Uuenenud teatrimaja: Vana mees sai uue ülikonna

Kui teatrimaja on 36aastane ning kui seda on teiste seas juhtinud Jaan Tooming, Kalju Komissarov, Jaak Allik, Peeter Tammearu ja Andres Lepik, on maja väärikas, aga parimas loomiseas. Viljandi Ugala teatris ja majas nii on. Käidud on teekond „Rahva sõjast” „Nähtamatu daamini”.

„Me oleme teid peksnud ja peksnud, kas tõesti oleme teid raffaks peksnud!” hõiskas Jaan Toominga mängitud mõishärra, parun suurejoonelises ja rikkalikus söögilauas oma verevendadele. Hetk enne oli uue seaduse eest seista püüdnud eestlastest talupojad aetud läbi vene sõdurite kadalipu. Noore balti paruni imestuseseguse ironiseerimisega lõppes „Rahva sõja” esietendus Ugala teatri uue maja avamisel 1981. aasta 29. detsembril.

Alustame algusest

Tüdinud talumast nõõtamissõnu ja sõimu,/ nägemast valgesse rasva osavalt raamitud silmi,/ tüdinud tassimast kekslevat pinta ja sirpi,/ kiskumist südame kangast viimastki lootuse lõime./”… Tegelikult tahaks mu tunne siia kirja panna kogu selle Uku Masingu luuletuse, mis 36 aastat tagasi Ugala suurel laval loitsuna kõlas näitlejate esituses. Masing kirjutab ootuste vankritest, mis puuassega kriiksudes läksid, määrdeks leegitsev tõrv. Kirjutab pruuniks põlenud silmadest ja valge laeva ootusest. Unistustest, mis kõlavad kajakasuudel. Seda luuletust, mis kandis „Rahva sõja” lavastust, saab nüüd lugeda vabalt Hando Runneli välja antud Uku Masingu luule teisest köitest, kus kogu „Neemed vihmade lahte”. Luuletuse nimi on „Valge laeva laul”.

Selle vabaduse karje ja ajast ees oleva lavastuse tausta iseloomustamiseks peab ütlema, et miski seitse aastat ehitatud uue teatri avas Nõukogude Liidu kommunistliku partei Eestit juhtima ja venestama saadetud tšinovnik Karl Vaino.

Küsisin siis teatrit juhtinud lavastaja Jaan Toomingalt, kas ta mäletab, mis tal seljas oli. Mõte selles, et enamasti mäletan Jaani kampsunis. Tooming vastas, et ei mäleta. Ütles: „Ega mul avamiselt, maja avamiselt küll mingeid erilisi mälestusi ole. Vastik kohtumine Vainoga ja teiste parteibossidega, kus ma valesti ilmselt käitusin. Ikkagi oli see („Rahva sõda” –MM) üks vägev lugu mu elus, siis ma elasin kogu aeg, iga nanosekund… Nojah, eks ma ikkagi olnud sisemalt vaba ja karjusin, et ka rahvas peab vaba olema. Mul üks ülikond on küll elus olnud.”

Jaak Allik, siis just asutatud ajakirja Teater.Muusika. Kino esimene peatoimetaja, mäletab, et Karl Vaino oli pärast esimest vaatust lahkunud. Polnud mu meelest ime, et oli nii, aga küllap see andis signaali lavastusest kirjutajatele.

Mul on meeles Elem Treieri kirjutis „Rahva sõjast”, mis ei jätnud lavastusest kivi kivi peale. Meeles on see sellepärast, et see sedavõrd lõhkus lavastaja Jaan Toomingat. Ta ikka põdes seda nii-öelda negatiivset vastukaja silmnähtavalt ja pikki nädalaid. Mulle oli selline traagika siis arusaamatu: Jaan oli vaimses ja füüsilises tippvormis, seljataga hulk tipplavastusi. Saalitäied publikut võtsid lavastuse vastu tegijaid püsti seistes aplausiga tänades. Püsti tõusta ei olnud tollal väga kombeks. Aga looja on haavatav, ka see teadmine on mul just sealt uue Ugala algusest kaasas.

„Ma kuidagi kogusin, kogusin ja siis muudkui ladusin välja. Improviseerisin ja kuidagi kõik sujus. Näitlejad olid ju ka väga vastuvõtlikud ja arenemisvõimelised, sain tagasisidet, see muudkui innustas edasi,” ütleb Jaan Tooming nüüd tagasi vaadates. Siin tuleb mu meelest rõhutada ka seda, et sellel üliloomingulisel ajal oli Tooming pisut üle kolmekümne. Ugala avamise peol Viljandi järve ääres olevas uues restoranis Vikerkaar mu mäletamist mööda mängis teatri bänd. Nüüdsetest Ugala näitlejatest oli seal tegev näitleja Margus Vaher. Minul on meeles, kuidas Jaan Tooming ühel hetkel lavale astus ja rokkis regilaulu: „Miänes oo kurva sanna/ katusetta kurva sanna/ miänes oo leina leppa/ ladvata oo leina leppä/…” Näitleja Andres Tabun mäletab, et Jaan oli bändiga ka biitlite laule laulnud, teades sõnu peast.

