Tulevikukroonikaid märgates

Kõigil on hästi meeles, et 25 aastat tagasi polnud poes vorsti. Küsi akadeemikult, arstilt või korstnapühkijalt. Nüüd on meil vorst laual tõesti.

 Mis selle vorsti hind on? Taasiseseisvumispäeval seisin Karula rahvuspargi serval keset kaost. Või hoopis ‒ oh seda 21. sajandi tehnilist võidukäiku: keset kiiresti korrastuvat kaost. Täna räägitakse juba, et 3. juuli äikesetorm lõhkus Eestis miljon tihumeetrit metsa. Tavainimesele võrdluseks, et Eesti aastane raiemaht riigi- ja erametsa peale kokku jääb tavaliselt 7‒9 miljoni tihumeetri tuuri. Väga tähtis on teada, et loodustorm, mis selle hulga metsa murdis, olla kestnud kümme minutit. Murdja oli ta sellest ajast vaid kolm!

Nüüd vorsti hinna juurde tagasi. Seal tormimurrus rääkis vanem metsamees, kelle mets kahju sai, et alustas raieläbirääkimisi pool tundi pärast tormi vaibumist. Sai harvesteriomanikuga kaubale. Töö algas kohe. Ka need puud, mis sulgesid tee, jõudis mees enne teemehi korralikult puidusortideks saagida ja tee vabastada. Teemeestel kohustust omaniku metsa aruka pilguga hinnata ja hoida pole. Nemad käristavad palgi pooleks sealt, kus lihtsam, peaasi, et tee puhtaks ja autod sõita saavad.

Paradoks (ikka see vorsti hind) on see, et metsaomanik, kellel oleks õigus EL metsameetmest tormikahjustuste likvideerimise toetust saada, oleks pidanud enne koristustöid võtma raiefirmadelt kolm hinnapakkumist ja valima odavaima. Muigega rääkides ütles ta, et selleks bürokraatiaks oleks tal kulunud vast kaks nädalat. Tema alustas raiumist kohe. Üldteada on, et mida kiiremini murtud metsa üles töötad, seda vähem on võimalusi haiguste, seente jms levimiseks. Vorsti hind on seega reguleeritud banaanikõverus!

Kuidas Ülo Vooglaid ütleb? Et iga toetus, mis suurendab sõltuvust, vähendab iseseisvust. Küsisin sealsamas ühel metsateel metsahärraks kasvanud Taavi Ehrpaisilt, kas tema oma Varbola kandis elaks toetusteta ära. Ta vastas, et elaks küll, aga ilma toetusteta ei püsiks konkurentsis.

Riigimetsa, mis murdunud ja lõhutud, töötavat üles 18 harvesteri koos sama arvu väljaveotraktoritega. Augustis 1967 toodi tormikahjusid likvideerima Drušbadega muulased. Baised, kes oma meestega siia kaasa tulid ja siia jäid, on ammu eestlased. No mõned neist.

Talle meeldib Eesti …

Üks vägev värk on nende erametsaomanikega. Kuskil tunnetuslikult on neil sees see, et märkavad peale metsast saadava rahakasu ka seda, mida võiks nimetada metsalooduseks – seal kasvavaid lilli ja põõsaid, linde ja liblikaid. Ja nende kõrval ja nendega koos oli metsaärimees, kes metsade keskel asuva põlistalu õues kasvavat põlispuud ära ei tundnud. Saar oli, aga mehe jaoks vist ‒ eks ma muidugi utreerin, oli puu vaid sirge palk.

Ma nüüd ei mäleta, kas see oli Paide arvamusfestivalil olnud või kusagil mujal, aga ühe ausa metsanaise jutu järgi olevat tuntud advokaat hiljuti kuulutanud, et inimesed ei tohigi seadustest aru saada. Nii on läinud meil küll, et ei saa aru. See reegel, et seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest, kehtib samal ajal samuti edasi. Kuid mina mäletan küll veel neid tarku mehi, kes rääkisid, et seadused peaksid olema kirjutatud kodanikele arusaadavas ilusas eesti keeles.

Olgu sellega kuidas on, aga mind häirib väga, kui meedia jätab mulje, et meie rahva vabaks saamise soovi taga oli vorst poes ja võimalus ilma sekeldamiseta sõita lääne lihapottide ligi. Mis tahes hinna eest … Enamuses Eesti söömakohtades ei saa enam kastet ja kartulit. Saab makaronide asemel pastat. Vähemasti meie oma, siin kasvanud asjadest võiks kusagil süüa teha. Olen kuulnud, et omanikud on ikka proovinud seada sisse Eesti kööki, aga alati pankrotti läinud.

Mu sõber, kuulus vene näitlejanna kirjutab Facebookis, kuidas talle meeldib Eesti. Toob näiteks vorstist sootuks erineva vabaduse. Räägib viiekümnesest punkariharjaga mehest, kes restoranis sõi, ja kuuekümne tuuris naisest, kes kaupluses juurvilja ostis, endal karmiinpunane soeng ja nahktagi. Kuulus venelanna kommenteerib seda nii: „Mitte kedagi see ei sega, keegi ei küsi, kas see on ilus või vanusekohane. Need inimesed lihtsalt tahavad nii ja punkt.” See on tähtis silmitsemine ja järeldus. See teeb uhkeks, mitte vorst ja automark.

Inimene ja loodus

Istusin seal ülimõjusas tormimurrus, toetasin selja vastu kümneharulist tamme, mida miski torm ei olnud pikali ajanud ja mõtlesin äkki Tšernobõli tuumajaama plahvatusest. Sellest, kuidas inimesed kogu oma teadustarkuse ja palju-palju raha kokku koguvad, et paremini ja õnnelikumalt elada ning selle nimel tuumajaam ehitada. Svetlana Aleksijevitš kirjutab oma raamatus „Tšernobõli palve” muide ka seda (õieti räägib seda seal üks insener), et selle jaama jaoks olid olemas kõik ohutuse plaanid ja ka see, kuidas ohu puhul käituda. Nende eeskirjade järgi tehti samasugused plaanid teistele tuumajaamadele, aga ometi … Üks plahvatus! Ma ei hakka siin kirjeldama tagajärgi, aga juhtus see, et maa maeti maha. Maa hakkas mürgitama. Seesama, mis seni toitis.

Laupäeval oli väga ilus ilm. Läbi Eesti Karula kandist Rapla poole sõites oli uhke vaadata kombaine põldudel. Meie maa veel toidab. Mõtteid ja ka kõhtu.

Nobeli preemia laureaat, kirjanik Svetlana Aleksijevitš aga sisuliselt peidab ennast. Tema ausus ähvardab tema elu. Ta ei saa olla me maailmas valitsevas vabaduses avalik. Mis maa see on? Taas saab suheldagi, aga arsti juurde, teatrisse jne ikka vaid siis, kui sul on tutvusi. See pole nii ainult Eestis, vaid kogu maailmas.

Enne Valgevenesse põikamist oli tegelik reaalsus seal Karula kandi tamme juures see, et metsaomanik rääkis tamme loo. Viitas taamal puude sisse kasvanud väikesele talule, mille peremees oli Siberisse küüditatud, talu oli samal ajal tühjaks varastatud. Küüditatu oli Siberist koju kirjutanud, kuidas ta imestab selle üle, et seal kõik, mille maha pistad, kohe kasvab. Kirjutanud ka sestsamast tänaseks ilusa võraga võimsast tammest, mis siis, kui ta veel kodus elas, kasvada ei tahtnud. Kui küüditatud mees tagasi koju jõudis, oli tamm parimas kasvuhoos. Seletus sellele oli argiselt lihtne. Noorest tammest viis mööda lehmade karjamaatee. Loomad möödudes ikka nilpsasid tamme ladva maha, sellest ka nüüdsed kümmekond haru. Kasvama hakkas puu siis, kui inimeste elamine koos loomapidamisega siin vägisi lõpetati.

Järelemõtlemise hetk

Kes modelleeriks tulevikumaailma? Meil ei räägita peaaegu üldse vanemaealiste enesetappudest. Äkki on selle põhjuste hulgas peale vorstijupi sidemete katkestamine sellega, mis veel paarkümmend aastat tagasi meie identiteeti kandis – maakasutus.  Mu meelest võiksid teadlased sellega sisuliselt tegelda, meie elu ja inimesi uurida. Ka tuleviku tarbeks.

Näha kaugemale kui nina ette on ju igati auväärne. Ehkki meenub ka üks Anton Tšehhovi jutustus, mille Juri Lotmangi oma „Kultuurisemiootikas” näiteks toob. Jutustuse nimi on „Esimese klassi reisija”. Lugu räägib insenerist, kes on ühe jalaga hauas. On ehitanud sildu ja veevärke … „aga tuntud olen ma niisma palju kui see must koer, kes teetammil jookseb”. Lotman kommenteerib seda nii, et kirjanik pidas silmas toonase vene publiku vaimupimedust.

Mina olen leppinud looduse kõikvõimsuse äratundmisega. Hiljuti jalutasin koos maaomanikuga Saaremaa madalas metsas. Kusagil kaugel hingas meri. Kõik oli selline „ei kellegi oma”. Või kelle oma saab olla sipelgas?

Kui vorsti pole ja kõht on tühi, siis selliseid mõtteid ei mõtle. Vaid ehitad, ehitad. Siis tuleb torm ja … Väga habras on kõik. Ja paradoks on selles, et kiire on küll, aga kiirustada ei tohi.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga