Vaba Lava esimesed kuraatorid Madis Kolk ja Oleg Lojevski koos tõlk Jaak Allikuga Telliskivi F hoones 6.veebruaril 2013. Foto Mats Õun
Ugala teatri uuenenud puhkeruumis sirvisin seal olevat kaht Vene lavastaja Anatoli Efrose venekeelset raamatut režissuurist. Sealsamas jutu sees küsis näitleja Janek Vadi, miks ma näen ja kirjutan viimastel aastatel just vabanäitlejate elevusest ja pühendumisest. Ses küsimuses oli pisike etteheide, et kindlasti on samasugust pühendumist ka repertuaariteatrite loominguprotsessides. Ma sel hetkel ei osanudki vastata. Ei oska ka nüüd. Tean, et nii on. Miks ma sest vähem kirjutanud ja rääkinud olen, ei tea. See küsimus jäi igatahes pähe kinni ja kõnnib seal nüüd üpris omatahtsi, märkamaks Janeki vihjatut.
Vaba Lava pressikonverentsil ütles Madis Kolk, kes selle vabaduse esimene kuraator: „Kas see ei ole omamoodi absurd püüda vastata Vaba Lava ootustele. Vaba Lava just püüab rikastada teatrimaastikku, püüab olemasolevat teatrisüsteemi mitte lõhkuda, vaid pakkuda vastukaalu ja tasakaalu.
Ma tahan julgustada nii avangardiste, pioneere ja teetähistajaid, kes liiguvad oma laternaga mingis sellises suunas, kus enne pole liigutud, kui ka neid, kes tahavad just nimelt liikuda selles suunas, kus võib-olla kunagi on liigutud, aga mis on ära unustatud. Unustatud sellepärast, et meile tundub igapäevaelus, et see pole kas piisavalt atraktiivne või piisavalt müüv, lööv.
Kindlasti võib tekkida küsimus, miks meie (eestikeelse vabateatri ühenduse ‒ MM) kuraator on Oleg Lojevski Venemaalt? Seda, et me põlvneme Vene teatrist ja et see on pigem auasi, mitte ahistaja, peaksime iga päev teatrit tehes meeles pidama. Selles mõttes on igati loogiline, et meie esimene väliskuraator on Venemaalt.“
Omamoodi tuletas me seost Vene teatriga meelde ka siin jaanuaris meistriklassi juhtinud lavastaja Lev Erenburg. Ta oskas öelda sellise rea teatrit muutnud ja hoidvate isiksuste seostest: Levi õpetaja Georgi Tovstonoguvi õpetaja oli Konstantin Stanislavski õpilane Aleksander Popov. Viimane oli ka Voldemar Panso õpetaja. Ja meie teatris on Panso õpilased teiste seas Kalju Komissarov ja Lembit Peterson. Komissarovi käe alt on tulnud Elmo Nüganen ja nii edasi kuni selleni, keda ja mida me veel ei tea ja aimatagi ei oska.
Tänases Eesti teatris on märgatav noorte andekate jõud. Linnateatris ja Von Krahlis on sealsed juhid andnud uuele tulevale põlvkonnale vaba tegutsemise ruumi. Ugalas on kevadest tööl kultuuriakadeemiat lõpetavad noored. Sügisel Tartus peetud Eesti teatrifestivali ajast on meeles pilt, kus ühe laua taga istusid Draamateatri omanäolised andekad noored näitlejad ja lavastajad…
Oleg Loejvski ütles Tallinnas ‒ ta lendas siia otse sealt, kus ajavahe meiega olevat kaheksa tundi, et tema jaoks ei ole aega ega vanust. Uku Uusberg lõpetas teatrikooli alles-juba 2008. aastal, ta on noor, aga temast ei saa enam mõelda nagu noorest lavastajast…
Sada aastat tagasi kirjutas Bernhard Linde: „Kunstis iseteadva teatrijuhatuse ülesandeks jääb selle fataalse saatuse vastu võideldes ainult kõige hädalisemaid järeleandmisi teha ja mitte mingil tingimusel tõsiseid kunstiaateid kaotada, vaid nii palju kui aineline külg vähegi lubab, kõige paremat pakkuda.“ Oli see alles või on nüüd?