Mu jaoks on tagasi vaadates tähelepanuväärne ka see, et sellel peol oli Tartu tollane boheemlik vaim Villem Ernits. Mees, kes oli lisaks kõigele muule Eesti Vabariigi asutava kogu liige. Mees teisest ajast. Ja oli Arnold Green, mu jaoks siis intelligentseim vana kommunist. Selle ajani, kus miilits ja punkar teineteisele käe ulatasid, oli veel palju aega. Priit Pedajas laulis sel peol uhkeid laule tippluule tekstidele. Tulles peole, astudes välja prohvet Maltsveti rollist, meeles ei ole tema sõnad, vaid kuju – suur, pisut kohmakas, üliinnustav, küünlaga, mis kustuma kippus…

Panen siia ka mälestuse „Rahva sõja” esimesest proovist. Osad olid jaotatud ja trupp kogunes pärast suve, see oli veel vanas teatris Koidu seltsimajas, eks me kõik arvasime, et loeme laua taga teksti. Aga ei, inspitsent Ene Nirgi palus meid oodata. Midagi sündis laval ja siis hakati osatäitjaid ükshaaval lavale kutsuma. Kõik, kes lavalt tagasi tulid, olid üsna ehmatanud moega ja äraseletatud näoga.

Kui ise läksin, sattusin parunite küüsi. Pimedal mustal laval oli välja valgustatud vaid kohtulaud, millel veripunane lina. Uhked mõisatoolid ja kurjade nägudega mehed. Kohtulaud, kus otsustati inimeste saatus. Peale Jaani enda oli parunite seas mu mälu mööda Ugala tänane raudvara Peeter Jürgens. Ja siis seal laval mind töödeldi: kes oled, palju maad, isa-ema elavad, naine on? Ähvardused ka, et kui sellel laval kohtu ees seismisest teistele räägid, siis ootab mõistall ja peks.

Sealt me siis jalutasime vabaduse poole… Masingut veel kord tsiteerides: „Mõttedki muutusid pääsusulgedega ehitud nooliks.”

Olgu siin siis ka see mõte, et noorus on alati ilu aeg. Ja hoolimata sellest, et Ugala teatrimaja juhid, kes nüüd, 36 aastat hiljem, uue maja uuele avamisele kohale tulid pea nagu üks mees, teatrile vana teatri kaalu andma, on heal teatril omadus olla ikka noor ja ikka uus.

 Kolm järgmist vaatust

Ugala uuel avamisel 18. märtsil 2017. aastal jääb äkki silma, et moodsas keeles renoveerimine on teatrimajja miskil moel valgust juurde toonud. Heledam on kõik. Mulle pööraselt meeldivad tänase arhitektuuri juurde kuuluvad klaaspinnad, uued uksed, needsamad suured aknad. Punane tellis ja puhas vuuk. Kõik hoidmisväärne on hoitud ja see, mida paremini saab, on parem. Teater lubab publikule maja ekskursioone, õieti teeb, sest oma silm on kuningas.

Maja avab seekord Lembit Petersoni lavastus „Nähtamatu daam”. Pedro Calderoni 1626. aastal esietendunud mõõga ja mantli komöödia.

Ma ei tea, kuidas oli plaanitud, aga 21. sajandi Eesti esietenduse juhatab sisse Don Luisi kostüümis, rapiir vööl, näitleja Aarne Soro. Ta üsna vabas vormis räägib, et on kõige vanem selle trupi liige ja mängib kõige nooremat tegelast. Irooniliselt vihjab, et see on auasi. Ühel hetkel teatab Soro, et saali siseneb Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid. Publik tõuseb püsti ja plaksutab. Teatrimees Margus Kasterpalu mu kõrval lausub vaikselt: „Nagu Pätsu ajal!” Hiljem saan teada, kuidas ka 17. sajandil tuli näitlejal kuninglik seltskond oma näidendist sõltumatu monoloogiga sisse juhatada.

Enne kui lavatõstuk Aarne Soro lava alla – ehk ka põrgu – viib, kuhu teised näitlejad pidid jala minema, jõuab Soro sõnadest publikuni seos üle aegade. Nimelt on näidendi tõlkinud luuletaja August Sang, kes oli Viljandi Ugala suurkuju, meist paljude lavakõne õpetaja, suure isiksuse Karl Adra sõber.

Edasine, pean tunnistama, mind sedavõrd köita ei suuda. Märkan palju elegantsust ja detaile, lavastaja voristamise oskust…, aga kaasa saan ikkagi tunde, et tegijatel jäi ehitajatega lava jagades aega väheks.

Omaette kunstiteoseks saab lavakujundus, mille on teinud hispaanlased. Sesse kujundusse – laval on pöörlev massiivne labürint, lisandub vaatusest vaatusesse detaile kuni viimase vaatuse suure peegelduseni lavataevas. Tajun lavastaja ja näitlejate maitsekalt leitud misanstseene, naudin näitlejannade uhket jalaga kobamist mängult pimedas ruumis, muigan klišeelikke nalju. Samas näitlejate meisterliklt mängitud etüüdid veel mu peas tervikut ei moodusta ja kavalehes olevaid lavastaja sõnu „tõde on see, mis meid vabaks teeb, mida me vajame nagu kala vett, taim mulda. Temata ei saa me elada” just suurt ei toeta. Õigem on vist, et see näidendi tekst ei toeta.

Paljukiidetud uued tehnilised võimalused on võluvad muidugi ja need, tõsi, näidatakse lavastuses publiku üllatuseks ka kätte. Ühel hetkel, kui mu jälgimine, vaatamine ja kuulamine selleni jõuab, et uh, nüüd läheb põnevaks, helid ennustavad äikest, saan aru, et see, mida mina müristamiseks pean, on hoopis pöördlava ringikäimisel tekkiv müra. Saan aru, et kõik tehnika ei ole veel esietenduseks paigas.

See on muidugi üsna kindel, et edasiste etenduste käigus näitlejad selles ruumis ja näidendis end vabamalt tundma hakkavad. Kõigis näitlejatöödes on ruumi säravateks improvisatsioonideks, mis saavadki tekkida lavastust läbi mängides. Tähelepanu vääriv on muidugi see, et tegemist on ajaloolise värsskomöödiaga ja taolisi me teatripubliku ette ei tooda iga päev. Lembit Peterson on lavastaja ameti kõrval – kes teab kumb kumma üles kaalub–, ka teatripedagoog. Miskipärast ongi esietendusel nähtu põhjal otsustades tunne, et pedagoogi roll, seekord lavastajaks olemise üle võitu sai. Võimalik, et julgemad kärped oleks selle üsna lihtsa loo jutustamisele andnud hispaanialikku särtsu ja rohkem mängulist hoogu. See omakorda oleks aidanud tõeluse ja näiva, mängu- ja pärisasjade segadikus publikul suunda leida ja hoida.

Pärastisel peol laulab uhkes uues teatri väikeses saalis Tanel Padar, diskot teeb Mart Juur.

Presidendi sõnad

Karl Vaino maja avamisel öeldut ei mäleta. Ei tahagi. Küll tahaks, et president Kersti öeldu meeles püsiks aina pragmaatilisust rõhutavas Eestis.

Toon endale tähtsad nopped: „Eestis ei ole provintsiteatreid selle sõna nukras tähenduses, sest kõik Eesti teatrid on keskpaika rahva südant.”

President kasutab meil tihti unustatud väljendit „rahva kultuurimuster”: „Eesti teater on muidugi alati olnud vägagi rahva oma, aga igaks juhuks peame siiski meeles pidama, et 21. sajandil ei ole ühelgi oma kunstile pühendunud ja väga heal meistril enam võimalik toetuda kõrge kunsti saladusisse vajalikul määral pühendatud järgijatele, kui ta tahab olla oluline just oma rahva kultuurimustris.”

Ka see ju kipub ikka avalikus kõneruumis kaduma: „Olgu selle maja uksed ühtmoodi avatud traditsioonidele ja nende murdjatele!” Tähendab see ju ka seda, et maailma pole mustvalge. Ilus saab olla kevad ja porine sügis.

Öö hiljem

Tühi lava, kirst ja kirjavahemärk – see annab äkki kõigele mõõtme… eilsele, tänasele ja homsele. Kalju Komissarovi viimane lavastus, selleks, et tuleksid uued…

Ja veelkord tsiteerides me presidenti: „ Uue maja uste avamine, millest Kalju enam kunagi sisse ei tulnud, jääb igaveseks samasse aega, mil langes eesriie. Need sündmused on nüüd alati me mälus. Koos.“

Ja olgu nüüd vaikus enne tormilist aplausi.

Ilmus Maalehes, pildistas Anni Õnneleid.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga