Uku Uusbergi lavastatud “Kevadine Luts” pälvis Kallaste stipendiumi

alt

Laureaadid, Andrus Kivirähk, Uku Uusberg ja Roland Laos.

 

Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas ise vaatas koos abikaasa Kristiga Rapla poisi Uku Uusbergi lavastust pärast stipendiumi üleandmist.

On 21.12.12, kell on 12. Kirjanik Andrus Kivirähk, lavastaja Uku Uusberg ja näitleja Roland Laos saavad pidulikult kätte Siim ja Kristi Kallase stipendiumi. Stipendiumi annavad teatriliidus kätte selle asutajad ise.

Kevadine Luts“ ei lõpetagi maailma. Eesti Draamateatri direktor Rein Oja ulatab Siim ja Kristi Kallasele kutse uude maailma, teise reaalsusesse, järgmise päeva õhtul mängitavale etendusele. Kutsuja ei kahtle, et etendus toimub. Ka kutsutavad ei kahtle ja võtavad selle rõõmuga vastu.

Rein Oja räägib, kuidas eelmisel õhtul, vahetult enne „Kevadise Lutsu“ etendust nende teatri pöördlava üles ütles ja kuidas see lahenes. Lisab, et kui Kallastele endile etendus ei meeldi, siis stipendiumi tagasi ei anta. Asi on selles, et kuni Kallaste elu enamasti Brüsselis, valib etendusi ja jagab stipendiume vastav halduskogu.

Teatrit hoidev riigikogulane Jaak Allik ütleb stipendiaatide valikut põhjendades muu hulgas, et preemia üleandmise aeg ei ole juhuslikult valitud. Märgib, et paar aastat oma elu elanud stipendium on Eesti ajaloo tõlgendamist teatrites ehk elavdanud juba. Toob näiteks, et esimese Kallaste stipendiumi saanud Tartu Uues teatris on peale „Ird.K“ lavastatud nüüdseks ka muusikaline viirastus „Raudmees“ Gunnar Grapsist ja „Rudolf Allaberdi testament“. Ka eelmise aasta laureaat Gerda Kordemets on ajaloo teemaga jätkanud, lavastades Tõstamaa mõisas loo „Surm, sünd ja laulatus“.

Eesti rahvuskultuuri Fondi esimees Eri Klas helistab, et jääb hiljaks, on Tõnismäel liiklusummikus ja tee on libe. Tema käes on Au kirjad.

Eri Klas ja Au kirjad jõuavad. Maailm ei lõpe. Pigem algab uus…

 

 

Stipendiumi saamisloost

2009. aastal Sihtasutuse Eesti Rahvuskultuuri Fond juurde asutatud Kristi ja Siim Kallase fondi eesmärk on toetada Eesti ajaloo mõtestamist teatris. Siim Kallas on üks neljast Euroopa Komisjoni aseperesidendist, tegeleb lennunduse, raudtee, maanteedega…

Mul on õigus saada riigikogu pensioni. Ma seda ei võtnud. Rahalist tarvidust selle järele ei olnud ja siis tekkiski mõte see raha kultuuri toetama panna,” selgitab Siim Kallas ise stipendiumi tekkelugu. Kui temalt pärin, miks just sõnateater nende toetuse on leidnud, räägib Kallas: “Oleme Kristiga läbi aegade innukad teatris käijad. Eesti sõnateatris oli nõukogude ajal palju allteksti ja kunstiline ambitsioon kõrge. See avaldas muljet. Polnud palju neid etendusi, mida me poleks näinud.“

Mõned aastad tagasi nägid Kallased Eesti Draamateatris etendust “Sigma Tau–C705“, mis rääkis akadeemik Gustav Naanist. See ajendas loodavale stipendiumile andma eesmärgi toetada neid kultuuriilminguid teatris, mis mõtestavad meie ajalugu.

Sel aastal anti stipendium kolmandat korda ja see läks lavastuse „Kevadine Luts“ loojatele Oskar Lutsu noorpõlve ja kirjanikuks kujunemise kunstiliselt mõjuva kujutamise eest. Stipendiumit jagavad niisiis näidendi autor Andrus Kivirähk, lavastaja Uku Uusberg ja Oskari osatäitja Roland Laos.

***

 

Siim Kallas, te enne stipendiumi üleandmist kõnelesite Andrus Kivirähuga Lutsu loomingust. Ütlesite, et teile Lutsu noorpõlvemälestused lugedes suurt muljet ei jätnud. Andrus vaidles vastu…

Ma võtsin kodus need noorpõlvemälestused uuesti ette ja muidugi ma ei osanud neid näha Andrus Kivirähu pilguga. Luts kirjutab huvitavalt, värvikalt. Aga ma jään selle juurde, et tema följetonid ja „Kevade“ ise on geniaalsed tekstid. Sellised tegelased nagu Karl Martin Uhuu ja Vähkman neid on Lutsul rohkesti, on igavikulisemad ja ühtlasi nii kaasaegsed, et see on uskumatu.

 

Kuidas te teatrit, etendust vaatate?

Minu ja Kristi jaoks on teater üks tervik. Teatrisse minek, teatrihoone, elav looming… see kõik moodustab terviku ja tervikust saab elamuse, täisnaudingu. Oled kohapeal ja näed, kuidas sünnib looming, siin ja praegu. Ma sõnalavastust, ka balletti või ooperit vaadates, ka kontserti kuulates otsin asja mõtet, et mida sellega, mida näen-kuulen, tahetakse öelda.

 

Millised on teie muljed nüüd nähtud „Kevadisest Lutsust“?

Muljed on head ja me Kristiga oleme rahul, et stipendium sellele lavastusele sai. Etendus oli tervik. Ma sain aru, miks ses lavastuses kasutati pöördlava. See oli kontsepti osa väga kõvasti. Lavastus oli peenelt viimistletud, ei mingit lohakust, midagi polnud juhuse hooleks jäetud nagu ju ka vahel on. Näitlejad meeldisid, olid väga head. Kogu lavastus oli hästi üles ehitatud ja huvitav. Väga hea tekst ja mõte jõudis pärale.

Meid hoiatati enne etendust, et esimene vaatus võib olla liiga pikk. Mina seda ei tundnud. Mul see tekitas küsimusi, et miks jeekimi kuju seal ringi kargles, ta oli justkui ülearu, aga see on pisiasi.

 

Kas on miski, mis teid kindlasti häirib teatrit vaadates, olgu meil või mujal maailmas?

Kindlasti häirib alati see, kui lavastaja või autorid üritavad mõtte puudumist kompenseerida labasuse, rõveduste ja vägivallaga. See hakkab vastu. On olnud juhtumeid, kus tahaks etenduselt lahkuda.

***

Eesti Draamateater on jaganud juba 14 aastat kolleegipreemiaid, mis on oma teatri lahkunud suurte auks (Ants Eskola, Ants Lauter, Ants Jõgi jt) nimetatud Antsudeks. Selle aasta Käsu-Antsu ehk lavastajapreemia sai Uku Uusberg lavastuse «Kevadine Luts» eest.

 

alt

Siim ja Kristi Kallas.

 

Siim Kallas: Minu ehk esimene suur teatrielamus oli Voldemar Panso lavastatud „Hamlet“ 58-aastase Ants Eskolaga peaosas. Käisime esietendusel ja see võis olla kusagil 1966. aastal. Siiamaani on meeles järelikult oli oluline.

Siis Lembit Petersoni lavastatud “Godot’d oodates”, ka tollases Noorsooteatris 1976. aastal Sulev Luik, Aleksander Eelmaa, Peeter Volkonski…

Meeles on ka Ilmar Tammur külavanema hiigelrollis etenduses „Hamleti lavastamine Alamkolka külas“ 1980. aastal.

Need on kolm kõige eredamat teatrielamust, mis meenuvad. Eredaid hetki iseenesest on palju rohkem. Näiteks ka Jaan Toominga lavastused, terve rida Mati Undi asju, „Tuhkatriinumäng“ jne.

P.S. Siim Kallase nimetatud kolmanda lavastuse „Hamleti lavastamine Alamkolka külas“ lavastaja Kalju Komissarov on Teatrikülgedele antud intervjuus meenutanud: „Aga kadunud Ristlaan (Rein Ristlaan oli aastatel 1980–1988 EKP keskkomitee ideoloogiasekretär – MM) ütles, et kuradi Komissarov. Talle tuli päranduseks mu lavastus “”Hamleti” lavastamine Alamkolka külas” ja seda taheti ära keelata. Ristlaan siis ütles, et ta ei saa alustada ideoloogiasekretäriks olemist selle mängimise keelamisega. Oi, seal sai palju nalja…

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga