Uueks avangardiks on kooskõla

Peeter Jalakas ja Andrus Kivirähk. 

 

Lavastaja Peeter Jalakas ütleb, et poliitiline teater on surnud.

Von Krahli teatri juhi ja asutaja Peeter Jalaka ettekanne rahvusvahelisel poliitilise teatri konverentsil Tartus “Satiir või propaganda? Pilguheit teatrile, poliitikale ja ühiskonnale Euroopas” 10. septembril 2009. Konverentsi keel oli inglise. Alljärgnev on autoriga kooskõlastatud tõlge eesti keelde.

 

Olen üsna palju tegelnud nii teatri kui ka poliitikaga ja vahetevahel olen üritanud neid ühendada. Mõnikord isegi edukalt. Kuid tunnistan, et tulemus pole kunagi olnud see, mida kavatsesin või lootsin.

Kui ma poliitikasse sekkusin, kulus tükk aega igaviisi tõestamiseks, et sa pole “kõigest kunstnik”, ehkki kutsuti mind ilmselgelt kui kunstnikku – häälte kogumiseks. Siis taipasin tasapisi, et olen lavastades hakanud käituma kui poliitik, püüdes olla seksikas, kuid mitte aus. Niisiis sain aru, et parem on hoida need tegevused lahus

Ent siiski – niipalju kui mäletan – teater sellisena, nagu ma teda tollal nägin, oli vägagi poliitiline. Või sotsiaalne. Võib-olla seetõttu, et poliitiline teater oma parimal kujul on alati seotud avangardi, uue ja radikaalsega. Ja see on midagi, mille suur fänn olen olnud kogu oma lavastajakarjääri jooksul.

Olen alati näinud avangardi kui ainsat põhjust olla seotud kunstiga. Mulle on alati põnevust pakkunud tundmatud maastikud ja uued suhtlemisviisid.

Palju häid avangardse poliitteatri näiteid võib leida Saksamaalt – peale Piscatori ja Brechti näiteks viimase kümnendi Volksbühne. Palju näiteid võib leida ka Eesti teatrist. Ja nagu ma ütlesin – meie Von Krahlis oleme võtnud sellest üsna aktiivselt osa kogu oma olemasolu 17 aastat.

Kuid ometi – need päevad on möödas.

Võib-olla küsite – miks?

 

Tänapäeva poliitikas pole pauerit

Vastus on väga lihtne – tänapäeva poliitikas pole vähimatki pauerit. Pole väge!

Pole midagi kajastada. See pole enam seksikaski. Ma ei suuda kujutleda ema, kes ütleb pojale, et söö nüüd puder ilusti ära ja sinust saab niisama vapper ja tark mees kui see või too poliitik. Poliitikud ei ole enam aktsioonis, vaid reaktsioonis. Muidugi pole see inimkonna ajaloos midagi uut ja on “kindlasti vist” niisama vana kui inimkond ise.

Ent kõige põnevamad asjad ei sünni tänapäeval mitte poliitikas, vaid teaduses, looduses ja inimteadvuses. See polnud nii veel viiegi aasta eest. Niisiis – mis on juhtunud? Ütleme, et üks ajastu on lõppenud või et olla täpsem – on lõppemas. Ajastu, mil inimeste elu asus juhtima majandus ja poliitikud hakkasid selle fänniklubiks. Ajastu, mis algas enam kui sada aastat tagasi ja kehastas end nüüd vaibuvas postmodernismis. Ajastu, mil maailma valitsesid ahnus ja materialism. Sel ajal tõlgendasid artistid maailma satiiri kaudu ja iroonia abil.

Meie maal avaldus see 1980ndatel, kui hea teater oli alati poliitiline – selles oli varjatud poliitiline sõnum. Inimesed tahtsid seda kuulda ja teatri roll oli väga selge. Seesama jätkus põgusa tagasilöögina 1990ndatel, mil me Milton Freedmani püüdlike õpilastena hakkasime oma kapitalistlikku paradiisi rajama.

 

Poliitiline teater on surnud

On öeldud, et “igaüks, kes ütleb, et teda ei huvita poliitika, on nagu uppuja, kes kinnitab, et teda ei huvita vesi”. Jah, see on tõsi – poliitikat ei saa me vältida. Ent me ei saa vältida ka muid inimtegevuse tahke, kui tahame tänapäeva inimestega suhelda. Kuid selles kontekstis peaks peale poliitilise teatri olema ka näiteks sporditeater, toiduteater ning suhtekorralduse ja reklaamiteater. Kuna meie ühiskonda tüürib hirm, pole praegu aeg sääraseks kiusuks nagu poliitiline teater.

Hirmu vastu ei saa võidelda satiiriga. Või… tegelikult saab, kuid sul peab olema väga sügav veendumus, et sa tead paremat teed. Et sa tead teed kartmatuse poole. Ent kas me teame seda?

Mina ei näe. See oli väga selge, kui meil maailma tõlgendamiseks oli vana hea dualistlik tee – rikkad ja vaesed, kristlased ja paganad, head ja halvad. See on meil ikka alles, aga ei tööta enam.

Kui lubate mul lihtsustada müstilist teed, kuidas teater või kunst üldse meid mõjutab, võime öelda, et see mõjutab kolme kohta: mõistust, südant ja seksuaalsust. Kui sul on kaetud vähemalt kaks, on asi korras. Meistriteos katab kõiki kolme. Tänapäeva satiir katab ainult üht. Sellest ei piisa.

Niisiis võib öelda – poliitiline teater, nagu meie seda tunneme, on surnud. Surnud ja maha maetud Berliinis, kus tema haual võib vahel veel mõnd pidu näha.

 

Ehitada postnaftalikku maailma

Andrei Tarkovski on öelnud: „Inimene sünnib vaba ja kartmatuna. Meie ajalugu aga sisaldub soovis varjata ja kaitsta end meie loomuse eest ja see sunnib meid tihedalt kokku hoidma.

Me ei suhtle mitte põhjusel, et see meile meeldiks või see meile naudingut pakuks, vaid selleks, et oma hirmuga võidelda. Tsivilisatsioon, kus inimsuhted tuginevad sellele põhimõttele, on eksiteel.

Kogu niinimetatud tehnikaprogress loob sisuliselt proteese. Jah, me liigume mitu korda kiiremini kui möödunud sajandil. Kuid see pole teinud meid õnnelikumaks. Me oleme süsteemi orjad.”

Kuidas, kui üldse, suudame meie seda muuta? Kui poliitiline teater on surnud, mis meil siis on, millega mõjutada ühiskonda, teha oma tööd kunstnikuna ja parandada maailma? Kui liiati pole veel uut ideoloogiat, ja ma usun, et seda ei tule enam iial.

Et vabastada meid sellest orjusest, et teha pööret, ei ole meil seekord vaja hävitada, vaid ehitada. Sest hävitus on juba tehtud. Meie endi poolt.

Nüüd on meil vaja ehitada postnaftalik, postindustriaalne või postkapitalistlik ühiskond (kuis iganes te seda ka ei nimeta), tahtlikult tugevdada oma vaimsust, et luua uusi kooskõlasid ja taasavastada põhilisi. Olla valmis uueks tajutasandiks, mis on juba tekkimas. Ja pole nüüdisaja maailmas muud jõudu kui artistid, kes sellega tõesti hakkama saaks.

Confucius on öelnud: „Et maailm õigesti korda seada, tuleb kõigepealt rahvas korda seada; et rahvas korda seada, tuleb kõigepealt perekond korda seada; et perekond korda seada, tuleb kõigepealt harida omaenda elu; tuleb kõigepealt oma süda õigeks seada.“ See ongi meie tänane ülesanne. Mitte ainult teatri, kunstnike ega poliitikute, vaid meie kõikide ülesanne.

Ja selles polegi kohta iroonia, dekonstruktsiooni ega satiiri jaoks. Ega niinimetatud poliitilise teatri jaoks. Uueks avangardiks on kooskõla, ja kui see ilmutab end teatri kaudu poliitikas, loon rõõmsasti kaasa ja sõnastan oma seisukohad ümber.

Ehkki iga sõna, mis ma just olen öelnud, on tõde ja ainult tõde. Jumala nimel.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga