Ustrzyki Dolnes, piiril põgenikke abistanud Aivar Simmermann: Kaks kallistust, ja ema läks tagasi rindele

Lapsed saadetakse ohtusse paika, ise minnakse kodumaad kaitsma. Seda koges Poola piiril Ukraina põgenikke aidanud Aivar Simmermann. „Sain kinnitust, et seda rahvast ei murra.“

Simmermann räägib loo: „On päikesepaisteline päev. Tulevad Poola poolt kolm meest. Rohelistes, pisut sõdurimundreid meenutavas riietuses. Üks neist selline pisike, 1.56 pikk, sama pika habemega nagu sul. Punase habemega. Teine on kahemeetrine vibalik, hästi kõhn. Kolmas umbes 65aastane tõeline sõdur, kellel oli tohutu suur, 1.80 pikk kott seljas. Kõigi õlal on embleem, millel Läti lipp ja sinna ka kirjutatud maa nimi, kust nad tulevad – Latvia. Jalgsi tulevad. Politsei küsib: “Kuhu te lähete?“ Vastus: „Ukrainasse Putinit tapma.” Seletatakse siis, et jalgsi ei saa minna, peab auto leidma. Neil on selline samm sees, et nad oleksid jalgsi Kiievini läinud. Võimas energia. Politsei küsib, mis selles suures kotis on. Vana sõjamees vastab, et see on “kitarr Putinile”. Kui ma oleksin Vene sõdur, siis nende meestega ma metsateel kohtuda ei tahaks. Selliseid selge sõnumi ja võidutahtega mehi seal nägin.”

Eestis õppejõu ja superviisorina töötav Moreno Keskus MTÜ tegevliige, endine näitleja Aivar Simmermann aitas sõjapõgenikke kriisiabiga pea kümme päeva Poola-Ukraina piiril. Küsimusele, kuidas ta sinna sattus, vastas mees, et sellistesse kohtadesse ei satuta.

Miks selline tärmin abistajatel on – 10 päeva?

Sellistel missioonidel käimisega on nii, et seal ei tohigi olla kaua aega. See emotsionaalne seisund, mis seal valitseb, sööb su ära, põletab läbi. See on täiesti selge. Me olime kohapeal kuus-seitse päeva. Kui sõidud juurde, tulebki kümnepäevane missioon.

Minu sõber, lastepsühholoog Sirje Rass, kes oli seal esimeses vahetuses, ütles mind kutsudes, et tõsist traumatööd seal teha ei ole vaja, pigem on vaja teha esmast kriisitööd. Loomulikult ma olin nõus. Kottide pakkimiseks oli neli tundi. Me sõitsime sinna neljakesi Eestist, peale minu üks parameedik ja kaks medõde.

Meie sinna jõudes kõik toimis juba. Kümne eelneva päevaga oli käima saadud kogu logistika.

Mida see tähendab?

Seda, kuidas kõik laheneb. Näiteks toitlustamine. Poolakad ei tee purgisuppi. Tuletõrjujad olid hommikul kell kuus üleval, koorisid kartuleid ja puhastasid porgandeid, lõikasid liha… Tehti päris suppi.

Põgenike vastuvõtmine Poola poolel on sügavalt humanistlik, suure südamega tehtud. Poola tuletõrjujate väljaõpe on viimase peal. Ka see, kuidas nad oskavad suhelda laste ja naistega. Kui konkreetsed nad on, kui osavalt pakuvad abi segaduses inimestele. Kõige olulisem on see, et nad teavad, mida nad teevad.

Ma ei ole nii puhtaid tualette kusagil näinud. Paar korda päevas neid puhastati. Neid oli nii piisavalt, et ei tekkinud järjekordi. Poolakate oskus ja organiseeritus, kuidas seda teha, vähemalt selles piiripunktis oli see võimas. Ei olnud mingit kaost, see andis neile, kes tulid üle piiri, turvatunde.

Mind üllatab, et kasutad väljendit tuletõrjujad.

Me neid nii kutsusime, meie mõistes siis võib öelda päästeametnikud, päästjad. Meie laagris olid tegevad näiteks noorkotkad, rahvusvaheline heategevusorganisatsioon Caritas Poland, politsei. Caritase inimesed, mungad, vahetusid iga nelja päeva tagant. Pühapäeval viisid mungad suures välisööklas jumalateenistust. Sellest võtsid osa ukrainlannad lastega ja ka tuletõrjujad.

Mida teie tegite?

Meie ning ka organisatsioon Rhodose ja Malta Püha Johannese Suveräänne Sõjaline Hospitaliitide Ordu pakkusime meditsiinilist teenust. Lisaks meile oli seal kaks Saksa arsti, üks parameedik Maltalt, üks koordinaator Prantsusmaalt ja ka austerlasest koordinaator. Rahvusvaheline meeskond. tekkis.

Mida see kriisiabi tähendab, mida sina pakkusid? Mida nad teilt küsisid, kuidas sinu juurde sattusid?

Iseenesest armas – nii küsib inimene, kes viibib normaalses olukorras. Kriisiolukorras ükski sinu küsimus ei tööta.

Need inimesed ei satu seal kuhugi kogemata. Meie sealoleku päevadel toimus üle piiri tulijates üks väga selge muutus. Esimesed kolm päeva kohapeal oli põgenikes justkui see tunne, et issand jumal, ma ei tea, kuhu ma lähen. Nad jooksid ära selle eest, mille nimi on õudus. Mida päev edasi, seda rohkem tuli üle piiri inimesi, kes teadsid, kuhu nad tulevad.

Mida päev edasi, seda vähem oli hirmunud ja lootusetuid põgenikke.

Kuidas sellist asja märgata?

Kolm komponenti. Esiteks inimeste kotid. Inimesed, kes tulid üle, teadsid, mis on nende kottide sees. Ehk siis nad olid valmistunud. Esimestel päevadel oli inimeste kottides suhteliselt juhuslikult kaasa haaratu.

Teine moment oli see, et need inimesed juba teadsid, kuhu nad lähevad. Neil oli kokkulepe, et tullakse vastu. Nad teadsid vähemalt kohta, riiki või suunda, kuhu nad lähevad.

Kolmas väga tähtis asi oli, et neil oli väga selge kokkulepe iseendaga: ma ei allu praegu emotsioonidele, vaid peamine on ellujäämine.

Ellujäämiseks on vaja teada, kuhu ma lähen, et mul oleks kõht täis ja vajalikud asjad kaasas.

Kogu emotsionaalsus, pisarad, masendus… paljud seda ka ütlesid, et praegu ei ole selleks kohta.

Mul on tunne, et ega emotsionaalsest segadusest sõjapõgenikud ikkagi ei pääse.

Jah, küllap see õudus avaldub siis, kui nad kord kohale, pärale jõuavad. Aga siis see sünnib turvalises turvalisemas, stabiilsemas keskkonnas. Nõnda, et suur kriisitöö nende inimestega seisab meil veel ees.

Kes põgenikud olid?

Olid pered, kes tulid. Mehed saatsid naised ja lapsed ja vanaemad üle ja läksid tagasi. Seal oli selge kokkulepe: meie lähme siit ära, sest meie peame lapsi hoidma ja kasvatama, aga teie, mehed, jääte, teie vabastate meie kodumaa.

Nägin ka sellist pilti – neljakümneaastane naine tuli üle piiri koos kahe poja ja vanaemaga. Neile tuldi vastu, keegi sugulane. Ja sealsamas jagati ülesanded: teie, poisid, kuulate nüüd vanaema, tema on kõige tähtsam; mina lähen tagasi rindele. Kaks kallistust, ja ta läks.

See, mis sa nägid…

…see kinnitas teadmist – seda rahvast ei murra. See ei ole võimalik. Nende tahe elada, usk oma rahvuse kestmisse ja soov oma kodumaad kaitsta on midagi sellist, mida ei ole võimalik murda. Seda on võimalik ainult tappa.

Mis keeles te suhtlesite?

Nad ei tahtnud väga vene keeles rääkida. Nooremad rääkisid inglise keelt. Kui nad said teada, et me oleme Eestist, siis need, kes oskasid, rääkisid ka vene keeles. Ma nägin ka inimesi, kes tulid Mariupolist. Üks 68aastane kepiga vana mees tuli. Tal oli kaasas ainult kampsun. Väike kerge jopeke ja kampsun. Ütles, et ta ei jõuaks rohkem neid asju tassida. Talle tuli keegi tuttav Varssavist järele. Temale me andsime paki, kus olid seebid, hambahari, hügieenitarbed.

Ja teadmiseks: nad ei küsinud midagi. Mina küsisin, kas nad teed tahavad. On teil mähkmeid vaja? Tahate süüa? Vastus oli enamasti ei. Minu asi oli siis nad selleni viia, et nad ikkagi sööksid ja suhkruga teed jooksid, et mitte ära külmuda. Öösiti oli seal siis 7 ja 11 kraadi külma. Ja oodata tuli tihti tunde.

Märkasid sa, mis oli sõjapõgenike suurim soov?

Tead, see on nii valus. Sooja teed nad ei märganud soovida, aga nad soovisid magada oma voodis. Ma sain aru, et mitte keegi neist ei mõelnud, et jääb kuhugi välismaale kauaks. Ainus unistus oli tagasi minna.

Üks naine rääkis loo, kuidas ta oli aastaid tagasi põgenenud sõja eest Luganskist. Siis tegi korda oma vanematekodu Kiievi lähedal väikeses külas. Istutas sinna õunapuid. Sellest siis mõtles, et äkki pommitamine jätab õunapuud alles.

Tahe jääda ellu ja soov elada lihtsat normaalset elu. Ma ei ole näinud sellist ühtekuuluvust, kui seal piiril.

Too mõni näide.

Ütlesin, et võtke ikka pakk pamperseid kaasa oma lapsele ja enamasti öeldi mulle, et ei, teised ju ka tulevad, andke mulle kaks, las teised ka saavad neid.

Sõja koleduse peal on sügav suur humanistlik elujaatav vari. Nägin seal midagi, mida meie põlvkond pole näinud ja mida ehk nägid ja elasid läbi meie vanemad.

Elujanu. Minu vanemad sellest ei rääkinud ja küsida oskaksin ma ehk nüüd, kui neid enam pole.

Putini sõja tagajärg on see, et seda agressiooni, seda kuritegu neile ei andestata. Kui palju ma seal kuulsin väljendit „Vene fašistid“!

Elujõudu ja usku sellesse, et elu läheb edasi, andsid lapsed. Esimestel päevadel olid lapsed klammerdunud emade külge. Nad oli väga vaiksed. Olid nagu klaasist… Kui ema läks väljakäiku, siis ootasid ukse taga ja küsisid: „Ema, oled sa seal?“ Meie sealoleku viimastel päevadel mulle tundus, et lapsed olid palju vabamad. Üks poiss kutsus mind mägedesse ronima.

Tundub, et kui laps näeb ja saab aru, et tema ema saab aru, mida nad teevad – ükskõik kui õudne see olukord on –, siis mõnes mõttes on laps ka rahulikum.

Ka seda me nägime, kuidas 14-15aastased tüdrukud andsid emadele jõudu, patsutasid neile õlale, et ära nuta, läheme edasi… Toetus oli vastastikune.

Mida sina ikkagi konkreetselt tegid?

Mina aitasin vanemaid inimesi ja väga väikeste lastega emasid. Käisin ja küsisin, kas nad vajavad meditsiinilist abi, ja juhatasin nad telki, kus seda pakuti. Oli ka neid, kellel olid rohud kas koju jäänud või otsa saanud, neid me siis neile pakkusime.

Kõige väiksem beebi meil oli kahenädalane. Ta vaadati üle, laps nagu ponks. Ja nad sõitsid edasi.

Meil oli seal väljas laud, kus lapsed said joonistada. Mängisin nendega. Tegime kauneist piltidest väikese kunstinäituse. Riputasime need üles, kui lapsed ja nende vanemad nõus olid.

Mida lapsed joonistasid?

Esimesed pildid olid enamasti Ukraina lipud. Mida päev edasi, seda rohkem hakkasid kõik pildid olema kodu pildid. See oli emadele raske, sest neid kodusid ju enam pole.

Esimestel päevadel emad ei julgenud oma lapsi meile jätta. Hiljem juba usaldati ja jäeti lapsed me hoole alla, et ise siis asju ajada.

Seal olid ju ka põgenike ootajad?

Jah, need inimesed, kes ootasid Ukraina poolt oma lähedasi. Seal olid ka mehed, kes ootasid. Ootaja aeg on pikk. Nad ei teadnud, kus nende lähedased on, kui kaugel – side oli katkenud. Kiievist Lvivi sõideti rongiga. Rongid olid pimendatud, seal telefonisidet ei tohtinud olla, et venelased ei saaks pommitada. Ülimalt ohtlik teekond.

Ootajad ja vastuvõtjad olid mehed ja minu ülesanne seal oli ka aidata oodata. Üks grusiin ootas oma ukrainlannast naist. Kujutad ette, et ta oli nõus panema külma kaitseks pähe laste tutimütsi – muud ei olnud seal.

Olid need mehed, kes tulid, võtsid oma lähedased vastu, saatsid nad sinna, kus nad olid töötanud, ja läksid ise sõdima. Üks Odessa mees ütles mulle, et ta ei suuda sellises olukorras mitte midagi muud käes hoida kui vaid Kalašnikovi automaati. Ütles, et ta ei saaks elada kusagil Eestis turvaliselt, kui Odessa Mamat (Emakest Odessat –MM) pommitatakse.

Kui algasid need jutud, et kasutatakse bioloogilist või keemiarelva… Meie asi oli muu hulgas jälgida ja vajadusel ka kaardistada, kui hakkavad tulema kõhulahtisused või mingisugused haavandid.

Meile õpetati ka seda, kuidas rünnaku korral evakueeruda, mida kaasa võtta, mida jätta.

Eraldi:

Kolm põlvkonda naisi

Aivar Simmermann

Memm, 84 aastat vana, tema tütar ja kaks tütretütart, nii 10aastased. Küsisin vanaproualt, kas tal on mõnd rohtu vaja. Ta ütles, et jah, süda puperdab, aga ta ei ole üksi. Nad teadsid, et nad lähevad Madridi. Aga tuli oodata.

Me rääkisime memmega. Ta rääkis oma köögist ja kraamis siis välja suure kotitäie kuivikuid, mida siis meilegi pakkus. Panni peal praetud ja küüslauguga maitsestatud kuubikud. Tema viimane kodus tehtud toit.

Nad istusid seal kõik ja ootasid ja mina võtsin harja, hakkasin telgiesist puhastama. Siis teatas memm: „Meie külas teeb neid töid perenaine.” Ütles ja kõhistas naerda. Ta nägi välja natuke nagu meie Kihnu Virve.

Mõlemad tüdrukud joonistasid rahulikult. Siis üks jättis joonistamise ja ütles: „Kui ma Putiniga kokku saan, siis ma kägistan ta ära.” Ja joonistas edasi… Kümneaastane plika, täiesti tõsiselt.

One thought on “Ustrzyki Dolnes, piiril põgenikke abistanud Aivar Simmermann: Kaks kallistust, ja ema läks tagasi rindele”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.