, see ei olnud talle isegi väljakutse, vaid töö, mida ta oskab ja armastab. Ühisselfi tegemisest vaimustunud peaministrit ei saa ma aga väga tõsiselt võtta. Naerma ajav on, et sama mees ja samasugused mehed räägivad, kuidas nad toetavad ja hakkavad toetama noori, kes ennast maale elama asutavad. Toetage täiskasvanuid, toetage midagigi nõnda, et see paigast liiguks! Sellest ju ei piisa, et asi ainult pealtnäha nummi ja EL seadustega kooskõlas on.
Ärge saage valesti aru, nagu mulle ei meeldiks noorus. Hoopis meeldib vägagi. Mul on üsna rohkelt selliseid noori tuttavaid, keda huviga kuulan ja kellest lugu pean. Kelle seltskonnas ennast hästi tunnen ja keda vahel eeskujuks võtan. Ja neid, kelle mõtted ja teod on loomingulised ning edasiviivad ka mulle.
Aga kui keegi tööle läheb, saati siis veel sellisele tööle, mis seotud riigi juhtimisega, siis see on sissekutse ja sisemine kutse ennekõike.

Hakakem mõtlema!
Ma ei taha norida, aga kui oleme nii kaugel, et metsataimede kasvatamisega tegeleva firma tegelane ütleb raadios, et nad peavad tootma taimi RMK jaoks, siis on midagi nii nässus, et käed vajuvad rüppe. Kuidas elus asju toota saab?! Me oleme jõudnud sellisesse punkti siin riigis, kus raamatupidajad ja rahalugejad on võtnud üle kõik juhtpositsioonid ja ütlevad juba sõnadki ette.
Meenub, kuidas aastaid tagasi, kui sõbraga Uku Masingu auks kontserdi korraldasime ja ma sinisilmsena arvasin, et valla raamatupidaja võiks punti võtta, et rahaasjad korras oleksid, tehti mulle kohe selgeks, et võid kutsuda küll, kui tahad, et sest asjast midagi välja ei tuleks. Ärge nüüd jälle endast välja minge, kulla Rapla valla valitsejad, aga toon jälle näite oma kodu lähedalt (julgen arvata, et ega mujal parem ole) ‒ just vaatasin järele, et mu koduvallas on tööl kuus raamatupidajat ja üks kultuurinõunik.
See võib olla minu viga, kuid seda, kui palju inimesi töötab vallaasutustes või kui palju meid Rapla vallas üldse elab, sealt koduleheküljelt kiirelt ei selgu. Enne pead ikka pisut vaeva nägema, kui leiad kätte omamoodi exeli-tabeli: pindala: 24 329 ha, elanikke 1.04.2015 seisuga 9344; külasid 38, alevikke 3… raamatupidajaid 6.
Haridust meil antakse, taimi toodetakse, haiglad ja hooldekodud on teenindusasutused, poliitikud ei teeni Eesti riiki, vaid raha.
Mu veel suhteliselt enesega hakkama saava isa hooldekodutasu tõusis just. Pension ka tõusis, aga suurema osa oma elust Raplamaal ja nooremana mujal agronoomitööd teinud mehe pensionist selle tasu maksmiseks ei piisa. Delfi võimendab samas uudist, et Sandor Liive saab ikka veel Eesti Energiast palka 180 000 eurot kuus. Ühest küljest siis me omasüüliselt alaealiste juhitud riigis on kõik võrdses seisu ja teiselt poolt see nii ei ole.

Ilu ja suveräänsus
Hiljuti ajasin vana sõbraga juttu. Ta on maakonna tähtis ametnik nüüd, aega tal enam väga ei ole. Aga olime seal koos ja me juurde astus üks noor naine, kes mulle oma tegemistega meeldinud on, ja kutsus mu sõpra õhtul kohtuma Rapla töötukassa juhatajaga, kes jagavat uut infot. Siis äkki sai tüdruk aru, et on teinud vea. Ta mõtles, et ma äkki ka tahan tulla ja palus kiirelt vabandust, et see on kinnine kohtumine valituile vaid ja ajakirjanikke on keelatud kutsuda.
Ega ma sellele jutuajamisele nii väga ju ei kippunud, aga see suhtumine ja veel selle punapäise aruka naise poolt, kes nüüd käitus kui tüüpiline avalike suhete ametnik, mind vihastas. Ütlesin halvemini kui ma tavaliselt avalikult kirjutan ja sain kuulda, et ajakirjanikke ei kutsuta veel sellepärast, et nad on rumalad ja võivad värsket infot valesti tõlgendada. Ja ta ka uskus oma sõnu!
Kui kord kirjutasin ja rääkisin, et Rapla linnal ja kogu piirkonnal on ainus võimalus ellu jääda, kui vald sõlmib Tallinna ülikoolidega lepingud, ehitab siia pealinna lähedale ühiselamud Tallinnas õppivatele noortele, loob siia noorte jaoks odavad ateljeepinnad jne, siis ei peetud seda juttu suurt millekski. Mõni kohusetundlikum ütles, et omavalitsus on ju käsist ja jalust nii seotud, et ei saa seda kõike ellu kutsuda… Mulle punapead meeldivad nagunii, aga ilu ilma suveräänsuseta kipub alaealisuseks ja see ei käi ainult punapeade kohta.
Eks sedagi olen rääkinud, et teine võimalus oleks Raplal korraldada oma elu nii, et siin olekski aeglane tempo ja vanema põlvkonna jaoks kõik lihtne, et siia tahetaks elama tulla. Sest kui olemas on vanaemade ja -isade väärikas kogukond, siis tulevad ja käivad siin ka noored.
Meil aga on isegi omavalitsuste koduleheküljed täpselt ühte nägu.
Kui olin oma tänaste mõtetega siiani jõudnud, läksin ennast tuulutama. Bussipeatuses istus pisut liialt purjus noormees, kes käratas: “Mikomägi, kuidas ma Purku saan?!” Ma nats sorkisin oma klahvidega telefoni ja ütlesin, et olgu kannatlik, üks buss sinna veel läheb…
Mõtlesin sellest, et Teises maailmasõjas hukkus kusagil 27 miljonit inimest ja et laupäeval telekas näidatud dokfilm „Putini rahvas” on küll 2015. aasta toodang, aga juba vananenud. Koju jõudes lugesin internetist Permi teatrist tulnud teksti, mis tõlkes umbes nii: kui iga Teises maailmasõjas hukkunud inimese auks vaikida üks minut, vaikiks maailm 37 aastat.
Isa ja poeg 2

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga