Uku hilisluule Elutundest

 

Mul on suur rõõm siia kõigile lugemiseks riputada üks oma viimase aja lemmiktekst. Selle kirjutas Lauri Sommer ja sama loo ta kandis ise ette Raikküla ligi, Lipa koolis, Uku Masingu 100. sünnipäeva konverentsil. Ka võttis selle loo jupikaupa avaldada Eesti kirik. Julgen arvata, et Lauri Sommer on täna elavatest kõige suurema tunnetusliku mõistmise jõuga kirjutaja mees. Mul on hea meel, et Lauri oma teksti siingi avaldada lubas.
Mina igatahes tegin nii selle tekstiga, et printisin ta välja ja lugesin hooga ja nüüd vahel loen tükikesi. Mõjub kosutavalt.

See Uku Masingu pilt on tehtud 10.veebruaril 1931.aastal, teatab kiri foto tagaküljel. (Tasku on foto eest tänulik Rapla vanavarakogujale Tõnu Veilerile.)

 

Uku seal, kus Sa praegu oled ja head kuulajad, lugejad –

Me räägime siin uhke arvu poolt tekitatud õhkkonnas mehest, kes palju kõneles aja illusoorsusest, kellele juubelid tihti kenitlemistena tundusid ja kes ytles, “pelga iga ylendamist”. Aga austada saab ka teisiti, proovides auväärselt saadut jätkata kuidagi omamoodi. Lahkunu vägi suureneb, kui ta peale mõtlevad paljud inimesed lootuse ja tänuga ja see vägi saab aidata mõtlejaid, tulla nende juurde. Muidugi pole päris kindel, et me teame, kes ta oli. Seepärast mõelge sellelegi, et mõned õpetajad võivad muutuda ka kodukäijaiks tontideks ja kui suudate, ärge laske sel juhtuda. Liigne jyngerlus ja “tervemõistuslik” eitamine on mõlemad Masingu uurimist ja mõistmist pidurdanud. Vaja oleks vahepealsemaid teid. Elujõuline kultuur ei vaja oma suurmeeste kuulutajaid, vaid pigem mitmekylgselt inspireeritud inimesi eri tegevusaladelt. Õnnelik võib olla see õpetaja, kelle õpilased lähevad eri suundadesse ega jää teda kopeerima. Ja ma usun, et Ukul on seda õnne olnud. Ta on puudutanud väga erinevaid elusaatusi. Ja nii vist tänagi – igayhele oma. Need, kes on kohal rohkem kultuurilise teatri pärast, saavad omad etendused ja need, kelle sydames Uku palju aastaid on elanud, saavad ehk meie öeldu või Eenu talukohal ja selle aia taimedes tuntava kaudu endasse natuke selgust ja õnnistuse temalt, kelle pärast me täna siin selles koolimajas oleme.

 

Masingust rääkides ainult luuletekstide või teoloogiliste väidete pinnale jääda on praegusel ajal, kui nii palju materjale on kättesaadavad, juba veidi kummaline – tema luule ja usk olid eluga lahutamatult seotud, see elu oli väga mitmekylgne ja paljud muud teemad tulevad sellega tegeldes iseenesest kaasa. Ta ise imestas, et on luuletajaid, kes piirduvad ainult luuletamisega. Temale olid paljud näiliselt erinevad tegevused sama inimese põhiylesande täitmise pyyded. Tuleks juba loobuda sellest Masingu kummardamisest ja eristaatuses hoidmisest, mis viib meid ainult temast kaugemale – tuleks luua rohkem seoseid teda ymbritsenuga, näha neid, kes teda mõjutasid, teada inimlikku poolt ja leida natukenegi uusi perspektiive talle lähenemiseks, muidu on tulemuseks mingi standartne ja vangistav masinglus, mida ma kutsuksin meie kultuuri yheks kinnismõtteks. See on mingite yksikute Masingu lausutud ja kontekstist välja tõstetud tõikade lipukirjaks kuulutamine, jutud tema naistevihkamisest, ta pessimismi ja stiili matkimine, mitte aga oma elu elamine, mida Ukuga tegelemine ju eelkõige ergastada võiks. Õnneks on neid oma raja käijaid hulgake teiegi seas. Kuna ma pean end rohkem loovisikuks kui kirjandusteadlaseks, siis lipsab siia juttu paratamatult ka isiklikke asju – ärge pange pahaks, ma pole saanud Ukuga teisiti tegelda, kui teda tunnetada pyydes.

 

 

Uku Masing Leenaga 60-nendate alguses, ajas millest kõneleb Lauri Sommeri ettekanne.

Masingu hilise luule elutundest – ettekande yldine nimi oli antud ennatlikult. See on teema, mida kunagi uurisin kirjalike ja suuliste allikate kaudu niipalju kui oskasin. Sellest sai magistriväitekiri “Kogu “Saadik Magellani pilvest” (1959-93) taustast” (Looming 4-6/2003). Tean seda, et mistahes sõnad “on vari tõeliselt olnust”, ning ka seda, et teadustööna sõnastatu ei kata hingelisi juhtumusi. Kuna teema oli mulle tähtis, kirjutasin sellest “Magellani-ajast” ka novelli, mis algsel kujul ilmus Vikerkaares (1/2-2007), aga on nyyd, kui olen leidnud veel veidi materjali ja vanemaks saades mõnda asja teisiti nägema hakanud, käsikirjas pea poole pikemaks saanud ja ootab ehk raamatusse jõudmist. Igalyhel siin saalis on oma algus, kuidas ta selle teema juurde jõudis. Nende tunnetus, kes Ukuga silmast silma kohtusid, erineb ilmselt yksjagu neist, kes teda tunnevad kaudselt. Mina pole teda näinud mujal kui paljudel piltidel ja paar korda unes. Ja täpselt kahel korral oli mul võimalus kysitleda Eha Masingut. Uku hakkas mulle meeldima kusagil 1991, kui lugesin Akadeemiast luuletust “Elu on nagu siniste silmadega lind”. See oli budistlik, voolav, piltideks kujunev. Väga erinev sellest, mida tollal luulest teadsin. Seda aega on siis umbes pool elu. Saadud on palju. Kindlasti on see tänane jutt tänuavaldus Ukule. Võib-olla on see minu viimane avalik sõnavõtt Masingu teemadel, sest kuigi teda saaks uurida aina edasi, ei tahaks ma jääda “võõrast vara sorima”, nagu ta ise seda on väljendanud, või ta loomingu pinnal parasiteerima, vaid tahaks pyyda teha vähekenegi midagi oma, kui ka see oma on ysnagi maavillane. Samas on mingil sugulusastmel maailma vaimuruumis liikudes tema mõtetega aegajalt kohtumine loomulik ja sympaatne – minu suuna nimi on niisiis mitte mahasalgamine, vaid oma ringile minek. See jutt liigub sinna-tänna nagu väike oja, aga ta põhiline voolusäng on Masingu elu ja luule aastail 1959 ja edasi. Minu jaoks on see tema elu teine tulipunkt või tähtis aeg. Esimene oli see tuntud “nägema hakkamine” 1933/34 aastal, siis, kui ta siin lähedal Eenul avastas tee välja oma argisest minast, märkas sulalund pärnatyvel. See oli kutsumisnägemus nõidade leksikas – inimeses hakkas midagi selgima, ta sai suuna kätte. Lapsepõlvest peale ymbritses teda hernhuutlus, selle kandi iidse näoga loodus ja kohalik murre. Pärast tegeles ta teoloogiaga kõige laiemas mõttes, elas mässulise ukliku elu, õppis Ylikoolis, kus talle tekkis kummalise imelapse oreool, käis stipendiaadina Saksamaal, luges tohutul hulgal muistseid yrikuid ja õppis keeli, nägi sakslaste pedantsust ja fašismi tõusu ning kirjutas tagasi tulnult oma toa seinale araabiakeelse needuse Hitlerile – see oli mõni aasta enne sakslaste tulekut. Siis tuli Ylikooli loengutes alanud ja kooseluks kasvanud suur armastus Eha Gnadenteichi või ukulikult eestindatult Tuulemaa vastu, (mõlemad armastajad muutsid oma nime ja saatust – Hugo Albertist sai Uku) perekonnaelu ja varsti ka sõjaõudusi, kus ta pommitamise ajal keldris istus ja sinna toodi yks tänaval tabamuse saanud haavatud poisike…sellised asjad mõjusid ta peale väga, ytles kunagi Eha Masing. Sõja paiku ja järel oli ta tervis kehv, tuberkuloosihaigena pidas ta end peatseks surijaks. Ja siis see sõjajärgne vaene aeg, kus ta pyydis enda hinge elus hoida maalimise ja huvitavate asjade tõlkimise, aia tegemise ning suviste loodushulkumistega. Mis sel ajal Eesti luules toimus – enamik endiseid tippe olid kas emigreerunud, Siberisse saadetud, ideoloogilise koostöö vabatahtlikult valinud, selleks sunnitud või sellest keeldunud ja raskes majanduslikus olukorras – sealsamas Tartus vaikis nukralt ja tõrjutuna kaasarbuja Alver, mere taga igatsesid Ristikivi, Kangro ja teised koju tagasi, aga see kodu oli juba nagunii muudetud. Võib öelda, et sõda jättis varemeisse ka inimesed, ning yles ehitamine ei käinud nii kiiresti, kui majadel – loomingule oli tollases elus yldse vähe ruumi – eesti luule esimesed arglikud elustumispyyded olid Jaan Krossi vabavärsikatsed, Ellen Niidu ja Debora Vaarandi loodus- ja tundelyyrika poole pöördumine viiekymnendate lõpus – ja kummaline, et Masingu luule, mida tihti peetakse kuidagi eraldiolevaks, käis samuti läbi inkubatsiooniperioodi ja elavnes yldise luuleuuendusega ysna samal ajal. Aga jah, enne kuuekymnendate tulekut oli kodu-Eestis luule poolest ysnagi vaikne. Ja päriselt ei suutnud seda vaikust yletada Ukugi, kuigi ta plaanipäraselt luule juures pysis ning yksikute kirgaste eluhetkede ja kujutlusreisidega lootust lõkkele puhuda pyydis, ning igas kogus on mõned väga väärtuslikud palad, mis aga paraku teiste sisse ära kaduma kipuvad. Minu jaoks oli neljakymnendate keskpaigast kuni viiekymnendate lõpupooleni Masingu kui luuletaja seisuaeg, keskea kriis, kui seda nii sõnastada. Tekstid läksid vormellikeks, ettevõetult ratsionalistlikeks, pilkavateks ja õpetlikeks, hoiakud kinnistusid ja kordusid, kohati muutus öeldav natuke nagu haruldaste sõnastusviiside laboratooriumiks. Riimiline luule, mis noore Masingu käes õitses ja on andnud tema praeguseni vist tuntumad laulud, muutus kammitsaks, milles sai kyll akrobaatilisi trikke teha, aga see polnud käimine ja elamine, vaid meisterlik spliin. Riimivarud ammendusid tasapisi ja hakkasid korduma, armsamad rytmid olid juba tyki aja jooksul läbi proovitud – nagu ta ise “Surijas Sandiristilt” (1951-58) nentis, oli ta – “neidki linu /juba/ sugend”. Tema sõjajärgse luule suursaavutus oli vabavärsiline poeem “Piiridele pyydes”(1945-50), mis koondas kogu ta tollase tunnetuse. Pärast seda on mõnda aega ainult pudemed. Segavat oli tollal paljugi – kas halvenes jälle tervis, kopsus oli kavern, kylmetused, igemepõletikud ja tuberkuloosiköha ei lasknud millelegi muule mõelda, muremõtteid põhjustasid vaesus ja tõrjutus või tuli teha vastumeelseid töid ning suhelda inimestega, kellega ei tahtnuks. Ja siis, kymnendi lõpus kingiti talle hilise uuenemise and. Teate kyll neid tema jutte Elusamusest. Siin võib ehk öelda, et luule intensiivsus võrdub peaaegu alati elu intensiivsusega ja Elutunde täiustumine on armastuse täiustumine. Osaduseta elu on poolik, aga tee osaduseni võib olla valus ja pettumusi täis. Ma arvan, et yksildase lapsena ning vaimse edemusega täiskasvanuna, kes hiljem koges võõristust akadeemilises ringkaitses ja euroopalises kultuuris, otsis ta seda osadust eluaeg. “Kes Jumalat tahab viimseni tunda, sel pole teed mööda inimestest” – nii ta seda sõnastas. Ja sama asja teine kylg oli intellektuaalne otsing eri ajastutes, et paljude kultuuride tarkused saaksid mingiks hõlmavamaks synteesiks. Vist oli ta alles siis, 51. eluaasta paiku saanud piisavalt palju võtmeteemade yle mõelda, paraja jao kannatatud ja armastatud, et jõuda oma “õpetuse” – kui seda nii nimetada – terviklikuma kokku võtmiseni. Õpetus kypses vist ka seetõttu, et olid tekkinud vastuvõtjad. Usuteaduse Kõrgemas Katsekomisjonis oli asunud õppima uus põlvkond noori teolooge – Toomas Paul, Vello Salum, Jaan Kiivit juunior, Peep Audova, Kalle Kasemaa ja teised. Neil loengutel käis ka yks mitte-teoloogist otsija, lasteaiakasvatajast usklik otsija Ebba Miikman, keda Masing väga hindas. Tartus kohtasid teda oma stiili otsivad andekad noorluuletajad Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Jaan Paavle ja Andres Ehin, orientalist Linnart Mäll, hiljem folklorist Kristi Salve, laulumehed vennad Sarved, näitleja Jaan Tooming, merebioloog Tarmo Soomere jt. Aga neil paljudel, kes nimetasid end tema sõpradeks või õpilasteks (nagu Evald Saag, Aira Kaal ja Isidor Levin) oli tihti väga raske elada selle osaduse vääriliselt, laiendada seda kogu oma elule – need olid Uku intensiivsused ja ulatused, mitte nende. See erinevus või vastuolu mõjus mitmeti. Oli nii suurt andumust ja koostööd, kui solvumisi, kadedust ja teravusi. Mõned kaugenesid ja pettusid, mõned hullusid, mõned rahunesid ja leidsid õpitule oma rakenduse – selge on, et ta mõjus keelatusest hoolimata või ka just selle keelatuse, erinevuse võlu tõttu väga sygavale. Isegi siis, kui kõigest aru ei saadud – tema mõistmine käibki ehk mingite ylelugemise ringidega. Väike vaimne kogukond jäi Masinguga ju ka neil sõjajärgsetel aegadel, kui ta eriti kindlalt põlu all oli. Nende Vilde tänava kodu oli oaas teelistele ja Uku raamatukogu on tänaseni ainulaadne. Ja yks oluline, läinud sygisel lahkunud inimene on veel mainimata

– tema isikliku uuenemise lähe oli vana sõbra tytar Leena Kiivit. See suhe oli olnud pidev – Uku tundis teda väiksest peale, neid sirgus Uku silma all tuttavlikult kauniks, elas Tartus koolis käies nende verandal ja yhel hetkel juhtus midagi – mis see oli, seda me enam teada ei saa – mis pani ta uskuma, et nad tunnevad yksteist eelmistest eludest, et Leena on tema muistne naine, kes selles elus juhtub olema noorem, aga see ei muuda iidset seost. Pani nad nägema yksteises Jumalat. Sellel Uku armsamal oli kummalisel kombel sama linnuline perekonnanimi, mida kandis esimene tydruk, kes mulle siin maailmas meeldima hakkas. Leena kehastas talle, paljusid platoonilisi vaimseid sympaatiaid kogenud 51-aastasele mehele midagi ainulist. Seda näitab ka hellitusnimede hulk, mis tal Leenale pani – see hellitusnimede panemise komme oli tal paljude lähedaste suhtes. Ta kirjutas, et “Leena vallandas minus alati midagi uut”. Armastusest on ta oma märkmete hulgas öelnud, et see on “olgu igavene noorus, võime vahetada olemust, olla kestahes ja needki, keda ei saa kujutella ega sõnastada praeguste mõistetega. Olgu need, keda nimetasin palimplastideks või Shaw´ tulevikuinimesed, kes oma välimust, samuti sisemust mu meelest võivad muuta milleks tahes – rukkipääks, maasikaks, täheks või Linnuteeks – inimese vaim saab siis olla kõik”. Seda poetas ta oma märkmetes armastusest science fictioni romaanides, aga ulme oli selles seisundis tõeks saanud. Lyhikese armuaja vältel – läitumine, põlemine ja piinarikas teiste intriigidest kustutatud saamine pea kolme aasta jooksul, ning veel aastaid valusalt tuha all miilamine – oli ta oma sõnadega “võimatu võimalikkuse” lävel, “Buddha oleks öelnud Nirvaanas, Jeesus Jumalariigis.” Mingi aja pidevalt, päevade ja nädalate kaupa, hiljem, kui see seisund vaenlaste poolt lagundati, ainult hetkiti. Uku lemmik pole inimestele nende hetkede saladusi suusõnal avaldanud. Kui teda Vallo Kepi filmis rääkida paluti, jäi ta jutt väga yldiseks. Ma arvan, et see on õige. Midagi peab siin maailmas kuuluma ainult kahele ja see jääb vaimses plaanis sellisenagi alles, sest, nagu Uku kirjutas: “see, mida tundnud on kaks, enam ei kao”. Kusagil Niitude perearhiivi laekas on ka vanad armastuskirjad, mida Uku Leenale saatis. Olen mõnesid neist mustandite kujul kunagi lugenud ja võin öelda, et tegu on äärmiselt diskreetse materjaliga, mida ehk ei avalikustatagi. Gigantse töö ära teinud Masingu Kolleegium on teinud ka pisikesi maitsevääratusi Jaan Kiivit seeniorile saadetud kirjade toimetamises (vt. Toomas Paul “Uku Masing ja naised”, Sirp 22.12.2006), ning isiklike, eriti tundeliste kirjade puhul ongi vääratamise oht väga suur, sest Masing võis olla väga terava ytlemise ja valusalt ausa pihtimisega. Mõnigi asjasse kaudselt puutuv inimene on veel elus ja mõne kadunu mälestus on rumala, sensatsiooni otsiva tähelepanu poolt haavatav. Praegu on Kolleegiumile yle antud Masingu kirjad oma esimesele armastatule. Mina soovitaksin mitte tegelda teemaga kahe inimese kirjavahetuste kaupa, vaid avaldada valiku neist sadadest väga eriilmelistest saadetistest, mis Masing kymnetele inimestele välja saatis – see võiks eluperioode ja tundetoone komponeerides anda suurepärase, ajas liikuva ja kergelt muutliku tooniga privaatse proosafragmentaariumi. Muidu võib lugeja teele kerkida samasugune raamatumyyr ja tekkida passiivsus, nagu on juhtunud Masingu luule puhul. Tema luule elas õhukestes esmatrykkides (ilusamad neist on “Neemed Vihmade lahte” ja Vello Salo kirjastatud “Kirsipuu varjus”) ning kirjutusmasinal ymber löödud käsikirjades, mida reliikviatena edasi anti – neis oli sees kas autori kujunduslik taotlus, kirjastaja ind või lugeja huvi. Aga pahatihti luule lämbub suurtes takkajärele-tellistes, kus ei osata piiri pidada ja valida. Raamatute kompositsioon on raskepärane. Algaja Masingu-lugeja ei jõua sadu lehekylgi haarata ja nädalate kaupa selekteerida. Täna vajaks ta sissejuhatavat valikut, esimest vapustust. Siis ehk võiks iga päev lugeda midagi suurtest raamatutest. Kuid jätame selle… Tahtsin öelda, et Masingu kirjad on veel yks huvitav osa tema loomingust. Jyngrid said talt posti teel palju eluks vajalikku tuge. Muidugi on epistolaaria võluv ja väga vaba proosažanr. Neis kirgastes ja meeleheitlikes Leena-kirjades on midagi, mis meenutab Kafka kirju Milenale – armastuse sygav mõistmine, ning mõlemil oli see armastus oludest piinatud, väga isikupärane ja intensiivne. See tunne on kunstilisel kujul juba jõudnud avalikkuse ette – eks ikka Uku Magellani-lauludena. Kui mina sellest loost novelli kirjutasin, siis mitte prentensiooniga viimset tõde päevavalgele tuua, vaid jätsin endale mõnel pool ka kirjanduse vabadusi, sest igasugune tagantjärele jutustus on nagu maastikumaal, milles kohtuvad kujutatav ja maalija sees olev. Sama võib öelda selle kohta, kuidas Kaplinski “Sellessamas jões” Ukut kujutas – osalt väga täpselt ja tõepäraselt, osalt nii, nagu talle sobis – see on kirjaniku õigus, millega muidugi kohe liitub inimese hingeline vastutus selle ees, keda ta kujutab. Karma kypseb meis kõigis ja ega Masinguga nalja ei ole. Mina tajusin kirjutades mingit sidet, mille intensiivsus oli kohati õnnis, teisal päris ränk ja kippus oma elu sassi lööma. Vahepeal oli see juba paine moodi, oma liha ja vere andmine teise aja tontidele, võib-olla midagi sellist, mida Uku on tunnistanud enda ja Sumeri kuningate kohta. Peale novelli ilmumist helistas mulle vihane Tuule Niit, kes oli lugenud Raivo Raave Masingu naistevihkamise myyti natuke kohmakalt kummutada pyydvat artiklit Uku naissuhetest (EE 23.08.2007) ja leidnud sealt viite minu kirjatööle. Tema esialgne arvamus oli, et tegu on Masingu originaalkäsikirjaga, mille ma olen oma nime all välja andnud. Näete siis, kuidas reaalsus ja väljamõeldised vahel põimuda võivad. Aga usun, et elus, mis ju mytoloogiast ja tunnetest harva hoolib, oli paljugi toimunust hoopis ilusam ja ka karmim. Ainult hilise armumise kui syndmuse tähendus tundub sama suur olevat nii reaalsuses kui fiktsiooni poolel ja nende puutepinnal, mis ongi see võimatu võimalikkuse tee. Peab ytlema, et see suhe ei diskrediteeri kuidagi Eha Masingut – Eha jäi seal kannatavaks, kuid vägagi arusaavaks, isegi õilsaks. Ta andis oma suuremeelsuses Uku vabaks ja nad kasvasid hiljem jälle hingeliselt kokku. Ma arvan, et ta oli tark naine, kes mõistis seda, et geenius vajab mitmeid katalysaatoreid. Hilised kired on maailmakultuuri rikastanud ajast aega.

Masingu poolt vaadates oli see pessimistile antud vabanemise lootus, tõelisema elu võimalus, uskumatu, kaheldav, kaotatav. Loomulikult oli tegu konfliktse looga, mis paljudele moraliseerimiseks ja pilkamiseks alust andis, ning sai Uku Konsistooriumist lahkumise põhjuseks, kuid see oli oma sisus pyha, otsene, õnnis ja valus. Ja muidugi mõistmatusest haavatav ja loomult saladuslik. Me ei pea sorima intiimses lähtematerjalis, kui saame tajuda ja kogeda autori käe läbi vormitud tulemusi. Loo ainukordsust näitab ka sellest lähtunud loomingu kvaliteet. Saadik on oma teate jätnud ja see on nagu isiklikult ymber öeldud evangeelium. Ma ei tea, paljud seda kuulevad. Armastusest pole kombeks avalikult rääkida ja meie keel on selle koha pealt muutunud kas tuimaks või romantiseerituks, aga teemast mööda minek tähendaks valetamist, sest see oli tema sõnadega ainus tunne, mis suudab veel inimkonda päästa. Ta voolib ymber meie mina, selle suurima vangla – mina on nyyd “see, kes armastab Sind”. Ning “Sina olemasolu on armastajate suhtumises tähtsam minast. Sinata ei saa inimene tunda end yhtaegu äärmiselt pisikesena ja ometi kogu kosmost mahutavana. Ainult sina lubab kogeda “meie vastses maailmas” ja selles avastada…midagi, millel pole sõna ega nime ega täpset kuju. /—/ On vaja, et viibimine sellel kahe kaudu tekkinud vastsel pinnal rõõmustaks mõlemat, rõõmustaks nõnda, et nad hakkaksid pyydma avastada vastse maailma metsi ja meresid, saari ja mägesid.”(Konverentsil avalikkuse ette tulnud laulatuskõnest Toome ohvrikivi juures, 1980) Uku otsis inimestest kaaslust ja kokkukõla. Selle otsingu intensiivsus ja määr olid sellised, et ta võis leida vaid aimuse sellest ja teha yhe ja teise inimesega tolle võimete piires teoks hetki Jumalariigist. Või polegi seda selle maailma kohta nii vähe? Tema ise tahtis siit lahkuda tänulikuna ime eest, mida see maailm teda unustama sundis. Ja ma usun, et ta mäletas seda lõpuni. Sellele loole saab mõelda ja kanda hoolt, et me ei lahkuks siit maailmast armastamata.

Igal juhul on selge, et taolised seisundid suurendasid Masingu suutlikkust. Ta tegi palju – UI-s peetud loengud ja nende mahukas ettevalmistamine, esseistika, juhuslikud tõlked, mammutkogu “Saadik Magellani pilvest”, poeem “Georg Myller” ja Mylleri-teemaline uurimus “Somnium umbrae”, 17. sajandi eesti kirjakeelt puudutav tegevus, Vana Testamendi käsiraamatu jätkamine, mis tähendas sadu lehekylgi väga konsentreeritud teadusteksti ja palju muudki – nende asjadega toime saamine, milles kvantiteet ja kvaliteet on ysna rahuldavas tasakaalus – selline maht paneb imestama ja kysima, et kus on inimvõimete tõelised piirid? Vastata võib kyll vist ainult, et ekstaatilistes seisundites, kui nad on kontrollitud ja mingis mõttes suunatud, suureneb inimese teovõimsus hypeliselt ja see, kes usub, kes tunneb end teistele vajaliku ja nende poolt armastatuna, näeb kaugemale ja suudab mõeldamatut. Masingu taju eripärade, loogika liikumise ja intuitsiooni talitlemise yle võiks väga huvitavalt rääkida mõni tipp-psyhholoog. Palju mõjusid kompleksid, mida tähendavad intuitiivsed kontaktid teiste aegadega, prohvetlikud unenäod, Jumala ligiduse tunne, osadus ja maastiku avanemine vaimselt vallandunud vaatlejale – kes tunnevad midagi nimetatust kogemuslikult, nendele on ka Masingu kirjasõna kergemini adutav, sest selliste kogemuse jälg on seal tugev, need kogemused on lähe, millest rääkides väljutakse. Masingul oli tol ajal yks mahukas mälukaotus ja unenägu, kus ta kohtus Magellani pilve olenditega, ning ka mingid identifitseerumised Georg Mylleriga, kes teda endaga syvenenult teglema tõmbas nii, nagu oleks tolles elus midagi laokile jäänud. Igal juhul panevad need faktid taas kysima, kas võimalikkusel yldse on lõppu. Need on omamoodi budistlikud mõistujutud reaalsuse muutlikkuse kohta, mis nagu vihjaks, et inimpotensiaal laieneks, kui jõutaks koostööni mingitel sygavamatel tasanditel.

 

Ajatunnetuse kohta räägib ehk midagi yks luuletus. See ei olnud millegipärast “Saadiku…” käsikirjas, kuigi sellesse areaali ta kuulub ja omamoodi isegi summeerib yhe sealse teema.

 

 

+

 

Samblasel metsavälgutil, rohtunud raja käänakul

järsku kõneleb keegi,

järsku muutub silm ja kuuleb kõrv

teisiti.

 

See, mis tunnist, tunniks ei jää, sest keegi on öelnud eikuskilt,

see, mis päevast, päevaks ei jää, sest kaugelt kõneles keegi.

Meie ei taipa, millest,

meie katsume leida sõnu ja teame, et sõnad on vari

tõeliselt olnust.

 

Viiskymmend aastat.

Viie sajandi pärast on tolm kõik, mis me olnud ja öelnud,

keegi ei mäleta meid.

Viie sajandi pärast metsavälguti liiv, rohtunud rada on raba,

aga need, kes kõnnivad kogemata mõttetult mõeldes,

ärkavad järsku nagu meie,

nagu need, kes enne, kes tuhandete aastate eest

hoidsid viivu, mis viivuks ei jää,

vaid räägib ja tõeliselt räägib.

 

Võibolla,

meie ei jäta ehk palju sinna, mis meile ytles kõike,

võibolla, et raasukene kindlam syndimata samm ja silm,

pisut rõõmsam naer,

pisut nukram meel.

Tema teab, et me elame, temale meie pole surnud,

tema on tänulikum meist.

 

8 detsembril 1963

 

 

Jah, tänu… Aga nyyd yks võib-olla kummaline ja ebateaduslik kannapööre. Teavet selle inimese kohta võib mõnikord tulla ka väga veidratest allikatest: aasta eest vaatasin korraks horoskoobi saiti, lõin Uku nime ja synnikuupäeva sisse ja mida ma loen: “ II elu tsykkel kestab 1935. aasta algusest kuni 1963. aasta aprillini.” Esimesest aastaarvust rääkis täna varem Kylliki Kuusk, et siis sai Uku luule hoo sisse ja teine tähistab seda, kui Uku ja Leena lugu läbi sai, sest Uku kirjutab Salumile, et “mina ei saa palimplasti hääks teha iseendaga juba 1963 maist alates”. Ja iseloomustusest veel, et:“ta on nn. vana hing, kellel on rikkalik kosmiline kogemus ja suurepäraselt arenenud intuitsioonivõime ning kohustus pyhendada oma anded inimkonna teenimisele.” Raske oleks sellele vastu vaielda. Ymbersynde uskuv ja tykati mäletav Masing oli vana hing, kes näinud nii palju elusid, et korduvus, inimeste siplemine ja õppimisvõimetus olid ta nukramaks teinud. Ja sellele karismaatilisele inimesele siin elus ei jagunud “valgust pääle”, tema pyydlusi pigem tauniti ja takistati. Legaalsuseaeg oli talle ysna lyhike – sai kiiresti õppides ja rahanappust tõrjudes Ylikooli lõpetada, olla mõne aasta Tartu Ylikoolis VT õppetoolis vana Bulmerincq´i järglane, ikka tuhat tegemist pooleli – ning siis tuligi sõda peale, kõik need poliitilised põhjused ja teoloogide ebasoovitav asend. Tema järgmine pikem tööandja, Usuteaduse Kõrgem Kateskomisjon oli juba riigi poolt taunitud asutus ja ilmselt ka kgb usaldusisikute poolt jälgitav. Masing oli muutunud oludes kompromissitu, ajaga nihkes ja kirjanikuna vaikiv. Tal olid erakordsed teadmised ja eeldused olla vähemalt Vana Testamendi, etiopistika ja kristluse tekkelugu uuriva teaduse esirinnas kogu maailmas. Siin mõjus raudne eesriie – teadust ei saa teha yksi, see kujuneb elavas diskussioonis ja kiirelt kättesaadavate arhiivimaterjalide ning esmatrykkidega töötades. Masingu gigantne töö, VT käsiraamat kannatas just selle isolatsiooni all ja tulnuks ilmselt kohe kirjutada inglisekeelsena, sest Eestis pole sel teosel kunagi olnud rohkem väärilisi mõtestajaid, kui ehk kymmekond. Maailma teaduses jäi ta perifeerias ja napilt avaldatud hyydjaks hääleks. Nagu lapsepõlves, ei võetud teda nyyd kaasa parajasti mängitavasse mängu, mille nimi oli nõukogude eesti kultuur. Kodumaal sai ta avaldada artikleid pisiasjadest. Kuigi tema abi vajati mitmel pool, oli laialdasem teoloogiaväline tegevus oli tema jaoks kitsendatud. Tema looming levis ulatuslikult samizdatis nagu vene dissidentidegi oma.

Yhed vähestest, kes ta omaks võtsid, olidki noored teoloogid, mõned luuletajad ja yksildased otsijad mitmetest kultuurivaldadest. Mis sai siis sellisele sisepagulasele toeks olla? Tema pääs oli looduses ja oma päevaplaani järgi elamises, kus tegevused vaheldusid nii, et ei väsitanud. Masingu päev algas tavaliselt lõuna paiku, tööle minnes oli naine talle toidud ja rohud valmis pannud ja päevaplaan oli eelmisel päeval vajaduste järgi koostatud, osa selle tegevusaega ulatus öösse, kus oli rahulikum. Yks õhtune oli muidugi luuletamiseks, see võis olla nii kirjutamine, eelmise päeva teksti jätkamine, millegi tõlkimine, kui ka lugemine. Omamoodi oli see ka selline palve ja pihitund, ärakäimine oma tööasjade juurest, sest Masingulgi oli vahel rutiinset. Ta ytles, et “luuletamisel kaob inimene ära mõtlemisse ja piltidesse” (kiri Salumile 3.12.64) see oli katse valla pääseda igapäevasest minast. Usk ja luule toitsid teda, sest usk kingib lunastuse lootuse ja hingejõu, ning hea luule annab igal lugemisel midagi erinevat ja kirjutatuna oli see kõige vabam mõeldav väljendusvahend, võimalus rääkida täiesti omapäi, võttes abiks keelekihistusi (Mylleri leksika, vähetuntud või käibivast erineva tähendusega sõnad) mida ei saanuks kasutada isegi kõige vabamas lubatavas avalikus situatsioonis, noortele teoloogidele loengut lugedes või heade tuttavatega rääkides. Ja poeesias sai pihtida hingesyndmusi, millest oli raske selgesti rääkida iseendalegi. Luule ilmselt selgitas talle ta saatuse yksikasju. Selle perioodi tulemus oli ootamatu hiliskyllus – kogu “Saadik Magellani pilvest” mahuks on praeguses väljaandes 280 tiheda tekstiga lehekylge ja olen näinud veel vähemalt kolmekymmend teksti sellest ajast. Osad, mis Eha jutu järgi ta voodipeatsis olnud, ta vist hävitas kuuekymnendate keskpaiga meeleheites. Neid võib Niitude perearhiivis olla rohkemgi – yhte poolpikka originaali, mida ma mujal kohanud pole ja mille nimi oli vist “Viimaseks synnipäevaks”, sain Tuule Niidult lugeda ainult korraks. Magellani laulude puhul muutus vorm ja elavnes sisu. Pärast täpseid rytme ja riime sai väljenduslaadiks improvisatsiooniline vabavärss, vahel lakooniline, vahel lehekylgede pikkusi tiraade sisaldav –sellele sarnaneb veidi ka hilisem, kuuekymnendate lõpus kirjutatud laulude kogu “kurtes taevaskoja lagunevat kallast”. Seal on ilusaid kohti, kus ta nukrutseb tyhja tänase pärast, proovib taibata olnut ja loitsib selle vahel peaaegu elusaks, aga need on ainult meenuvad tykid majast, mida ei saa enam edasi ehitada. See on ikkagi elu kaeblik mäletamine. Aga magellani ajal oli Ukul veel lootust ja jõudu mitme mehe eest. Koduses arhiivis on fotod tema suvistelt matkadelt ja õnnelikest hetkedest – sealt vaatab ju vastu hoopis teine nägu, keda hilisema morni Masinguga seostada nagu ei oskagi. Kutsun teda mängu võetud poisikeseks, aga see mäng ise oli midagi jumalikku ja piiridest väljuvat. Mulle tundub, et vallaoleku seisundites kirjutas ta nagu lovehoogudega, lehekylgede äärtele vahel maagilisi märke joonistades, liikudes luule, loitsu, tähendamissõna ja essee vahel ja tekste hiljem siit-sealt parandades ja kompileerides . Igatahes on tegu unikaalse käsikirjaga. Muidugi, miski kirjanduses pole päris analoogiata. Vana Testamendi prohveteid ja põlisrahvaste nõidu võib kindlasti ta mõjutajateks pidada. Pikkade ridadega, prohvetlikult ja hoogsalt kirjutas moodsal ajal juba Walt Whitman, kelle “Rohulehed” ilmus Kaburi tõlkes just tolla, 1962, ning kelle stiil leidis mõni aasta enne “magellani-perioodi” jätku ameerika biitnikes – Ginsbergi psyhhedeelses vohamises ja Kerouaci nägemuslikes proosalaamades. Need asjad võiksid vist seostuda pigem läänlaste jaoks. Masingule endale istus Conrad Aikeni kõneviis ja midagi on selle luule rahulikemates liikumistes justkui ka hiina keskaja looduslyyrikast ja sellest, mida praeguse reaalsustundega saame kutsuda Eesti imaginaarseks ajalooks. Ammugi oleks aeg, et see maailmakirjandusse kuuluv teos valikuliselt inglise keelde tõlkida – väljastpoolt saaksime kuulda, kuhu Masing tänasel maailmaluule kaardil asetuda võiks. Et mõned luuletused on väärt yle tõlkepiiri minema, seda uskus ka Masing ise, kui ta luuletused “Teatan Sulle, Linnutee…” oma veidi raskepärasesse ja ehk pisut wellsiliku maiguga inglise keelde tõlkis. Mina tegin enda lõbuks kaks pisikest tõlget (ilmusid Estonian Literary Magazine´i 2009 kevadnumbris, kus on ka Kylliki Kuusk´i Masingut muulastele tutvustav artikkel), aga kus on see mees, kes teeks näiteks 70, kaotamata inglise keeletõeluses liikudes masinglikku mahla?

Kui nyyd maailmataustalt pilk Eesti poole pöörata, siis midagi meie luule jaoks olulist toimus kuuekymnendate alguses ju Tartuski – Artur Alliksaar oli Siberist tulnud ja alul veel suur vabavärsi vastane, kuid hakkas tasapisi tekitama oma alliteratiivset ja voogavat stiili, kus kohtusid keele-ekstaas ja armastuse romantiline, trubaduurilik ekstaas. Ilmselt oli tema tegevuse taga peale mängulusti ka veidike Keroauci proosa mõju, sest seda meest proovis Artur tõlkida. Masing ja Alliksaar elasid Tähtveres ju õige lähestikku ja käisid aeg-ajalt ka läbi. Ja varsti hakkasid Uku juures käima noored poeedid. Kaplinski “Tolmust ja värvidest” ning Luige esimesed kogud poleks sellised, kui nad poleks Masingut tundnud, aga see ei kahanda kummagi andekust luuletajana. Kõigil on oma õpiaeg.

Milline oli siis nende magellani-laulude stiil? Ta ise ytleb avaldamata luuletuses “Lase minna…”, et tahaks rääkida keeles, “mida mõistab mu veri jäädava haua äärel/ kolm silmapilku.” See on arhaiseeritud ekstaatiline kõrgstiil, kus on syvenevaid arutlusi, palveid ja nägemusi. Mingi temaliku sakraalsuse võimalus. Paljud käsikirjad näitavad parandusi ja ymbermõtlemisi, mõni tajutud kujund oli nii võimatu, et täpsustus läbi mitme väljenduse. Ekstaasiga tihedalt kõrvuti on äärmine ahastus, raev ja põlgus – Masingu negativismi puhul võiks meelde tuletada Krishnamurtit, kes ytles, et opositsioon pole loov või loominguline. Minugi meelest on Uku õigest elust rääkides edasi aitavam ja olulisem, kui halisedes ja kirudes, kuigi ma saan aru, et tal oli ahastuseks vägagi põhjust ning ka prohvetiviha on loomulik reaktsioon, aga negativism on langemine duaalsuse ja hindaja pinnale, suuditamisse (vrd. vene судить), nagu setod selle kohta ytlevad – see ongi alati vaev.

Masing otsis ainupärast, ning leidis seda kaasaja inimestest rohkem taimede juures. Need, keda ta kutsus röövryytliteks, ei andnud talle asu ei minevikus ega kaasajas. Oma vaimset kaugust argimaailmast näitas ta võrdpildiga maa ruumilise kaugusena Magellani pilvedest (kuni 210 000 valgusaastat). See mujalt pärinemise motiiv, vahel sisse lööv terav dualism ja täieliku muutuse ootus esineb teisiti, aga võrreldaval kombel ka gnostikutel. Unes nähtud Magellani pilve olendeilt palus Masing ainult kaasa võtmist, ta ei tahtnud enam selle maailmaga jagelda. Neis värssides on palju sellist suurejoonelise lahkumise tunnet, kui veel kord vaadatakse yle kõik kallid taimed, lootused, kohad, isikud ja proovitakse selgeks saada, mis see siinne elu siis oli. Enamik sellest ei kõlba ja maailma ebaõiglust, enamuse ja vähemuse vahekorda on Masing ju palju kirjeldanud. Need on muidugi täpsust pyydlevad vaatlusandmed sellest, mis ei kuulu ellu. Aga me peaksime teadma ka seda, mis ta on. Yhel märkmelehel ytleb Uku, et “Elu on väärt elu nime, kui vaadates amarylli tead, et näed teda viimast korda.” Sellises pilgus ei ole enam midagi juhuslikku, ning kui inimene on elada osanud, siis on seal peale hyvastijätu nukruse ka tänu, et amaryllis on avanud oma olemuse, paistnud päikeses, lasknud silmadel pidutseda enda pinnal, muutunud valguses ja varjundeis, lubanud end maalida ja endale laulda, et teisal mõni inimene on astunud väga lähedale ja seisnud seal jumalikus teisenemises enne, kui tema väline kaunidus laguneb, muutunud olud ta ära viivad ja haua äär ta pärib, ytelnud head, kallistanud ja palunud Sinu eest siis, kui saite yksteise Jumalaiks, vaadanud nagu samade silmadega, näinud imet koos Sinuga hetkes, mis pole ajast, suutmata seda pidevalt endas hoida selles imes kahtlema hakanud, kannatanud ja lootnud, lahkunud oma teed, et võib-olla kunagi, yhes teises elus veel tulla, pyyda uuesti yles ehitada ja hoida kaksainsust. Aeg on avanenud, esialgu kyll mõistetamatult, aga tõestades kunagisi julgeid unistusi, mis Ukule lapsepõlvest, muinasjuttudest, Nagarjunast, Tillichist, Wellsist, Huxleyst, Wyndhamist ja metalingvistikast sisse jäid. Elu on puudutanud ja vapustanud elu, laienenud jaganud end iseendaga. Rohkemat siit nähtavast ja surelikust maailmast seekord ehk saada polnudki. Kuigi see võis olla vaid proov, eksperiment selle osadusliku liitumise võimega olendi loomiseks ja nende vaimsete omaduste virgutamiseks, milled inimkond kunagi pärib ja mis ehk saavad yldisteks eeldusteks. Seekord olid need harvad õnnistuse hetked. Luuletused on mõned neist kinni pyydnud. Neid ei saanud otsida, nad pidid ise juhtuma ja olid siis kingitused otse Jumalalt. Kui inimesse jääb taevariigi rõõmude jälg, siis saab selle kuma aidata teisigi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.