Uku Uusberg – noor lavastaja ja näitleja – tavatult täiskavanu

alt

Viis aatat tagasi tehtud intervjuu on täna tähenduslikum kui siis. Uku Uusberg on viie aastaga teinud erinevates Eesti teatrites viisteist lavastust.  Nii nagu see intervjuugi juhtuvad Uku maailmas asjad pargipinkidel. Nii tema esimese lavastuses “Loomaaialugu” kui viimases “Paplid tuules” on üks tähtis tegelane pink pargis.

 

Mul on üks kindlasti üle kümne aasta tagune mälupilt, mille räägin äsja teatrikooli lõpetanud Uku Uusbergile.

Kõik sünnib Raplas. Miskipärast tundub, et väljas sajab vihma. Kultuurimajas on amatöörteatrite festival nimega „Mitteteater“. Ja siis mingil etenduse vaheajal teeb keegi, ilmselt oli see sinu isa Valter, mind tuttavaks väikese poisiga, kes mulle käe pihku pistab usaldavalt ja ütleb, et temast saab kord näitleja.

Mäletan, et mu mõttest käis läbi, et ei tohi ühe väikemehe unistust lõhkuda. Ei mäleta, mida ma sulle ütlesin selle peale, aga tean, et mõtlesin siis: see aeg on nii kaugel veel, et jõuad kümme korda ümber mõelda. Täna on mul hea meel, et sa ümber pole mõelnud nende aastate jooksul.

 

Uku, on sul meeles, miks sa tahtsid näitlejaks saada just?

Ma ei tea, kust see unistus tuli. Mõtlen – see on sellest, et olen keskmine poeg.

 

Miks see siin tähtis on?

Keskmine vend olemine ju paneb tegutsema. Pead juba väikesest peale kogu oma arsenali kasutama selleks, et tähelepanu saada. Mulle see ilmselt meeldis ka. Teine asi, ah ma ei tea, ma ei tea… olen olnud energiline, naerev, impulsiivne, tujutsev, hästi haavatav, tundlik, solvuv…

 

…vaevalt sa siis 12-aastasena seda kõike mõtlesid?

Ei, siis ma ei mõelnud, siis mõtlesin, et tahan mängida. Palju ma siis üldse mõtlesin! Hakkasin mõtlema sellel suvel, kui keskkooli lõpetasin. Mäletan siis ühte õhtut, kus tundsin, et nüüd on üks etapp elus läbi ja algab uus, kus ma hakkan mõtlema. Pikutasin telgis ja hakkasin esimest korda elus seoseid looma ehk siis ennast analüüsima, mõtlema, kes ma olen ja miks ma nii olen?

 

Kuidas selle mängida tahtmisega sul lapsena ikkagi läks?

Neljandas klassis tegi klassivenna ema, Lea Purga meiega kooliteatrit. Siis plaanisime Naksitralle, see tekstiraamat on mul alles, pidin olema Sammalhabe. Väga ootasin seda tükki. See jäi tegemata. Minuga on vist nõnda, et kui panen ennast valmis millekski, mida ma väga tahan, mis pakub naudingut, ja kui see siis ära jääb, siis ma ei saa elus enne edasi minna, kui saan sellelaadse vajaduse rahuldatud. Käisingi emale peale seni, kuni ta läks Krista Oleski juurde, kes tegi Raplas kooliteatrit keskkooli õpilastega ja ema rääkis minu, selleks ajaks seitsmenda klassi poisi sinna truppi.

Seal seltskonnas oli Priit Võigemast. Kuigi mina olin noor ja tema oli vana, olime me hästi lähedased. Priit oli hästi südamlik, hästi soe ja ma ei teagi miks talle oli täitsa aktsepteeritav minuga koos liikumine. Saime lähedasteks ilmselt ennekõike emotsionaalselt, sest mina tema jaoks intellektuaalselt vast veel midagi ei pakkunud. Priit läks teatrikooli ja eks sealt algas minulgi reaalsem soov näitlejaks õppida.

Mäletan, et kui käisin nende lennu Buratiinot vaatamas, siis mõtlesin, et ma ei taha enam kunagi teatrit vaadata.

 

Mida see tähendab?

Ma ei tahtnud vaadata, sest sain aru, kui väga ma tahaks ise mängida! Kummaline impulss muidugi, aga nii oli. Ma väga kartsin, et ei saa lavakunstikooli sisse.

Mäletan sellist karmi tunnet alati teatrisaalis istudes, nagu sügav lein. Leinasin ette ära seda, et ma ei saa kunagi niimoodi mängida. Seepärast käisingi teatris väga harva.

Ma nii väga tahtsin lavale. Näitlejat ju kõik armastavad, ju ma siis väga tahtsin, et mind armastataks. See ei ole seotud ainult edevusega, vaid ka teises reaalsuses viibimisega. Muinasjutuga.

 

Oled sa tänaseks seda tundnud laval?

See ilmselt käib elus nii, et kui sa unistuse justkui kätte saad, siis see on sulle juba argipäev ja unistad hoopis muudest asjadest.

 

Millest?

Mul on väga armas kaaslane elus. Mind väga aitab selline elu ja see imeline inimene..

Tahan, et mul oleks kodu, oleks pere… tahaks juba rahu. Kuigi see on kummaline – olen 23 ja tahan rahu. (Naerdes.) Tahaks puhata! Aga kus sa siis puhkad, kui ei puhka

 

Rääkisid, et sinu ühes tulevas suvelavastuses, mille teksti sa ise kirjutasid, on tegelane, kes on meelega aeglane? Mis üllatus, me pole sellest sinuga ju rääkinud, aga näiteks mina väga püüan olla selline mees, kes ei kiirusta.

Minu isa püüab ka… See tegelane tahab, jah, ennast aeg-luupi viia. Mitte kunstlikult, aga ta liigub hästi aeglaselt, et hoomata elu suurust.

alt

Pärast “Peavahteuse” esietendust Rapala koolirahva lilledega.

 

Hämmastav. Sul on miskisugused… vana mehe mõtted?

Natuke on jah.. Olen lõpuks ometi pihta saanud, mis siin elus tähtis on, ma arvan. Tahaksin enne kõike isaks saada…

Kõik see, mis on elus hea, see jääbki heaks. Ja seda ma enam-vähem juba aiman. Ja samas ei saa ma öelda, et mul pole midagi avastada. On. Ja palju. Inimesi. Inimesed on need, kelle sees olevaid maailmu saab avastada. See on maailma ammendamatu avastamise varu. Sealt saab igavesti jõudu edaspidiseks. Teistest inimestest

(Ühe hingetõmbega.) Ma tahan näha, kuidas mu laps kasvab, kuidas temal see kõik hakkab, siis ma nostalgitsen terve elu, mul tuleb meelde, kuidas minul oli. Nii see läheb. Siis tuleb see staadium, kui ma olen juba päriselt vana ja siis on, ma arvan, midagi hoopis uut. Ma ootan seda, mis siis on. Hing, ma ei usu, et hing vananeb. See võib olla ju väga traagiline, kui sa ei jaksa kätt või jalga liigutada, aga see võib olla ka väga tore, keha on väsinud, aga hing mitte…

 

…see on jälle vana viiekümnese mehe mõtteaines, leppida paratamatusega ja olla õnnelik, näha veel ja veel, kuidas kevadel õunapuud õitsevad.

Oli sul miski muu mõte ka, et mis teed, kui lavakunstikooli ei pääse?

See oli ikka ainus plaan. Mul oli surmahirm, et ma ei saa sinna kooli.

 

Ootasid ajakirjandust õppides aasta aega vastuvõtueksameid?

Viisin dokumendid kahte kooli ja sain mõlemasse sisse, telerežiisse ja ajakirjandusse. Ega ma reaalselt küll ei mõelnud, et must saab ajakirjanik või telemees. Enda jaoks sõnastasin Tartus olemise, et puhkan oma keskkooli välja. Puhkasingi, tegin eksamid ära, aga ei käinud loengutes. Valisin need loengud, mis olid siis mu jaoks huvitavamad. Olin kindel, et ma sinna ei jää. Tahtsin olla Tartus, vend Andero ja paljud sõbradki olid seal.

Ma tahtsin näha seda, miks meedia kuritarvitab hoolt ja armastust, miks ta teeb inimestega nii.

 

Oskad sa sellele nüüd vastata?

Kõik algab inimestest. Meedia ringis on vähe usku koosolemisse, on individualism, karjerism, mis tähendab… ajakirjanikud teostavad ennast, kirjutades teistest.

 

Mis selles halba on?

Seda, et teised inimesed saavad esitletud… Ajakirjanikud ei mõtle oma tööd tehes sellele, et see teine, kellest nad kirjutavad, võiks ka ellu jääda. Mul on selline tunne, ega ma ju ei tea.

 

No siis sa… Kaunis mõte. Teatrikriitikutele ja haiget saanud suurtele teatriinimestele ma siin mõtlesin.

Teatrikriitika võiks toimida nii, et viis inimest vaatab etendust kaks korda. Siis istuksid need viis laua taha ja kirjutaksid ühise artikli. Selge, et see on ilmselt utoopia. Aga see, et üks inimene kirjutab ühe nähtud etenduse põhjal, on teatrietenduse paikapanemise mõttes risti vastu kõigele, mis teater tegelikult on. Teater, hea teater kõnetab inimesi väga erinevalt.

Küsimus on, kas kõnetab ja kas see on vajalik. Hea teater puudutab. Ja siis üks inimene kirjutab, pahatihti tal on kiire kirjutamisega. Oleks elementaarne, et kriitik teeb etendusel pidevalt märkmeid, aga paljud ju ei tee. Siis ongi nii, et kirjutatakse vaid etenduse viimasest kümnest minutist. Sellest, mis meeles on. Aga millest need kümme minutit sündisid? Lavastada võiks ju kah siis nii, et jooksutad lihtsalt lugu ja viimased kümme minutit teed väga võimsalt. Ja siis on hea lavastus.

Ma seda ei suuda, olen maksimalist. Igas minutis, igas sõnas peab olema Tõde ja harmoonilisus lavastuse allteksti või alltekstidega. Olen aru saanud, et kui väga ma ka ei taha säästlikult tegutseda, aega kokku hoida näiteks, ma ei saa sellega hakkama.

 

Kujutan ette, et sul on niiviisi raske elada. Printsiip muidugi on üliõige – kui teha, siis teha korralikult ja endast kõike andes, mitte ülejala. Ja kui ei tee, siis ei tee üldse. Pealiskaudselt ei tee.

Maailma jaoks, mulle tundub, on täna tähtis näida, mitte olla?

Ja siis on kurb see, et kui oled enda meelest päriselt hea, armastav, aus… Siis arvatakse et see ei ole nii, et see on näivus. Ja siis oledki ise segaduses. Mis siis üldse on päris… Pidime kirjutama eneseanalüütilise bakalaureusetöö. Analüüsisin seda protsessi, mis minu koolitee oli. Sain aru, et räägin kogu aeg aususest ja siirusest, üdini aus olemiset, lavastaja aususest… Näitleja „ausus” on teine asi, ausus on näitlejale pelk mänguvahend… Liiga palju mõtteid tuleb korraga…

alt

Koos Jarek Kasariga ooperit “Katuselt” plaanimas.

 

Me näitleja aususest rääkisime.

Näitleja võibki olla laval üdini aus, peabki, sest keegi ei seo seda ausust tema isikuga. Kõik nagunii arvavad, et see näib nii, et see on mäng. Ja päris elus arvatakse, et kuna see on nüüd elus, siis see on kindlasti päris.

Sellepärast oodataksegi näitlejaid igasse seltskonda. Näitlejad „valdavad” spontaansust, „valdavad” ausust. See on tegelikult ohtlik. Mu meelest paljud näitlejad ei teadvusta endale, et nad ise ei ole aeg-ajalt oma sõnade taga, ei laval ega elus. Mitte keegi teine seda läbi ei näe, ainult teine näitleja.

Lavastajana olen ma ikkagi uskunud aus olemisse, mis tähendab aus olemist ka elus.

(Kuulus toimetaja Jaako Hallas läheb mööda.)

 

 

Tuleme nüüd kord maa peale tagasi. Sa lõpetad lavakunstikooli. Kuhu sa tööle lähed?

(Reaalsus ajab Uku naerma, kohe pikalt kõkutama.) Rääkisin alguses oma hirmudest kooli saamisel. Kõik päädis sellega, et läksin lavastaja eriala katsetele ainult sellepärast, et ennast rohkem avada näitleja eriala katsete jaoks. Ma siis juba aimasin, et lavastajaks ei saa õpetada. Lavastajaks saab ise õppida, lavastades. Nii ongi. Mina tahtsin kooli astudes näitlejaks saada, aga mulle öeldi, et ei ole vahet, mis uksest sa sellesse kooli sisened. Ja läksingi siis lavastaja õppesse. Hinges kerge pettumus, et mitte näitlejaks. Ma õppisin, tegin kaasa kogu näitlejaõppe programmi. Ja siis lavastasin ka. Ja kool võttis võttis mind kui lavastaja üliõpilast. Ja siis sain ühel hetkel ka ise aru, et mõtlen teatrist kui lavastaja. Oma sõpru kursusekaaslasi vaadates – nemad mõtlevad teistmoodi natuke. Aga tööle ma lähen ikkagi näitlejaks. Draamateatrisse.

 

Kuidas see näitleja mõtlema peaks, kas kui lavastaja või kui näitleja?

Näitleja võiks vajalikel hetkedel osata mõelda nagu lavastaja, tervikut pidi. Aga just nimelt, mitte koguaeg, vaid neil vajalikel hetkedel. Need hetked tunneb iga protsessis osaleja ära. Kui näitleja suudab tegelda ka tervikuga, siis ta on hea näitleja

Teatrikool peaks laskma igal näitlejal korra lavastada. Võiks olla kohustuslik, vabatahtlikult üliõpilane ilmselt ei julgeks. Siin on üks inimlik aspekt, miks peaks. Näitleja suudab siis tunnetada lavastajat ja inimest temas. Just mitte loomingulises mõttes, vaid inimlikus. Missugune maht see on, millega lavastaja peab reaalselt tegelema, pluss kõik see, millega ta peab enda sees tegelema, pluss see, mille sa enda sees selgeks saanuna pead valikuliselt näitlejatele edastama, kõigile individuaalselt lähenedes. Päristeatrites lisandub lavastajal veel hulk organisatsioonilisi asju. Näitleja saab seda tunnetada ainult siis, kui ta on lavastanud. Ja tegelikult lavastamine erakordselt palju õpetab sulle iseennast. Ma arvan, et minu parim õppimine näitlejaks on tulnud lavastades.

alt

Emaga Võrus, enne näidendi “Pidu” esietendust.

 

Noor näitleja Uku Uusberg, nii öeldes ma ju valetan. Oled mänginud algkoolist peale, kooliteatris ka lavastanud. Sul on tänaseks tavatult suur pagas noore „algaja“ jaoks?

On jah ja see tuleb kasuks kõik. Selgelt oli minu esimene kool kooliteater. See polnud ju kooliteater kui mingi diletantlus. See oli väga, väga orgaaniline teatritegemine. Perekondlik, kogukondlik. Ideaalne.

Tulla sellise pagasiga kooli, selge see, et on väga raske. Keegi ei eelda, et õpilane on näinud ja kogenud juba midagi sellist, mis on ju justkui see, kuhu jõudma peaks. Oma teatrivaade oma inimestega, mis kõnetaks paljusid vaatajaid. Ma olen olnud koolis õnnetu selle kogemuse pärast, sellepärast, et mul on iga asja suhtes oma arvamus. Oma arvamus aga on kooli kontekstis kohati tülikas nähtus. See ei ole olnud mul kunagi arvamus kiusu pärast, mul lihtsalt on oma arvamus, paljude asjade suhtes, mis puudutab teatrit. Ma olin liiga vara kogenud Teatri tegemist suure algustähega.

Nüüd, kui teatrikool on seljataga, nüüd ma olen õnnelik, et minu kool on kestnud kaheksa aastat. Kui mõelda näitlejakogemuse kooli, siis isegi üksteist aastat. Üksteist aastat näitlejakogemust! Ma ju lavastama hakkasin kümnendas klassis.

 

Ikkagi sa oled sisenenud, sisenemas päris teatriruumi.

Jah. See sisenemine, siin on igasuguseid asju. Näiteks minu lavastused, neis on igaühes mingi läbiv sarnasus. Selle kohta vanemate meeste puhul öeldakse tavaliselt käekiri. Kui see käekiri on aga noorematel, siis öeldakse see millegipärast enesekorduseks. Ma arvan, et mul on küll juba hägus teadmine sellest, mis teatris töötab, aga lavastades ma sellega kunagi ei tegele. Lavastades sünnib alati uus asi. Ma lavastades olen lihtsalt aus. Kui ma olen aus, siis on selge see, et see olen mina, kelle isiksuslik ja emotsionaalne olemus ei muutu mitte kunagi. See ongi tore, kui tükkides on läbivalt mingi selline asi ka. Näitlejad on ju alati uued, materjal on uus, see õhtu on alati uus…

Lavastaja võiks olla see üks inimene, kelle miskisugust maailma me käime vahepeal vaatamas. See, mis muutub, on haritus, erudeeritus, mõtted, teemad, nägemised… Millegipärast arvatakse, et kui inimene on noor, siis ta ei saa olla sügav. Ma olen sellise asjaga kokku põrganud juba. See teeb haiget. Ma ei taha ise öelda, et olen aus, olen sügav. Ei saa nii. See võiks olla nähtav, äratuntav minu tegudes. Vanad võiks ju ikka uskuda sellesse, et noored ka mõtlevad. See algab sellest, et usaldada noort inimest. Lihtsalt usaldada.

alt

“Kevadine Luts” koos Andrus Kivirähki ja Rolend Laosega.

 

Mängult ja päris?

Mängimine laval on fantastiline asi. Selles mõttes ei ole midagi minus muutunud võrreldes selle ajaga, kui hirmunud leinatundega teatrisaalist lahkusin. Ja sellest armastusest mängimise suunas ma edasi ka tegutsen. Ja näitlejana lähen ma tööle selleks, et ma usun sellesse, et teatris ei saa kohe hakata lavastama võõraste inimestega, kui ikka soovid teha lavastuslikult ausat asja, omakeelset. Enne seda peab inimesi, näitlejaid, kolleege tundma, alles siis saad hakata nendega tööd tegema. Õppides lihtsalt tundma inimesi. Otsides neid, kellega koos tegutsema hakata. Püüdes aru saada, mida keegi vajab. Tahaksin pakkuda näitlejatele protsesse, mis neile ka midagi uut pakuvad. Maailma võlu on inimestega suhtlemises. Kogu aeg, suheldes elu ja teiste inimestega, õpid tundma iseennast ja seda, mis see elu on. Ja siis lavastad.

Inimese suurus tuleneb sellest, et ta suudab endale öelda, milles ta on väike.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga