Tõnu Lensment: „Teater ei asenda midagi. Teater ei lohuta kedagi ega kohusta kedagi.“

 

 

Teatrikülgede küsimusele „Mis teater on, miks teater on?“ vastab lavastaja ja Kultuuriministeeriumi teatrinõunik Tõnu Lensment.

Alustama peaks selgitusest – kui mult küsitakse küsimust: mis ja miks teater on?, siis vastan arvamisega, et mis ja miks ta minu ja ainult minu arvates on.

 

Olen hetkel kultuuriministeeriumi teatriametnik. Seega on pelg, et võidaks arvata, et selles minu siinses arvamises on mingit analoogi kultuuriministeeriumi arvamisega. Nii et üritan hetkel ministeeriumi eest mitte arvata.

 

Kui aus olla – mõnikord on harjumatu mõningaid nähtusi sõnastada. Mõnede nähtustega on lihtsam, kui nad lihtsalt olla lasta. Vajadusel võib nendega kaasa ulpida või siis mitte ulpida.

 

 

Teater on minu arust üks selliseid nähtusi. Et just selline, mille juures võiks domineerida võimalus tajuda vabadust, nagu olukordades kus tekib tunne, et: “teeks ühed õlled” (muidugi juhul, kui on raha ja keegi seda pruulib), “läheks jooksma” (muidugi juhul, kui on ketsid ja ülekaaluline pole) jne. St, teater oleks nagu nähtus, mille olemasolus, ehk siis ka tema olemasolu vajalikkuses poleks mõtet kahelda, ning mille puhul on hea, kui ta on olemas oma parimal moel. Lihtsalt on. Aga ärgu mõeldagu siin nüüd seda, et ma üritan olla lihtsalt abitult ükskõikne selles olulises küsimuses. Vastupidi.

 

Minu arust või nähtuse “teater” tajumist laias laastus jagada kaheks, ja seda jaotust maksab silmas pidada:

 

Üks on selline vahetu, sisuline taju, kus kirjeldatav “teater” ise taandub meediumi tasandile või muutub ise nö kontekstiks. Temast endast ei saagi sellisel juhul midagi rääkida. Saab vaid sellest võimalusest teadlik olles määratleda – “toimus teatris ehk siis mitte päris elus ja mitte pöördumatute tagajärgedega – st, toimus mängult”. Sellisel puhul kirjeldavad, pärast konkreetset kogemust, vaatajad/mängijad nähtut/mängitut nähtu/mängitu sisule tuginedes. Tihti sarnaneb sellise taju tasandi tagasiside sellisele, nagu seda on lastel nende tegemiste puhul – “MIS SA ARVAD, MIKS küll krokodill ja mõmmi kaklema peaksid? See tegelane oli nii kena, aga too tegelane – MIKS SEE NII ON… jne”.

 

Teine tajumise võimalus on nähtuse enda tajumine mitte millegi toimunu kontekstina vaid kõige muu kontekstis objekti või subjektina. See oleks siis nähtuse enda vormi põhine käsitlus. Sellisel puhul kirjeldavad vaatajad/mängijad nähtut/mängitut nähtu/mängu vormile tuginedes. Muljed oleksid sel juhul umbes vaimus – “NEMAD tegid nii ja MEIE tegime naamoodi”; “NEMAD seal mängivad ka lugu sellest kenast või mitte kenast naisest ning kellestki mehest…jne, aga MEIE”.

 

Ma ei oska objektiivselt analüüsides kumbagi lähenemist eelistada ega laita. Võib-olla selline vahe tegemine on üldse primitiivne ja arusaamatu. Olgu nagu on. Ühtedele on nähtus ”teater” pretensioonituks võimaluseks, teistele olemise laadiks. Üks käsitlus natuke ürgsem, teine natuke moodsama aja värk. Olgu. Isiklikult aga eelistan tingimusteta seda esimest varianti. Ja ei suuda kuidagi ennast paigutada teise.

 

Mis ta ikkagi minu jaoks on? (miks ta on? – no, lihtsalt on)

 

Seega on teater minu jaoks HEA VÕIMALUS igasuguseks mõttearenduseks, väljenduseks jne. Aga mitte eneseteostuseks.

 

Võiks isegi nii kirjeldada – lävepakk ise kujundatava nägemuse maailma ja elamisega kaasneva faktilise ehk siis tavamõistes – argimaailma vahel. Või näiteks sedasi – teatri pool moodustab ühe paljudest teoreetiliste proovimiste ja valikuvariantide ning mõtete kirjeldamise aladest. See, mille suhtes teatri näol see ala moodustub, on aga toimunud sündmuste ja faktiliste teadmiste ala.

Teater ei asenda midagi. Teater ei lohuta kedagi ega kohusta kedagi. T

Olles seega nö tee, ehk siis vahend või moodus, ei oma ta iseenesest mingit iseendas olevat väärtust. Ta peab lihtsalt aus ja hea olema. Ja punkt. Teater ise, oma sisemise impulsiga, ei ava teid ega loo järgnevat maailma. Teater iseenesest ei ole midagi, mis looks iseseisvaid, üksnes teatrist endast tulenevaid väärtusi. Teater ei asenda midagi. Teater ei lohuta kedagi ega kohusta kedagi. Teatri ennast nagu polekski olemas, ideaalolukorras. On vaid võimalus teatri/ga/na/s näha ja on võimalus teatri/ga/na/s teha. Ja seda kõike täiesti tingimusteta. Pelgalt lähtudes tõdemusest: “nüüd läheb teatriks” – siit siis lõpuks esimene katse vastata küsimusele: “mis teater on?” – teater (täpsemalt “teatri tegemine” või “teatritegemine”) on lihtsalt see, kui põhimõtteliselt EI TEE PÄRISELT, VAID MÄNGID.

 

Muidugi, mängida peab oskama. Selles on tegelikult ka kogu asja tuum. Ja selles on ka teatri tegemise tuum – üks eriline täpne mänguoskus.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga