Ülejäänud inimeste oma jaam

alt

Tapa raudteejaamas käivad suvelavastuse proovid. Jaam on teater. Neljapäeval 21. juunil on esietendus. Lugu ilmus esmalt Maalehes.

On pühapäeva õhtu. Tund tagasi lõppes Lääne-Virumaal, Vihula uhkelt üles ehitatud mõisa külje all näitleja Kaarel Karmi talus Rakvere teatri suveetendus „Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel“. Suveteatrihooaeg on alanud.

Tapa linna suures tänapäevases raudteejaamas perroonil istub üksik mees. Rakvere teater alustab hetke pärast seal metsas „Hullumaja suvepäevade“ teist etendust sellel päeval. Üksi istuv mees märkab meid üle raudtee Tapa mahajäetud jaamahoonet uudistamas ja hõikab: „Tüdrukud!“. Kui pöördun, et vastata, on ta mu habet märgates pettunud ja ütleb kurvalt: „Mul on täna sünnipäev.“ „Palju õnne!“ „Saan kuuskümmend kolm.“ Hüüan: „Vägev vanus.“ „Kuidas?“ Mees ei kuule, sest meie vahele sõidab rong.

Kusagil on pilt Rakvere metsaetendusest, kus täiskasvanud hulluarst Kaunase restoranis oma vanale isale vihaselt ette heidab, et see talle nii vähe raha annab.

Vana, tontliku, aga samas suursugusena mõjuva jaama laudadega kinnilöödud peaukse kohal on kivist muna. Seal, kus kunagi troonis ehk kahe peaga kotkas, ukerdab sel õhtul äsja lendama õppinud varesepoeg.

Kui silmad teatri töövalgusega harjuvad, avaneb jaama kunagises ootesaalis lummav ja üliteatraalne pilt, mille on loonud kunstnik nimega aeg. Kõrgetelt seintelt koorub krohvi, saaliukse kohal olevatel akendel pole ühtegi tervet klaasi, aga põrandad on puhtad…

Kunagisest jaama ootesaalist on seks korraks saanud teatrisaal. Vastehitatud tribüün on veel pooleli, toole pole.

Selle tribüüni ees mängivad kaks valges riides naist rongi. Tekst minuni veel ei jõua, hoopis erinevad rütmid ja emotsioon, kord kõrgendatud, kord alandlik toon. Tundub, et neis naistes on mingi äng. Siis tuleb mängu loosung. On võimas pilt, kuidas vabanäitleja Elina Reinold sellega mässab, et teda sirgeks saada. Siis tuleb appi teine vabanäitleja Helena Merzin ja loosung lehvib. Üks rong jõuab jaama, sinnapoole, kuhu jääb linn. Seda on kuulda vaid. Ja hetke pärast teine, teisele poole jaama, teiselt poolt.

Siin näitlejad hakkavad laulma. See on „Internatsionaal“, tunnen ära. Tekst on kuidagi erinev sellest, mis minul mälusoppidest esile kerkib. Rahvas nõuab padakonnadelt võlga ja loob maailma uueks. „Ei wabadust saa taewawäega, / Ei anna tsaar, ei hiiglane,..“. Huvitav, kas see üksik sünnipäevamees istub ikka perroonil, on kurb.

 

alt

Kunagi istus sellel jaama peaukse ehk kahe peaga kotkas. Fotod Viio Aitsam

 

Viirastuste vaksal ja vabadus

Lavastuse „Viirastuste vaksal“ esietenduseni on jäänud kümme päeva. Proov on lõppenud.

alt

Gerda.

Lavastaja Gerda Kordemets, esimest aastat vabalavastaja, räägib valmivast etendusest, öeldes, et iga päev jääb inimesi üle. „Täies elujõus tublisid inimesi jääb üle. Nad unustatakse kusagile maha, ütleb oma teist teatrilavastust lavastav Gerda. Kuidagi hästi tänapäevaselt kõlab ta jutt sellest, kuidas ideaalide müümine enam kedagi ei üllata, see on kombeks saanud. Proovitavas tükis on teisiti, ütleb lavastaja: „Nende naiste puhul siin on väga tähtis see, et nad ei vaheta värvi. Nad ei müü oma väärtushinnanguid ja põhimõtteid. Olgu need põhimõtted millised tahes, nad on truud.“ Ajal, kui raha on edukuse mõõt, tundub ideaalide eksponeerimine teatrilaval üliõige. „Üha enam joostakse edu sabas ja ei valita vahendeid. Mida selle edu vastu välja vahetatakse, see on tähtis.

See valmiv lavastus natuke seostub meie kõigi vabakutselisuse staatusega. Vabakutselisusega kaasneb iga hetk võimalus olla ülejäänud inimene. Kui mingid asjad lähevad valesti, teed paar väikest valikut ja oled üleliigne. Sind ei ole enam kellelegi vaja.“

Gerda Kordemets ei tea lahendust, aga… “…selliste asjadega on nii, et me igaüks saame teha midagi väga väikest. Kas või öelda seda, et nii võib juhtuda. Meie siin seda teeme.“

Iga inimese jaoks on lahenduse võimalus, kuid see on väga erinev. „Mida meie tahaksime? Me tahaksime, et me märkaks mahaunustatud inimesi enda kõrval. Selliseid, kelle jaoks äkki tundub, et elu on läinud, rongid on ära sõitnud. Unustatud inimesi on iga päevaga üha rohkem,“ ütleb lavastaja Kordemets ja kinnitab, et viimane lause on lisaks sellele, et nii on, pärit hispaanlase José Sanchis Sinisterra kirjutatud näidendist.

 

alt

Priscila ja Natalia – Helena ja Elina.

Teatri R.A.A.A.M asutaja ja hing, produtsent Märt Meos ütleb, et on mängukohtade leidmisel nüüd oma lapsepõlvekodule Udriku külas, mis vaid kuue kilomeetri kaugusel Tapalt, kõige lähemal. „Eile just mõtlesin tüki läbimängu vaadates, et ega ei osanud arvata siin väikse poisina jäätisekokteili järjekorras seistes, et kunagi teen siinsamas teatrit,“ ütleb Meos. Jäätisekokteili lett asus tema sõnul praegusel laval ja kogu tänane mänguruum oli jaama puhvet.

Ja veel on üks mälestus Märdil, mis aja kulgu iseloomustab ta mäletab, kuidas vaid 35 aastat tagasi seesama hüljatud rongijaam nädalavahetustel sõjaväelasi täis oli, kes oma külla tulnud vanematega torti sõid.

Näitleja Elina Reinold, selles näidendis Priscila, toob mehed mälestustest maa peale ja ütleb, et näidend, mida nad mängivad, on elust, mis möödas. „Need kaks naist ei saa ja ei taha seda endale tunnistada.“

Näitleja Helena Merzin, selles etenduses Natalia, tunnistab, et kümme päeva enne esietendust käib ju veel otsinguprotsess, ja et sellest, mis saab, on vara rääkida. „Mõeldes nendele naistele… ülejäämise hirm võib mõjutada meie elu ülesehitavalt või hävitavalt. Parajal määral tagab see meie sotsialiseerituse. Ülemääraselt ideedesse klammerdumine võõrutab aga teistest inimestest. Tasakaalu leidmine oma sisemaailma ja sotsiaalse akseptaabli vahel on küllalt tähtis suures elukunstist.

Ise olemise julgus, vastutuse võtmine ja jagamine inimesega, keda usaldad ja kes mõistab…“

Ja siis Elina räägib raudtee ja eluga seotud loo, mis ainult pealiskaudsel vaatlemisel ei puuduta tulevast lavastust: „Nüüd mais tuli välja Tallinna lähirongide uus sõiduplaan. Seal ei ole enam neid kahte rongi, mis peatuks Hiiu jaamas, millega mu lapsed kooli said. Nad peavad nüüd kooli minema tund aega varem või tund aega hiljem.“

Helena Merzin ütleb, et nende suhe Tapa jaamaga, nukra ja mahajäetuga, näiliselt üha süveneb. Rongid kinni naelutatud akende taga peatuvad ja sõidavad mööda, jõudmaks oma sihtpunkti.

 

***

Viirastuste vaksal” räägib kahest maailma ümberkorraldumise tagajärjel üle jäänud täies elujõus näitlejannast, keda lihtsalt pole enam kellelegi vaja. See on lugu mälu subjektiivsusest ja oma ideaalidele iga hinna eest truuks jäämisest.

alt

“Viirastuste rong” sõidab Tapa jaamas.

Teatritükis mängivad vabakutselised näitlejad Elina Reinold ja Helena Merzin. Lavastuse kunstnik on Ervin Õunapuu ja helilooja Timo Steiner. Lavastab Gerda Kordemets.

 

Aastaid tühjana seisnud Tapa jaamahoone saab uue elu

MTÜ Ühendus R.A.A.A.M. koostöös Tapa vallaga on teatrietenduste tarbeks jaamahoonet seest korrastanud ja vanasse puhvetiruumi paigaldanud tribüüni 150 pealtvaatajale.

Teater R.A.A.A.M.i üks kaubamärke on 12 aastase tegutsemise jooksul olnud teatrile uute mängupaikade leidmine. Teater oli esimene, kes mängis Viinistul, kolmandat aastat tuuakse esietendus välja Jänedal Pulli tallis, teist aastat mängitakse Tõstamaa mõisas, mängupaigana avastati Hüüru mõis…

“Viirastuste vaksal” esietendub 21. juunil ja seda mängitakse kuni 14. juulini kokku 15 korda.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga