Urmas Alender: Siinpool ja teiselpool vett

Alender ja Volkonski Moskvitš

Eks ma ootasin Peeter Volkonskilt mõnda lugu Urmas Alenderi elust ja laulmisest Propelleris. Aga õnneks on Peeter Volkonski ettearvamatu.

„Esimene asi, mis mul meenub, kui öeldakse Alender… Kui ma ostsin oma esimese auto, mis oli Moskvitš 401, aastal 1984. Käisin seda inspektsioonis registreerimas. Alender elas teatavasti inspektsiooni kõrval. Sain Moskvitš 401 registreeritud ja läksin Alendri juurde, et lähme nüüd ametlikult sõitma. Vaatan, mida Alender teeb. Ta istus õmblusmasina taga. Küsisin, mida sa teed siin? Ta vastas:„Õmblen naisele pükse.” Siis ta lõpetas pükste õmblemise, kusjuures need olid lühikesed püksid, teksariidest. Siis istusime Moskvitši ja sõitsime ametlikult registreeritud autoga Tehnika tänavale minu juurde. Alender karjus sõidu ajal kogu aeg”Hurraa, hurraa! Hoidke alt!”.”

Kõlab võib-olla julmalt, et rahva mälus ellu jäämiseks tuleb n-ö õigel ajal surra… Urmas Alender jäi Estonia-nimelisse laeva 1994. aastal. Täna oleks Urmasel alles 65. sünnipäev.

Enne kui me Tallinnas Toompeal lavakunstikateedri katsetel tuttavaks saime, olin endale nahavahele korjanud sellise pildi: aasta kannab numbrit 1973, TPI (tänane Tehnikaülikool. MM) aulas on Ruja kontsert. Ma olen 17aastane. Pärast vaheaega tuleb lavale Rein Rannap (20) ja loeb ette Õhtulehes ilmunud artikli ansamblist Rolling Stones. Lugu on tolle aja ametlik arvamus. Kõige pehmemalt öeldes öeldakse, et see, mida ansambel teeb, ei ole muusika.

Rannap loeb loo ette ja ütleb: “Nüüd me esitame teile ansambli Rolling Stones loo “Angie”.” Lavale tuleb Urmas Alender ja laulab. Laulab nii, et enamik publikust nutab. See on ainus kord, kui olen kuulnud Ruja esituses ingliskeelset lugu.

Lauldes suur

Jätan selle rõhutuse „ainus kord ja ingliskeelne lugu” siia alles, sest minu jaoks on ansambli Ruja tähtsus Eesti kultuuriloos selles, et nad olid mu meelest esimesed meil, kes hakkasid rokkmuusikas kasutama väärttekste. Urmas Alender laulis Eesti väärtluulet koos Rujaga ja üksinda. Nii nagu folgilaines üsna samal ajal seda tegid Tõnu Tepandi ja Priit Pedajas. Ma muide üsna kindlalt arvan, et sellist oma luuletajate luuletuste viisistamist, nagu meil Eestis oli 20. sajandi seitsemekümnendatel-kaheksakümnendatel aastatel, ei ole olnud mitte kusagil maailmas.

Et siis Urmas Alendril on ka üks enda kirjutatud ingliskeelne laul. Usun, see oli suvi 1981, Rapla kultuurimajas oli Ruja kontsert ja Urmas laulis seal oma uue laulu „To mr. Lennon”. Saalitäis noori tõusis seda kuulates üksmeelselt püsti. Mäletan, et ma unustasin kuulates selle, et tunnen meest, kes laulab. Nii suureks oskas ja sai ennast siis laulda Alender. John Lennoni lasi 1980. aasta 8. detsembril oma koduväravas maha, Mark David Chapman. Ja Urmas laulis omakirjutatud mõtteid siis, ma ei hakka tõlkima: „You are not dead you’re in my head/ you’re in our hearts we don’t leave your parts/ you’re in my brain you remain/ in the way i will play your game again/.

Ööbik sees

Selle suve suurlavastuses „Kremli ööbikud” oli ka Urmas Alender sees, ühe stseeniga, kus ta on püksata ja Jaak Joalale korrutab: „Sa pead lavale minema. Jah, ma pean. Ja sina ka. Pead lavale minema. Pead vastu minema. Me peame lavale minema. Me ei saa teisiti. See on nii. See on hea.” Urmase lavamõtetele järgneb üsna koomiline stseen Kuldse trio poistega, kes Jaak Joalalt autogrammi küsivad.

Ja siis on Urmas Alender korraga laval, suures plaanis. On hoopis teine mees, laulab oma laulu, oma sõnadele: „Vaiki kui võid, jää tasa/ sest sõnu ei kuule sa veel/ jah, vaiki kui võid, vii kaasa/ mu hääl, mis sind saatma jääb veel/ Kuulata vaid, kui tahad/ siis sinuni jõuda võib see/ jah, vaiki kui võid, vii kaasa/ mu hääl, mis sind saatma jääb veel/ Mu laulud elavad sus veel kui eilse kaja/ mis tänaseni kostab sinu sees…” Mu meelest on näidendi autor Ivar Põllu selles lühikeses stseenis Urmase olemuse ära taganud – see mees oli laval lauldes suurem kui elus.

Roheline vaip

Olen 2008. aasta suvel Tartus mängitud ja Tiit Ojasoo lavastatud rokkooperist „Ruja” kirjutanud, tundub paslik seda siinkohal meelde tuletada endale: „ Kui ma Rein Ojale, näitlejast teatrijuhile, Urmas Alendri kursuse- ja eakaaslasele pärast „Ruja” etendust ütlesin, et mu meelest polnud Alender elus nii rumal, tõi Rein mu maa peale, öeldes, et ei olnudki. Ütles, et Urmas oli südamlik tüüp, ja tuletas meelde, kui rumalad me kõik ses eas ja eluetapil olla võisime. Valgem lumi ja rohelisem rohi kasvab aastatega me peas nagunii.”

Põlemise kiirus

Üks mu rohelise rohu ajast pärit mälestus on, kuidas meid lavaka ajal saadeti noortepolikliinikusse tervisekontrolli, käsu korras ja kambaga. Kui meie, kõik teised poisid, võtsime seda kui tüütut kohustust ja tormasime kabinetist kabinetti muud märkamata, siis Urmas elas, silmad lahti. Silmad lahti ühele – no olgu, vähemalt ühele ja need olid naised. Ilmselt ei oleks meist keegi märganud registratuuris istunud tüdrukut, kui Alender poleks tema ümber tiirutanud ja õhtul heliloojate majja miskile kinnisele filminäitamisele ilmunud, see juuditari moega kaunitar käevangus. No olime kadedad, seepärast jäi meelde.

„Urmas oli suur tõsiselt armuja,” kinnitab ka ta kursusekaaslane Heino Seljamaa. Heino kasutab Urmase selle külje iseloomustamiseks väljendit „isane poisike”. Armudes unustas Alender tõesti kõik muu. Olin lähedal, kui Urmas Alender ja Gunnar Graps üle nädala Peda peol ühe tüdruku südame pärast või(s)tlesid. Tegid n-ö pühendusega lugusid. “Lady Bluus” ja “Ma olen kurblik pajats” olid laulud, mis armastusest sündisid ja tuhina möödudes ellu jäid.

Erakordselt andekate inimeste põlemise kiirus on teine. Seda võib kainelt kõrvalt vaadates nimetada ka enesepõletamiseks. Aga nad ei suuda susisema jääda.

1986. aastal kirjutab Urmas Alender Lehte Hainsalu luuletusele „Teisel pool vett” viisi ja laulab selle kuulajatele meelde. Kaheksa aasta pärast saab pisut traagilisest armastuslaulust sõnum prohvetlikust ettenägemise võimest me sees. Miks Alender just selle teksti valis?

Lavakas õppimise ajal palus lavakõneõpetaja Karl Ader õpilane Alendril teha viis Gustav Suitsu luuletusele „Oma saar”. Urmas tegi ja laulis. Miks Karl Ader seda kellelegi teisele ei pakkunud? Ehk sellepärast just, et kõrgelt lendama määratud inimesed ei muutuks kunagi argiseks kabajantsikuks

Gustav Suits: Oma saar

Ma sõuan merel ja sõuan,

Üht saart mina otsin sääl.

Seda kaua ju otsinud olen

Laia lageda mere pääl.

Mõnd saart on määratus meres,

Mõnd sadamat vilusat.

Oma saart aga mina ei leia,

Oma unistust ilusat.

Ma sõuan merel – ja hõljun

Ja lained hõljuvad ka,

Kõrgel kiiguvad, liiguvad pilved –

Oma saart aga otsin ma.

Ilmus pisut teise aktsendiga Maalehes,

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga