Tõnu Kargu Sergo: Inimese elu on kui sinematograaf…

Kroonu käsk, surm ja sitahäda – need on kolm asja, mille vastu inimene ei saa,” ütleb vintis Sergo filmis „Johannes Pääsukese tõeline elu”. Mulle tundub, et siia saab lisada ka filmitegemise soovi. See film pidi sündima!

Hardi Volmeri mängufilmi „Johannes Pääsukese tõeline elu” peategelased ei ole lihtsalt krahvid vaid sinematograafid. Selle kõrgelennulise iseloomustuse annab Johannes Pääsukesele ja ka Harri Volterile, keda mängivad Ott Sepp ja Märt Avandi, Türgi sõja suurte vuntsidega veteran, Kihnu saarelt pärit Sergei ehk Sergo – Tõnu Kark, kelle filmimehed endale teejuhiks ja hobusemeheks palkavad.

Kui Pääsuke Voltrit kamandab: „Harri, pane kaamera üles!”, kõlab see just täpselt samamoodi nagu Lia Laatsi käsk Ervin Abelile Sulev Nõmmiku filmis „Siin me oleme”: „John, lase vesi välja!”. Mäletatavasti tegid targad filmikriitikud sellegi Nõmmiku filmi, kui see esilinastus, maatasa. Aeg teeb Eesti filmidega imet alati ja tänaseks on viimane menufilm.

Hardi Volmeri Pääsukese filmil on mitu mõõdet. Keegi on seda juba, mu meelest ekslikult, nimetanud vesterniks. Ma hoopis tunnen operaator Mait Mäekivi panoraamides ära Lõuna-Eesti muinasjutulised maastikud. Panoraamides räägivad ka filmi sinematograafid. Nagu midagi poleks muutunud, pole muutunud ka see, et Eesti esimene liikuvate piltide filmija Johannes Pääsuke filmis piltide ja kinotegemise eest inimestelt raha püüab võtta. Hüvesid ka – andke öömaja, me teeme teist pilti. „Kes kopikat ei korja, see ei osta orja,” laulab Sergo Lõuna-Eesti viljapõldude vahel. Või on see Türgi vanasõna? Mu meelest on need teeloleku kaadrid puhas kummardus Kaljo Kiisa filmile „Nipernaadi”, kus peaosas siis sootuks teistmoodi mees Tõnu Kark.

Kinomehed Volmeri filmis täidavad Eesti Rahva Muuseumi tellimust. Setu naised panevad ennast rahvarõivaisse ja hõbeehteisse, võtavad lapsed kaasa pildile, kui Pääsuke neid pildile kutsub. Nii juhtubki, et Pääsukese filmitud dokumentaalkaadrites, mis 1912. aastast säilinud, on setu naised piduriides tööl. Sirpidega vilja võtmas. Puhas ajalooline vale. Ilus vale isegi, et töö nii kallis oli, et seda tuli piduriides teha.

Klarnet soleerib

Filmile annab mu jaoks võtme Ardo Ran Varrese loodud muusika. Leitmotiiv, mis on mu jaoks äratuntavalt Odessa juutide muusika sugemetega. Klarnet soleerib seal kusagil. Ma ei arva, et see on juhuslik – Odessa ja Setumaa on ehk milleski sarnased küll. Ka selles, et varasemast ehedusest on alles vaid müüt. See ka, et tänased setud teevad maailmasuurt laevafirmat ja toonased Odessa juudid kauplesid kullaga. Seoseid võib välja mõelda nii- ja teistsuguseid, kuid mõlemat rahvakildu iseloomustab andekus ja laiskus ja romantilisus. Odessa juudimeloodiaga seoses veel see side ka, et vägisi tuli üht filmi läbivat meloodiat kuuldes pähe salm: „Roimar oli roninud vanaeide voodi. Eit oli saja-aastane, teda saunast toodi…”

Hing antakse inimesele

Pääsukese Setumaal tekkinud sümpaatia, nimega Nasta, keda mängib Ester Kuntu, ei taha pildi ega filmi peale jääda. Ütleb, et hing antakse inimesele, kui üldse kellelegi. See on lihtsalt ilus.

Uhke kaader on, kuidas Pääsuke ja Volter tunnelis Lurichist räägivad. Tunnelist paistva valguse varjutab hiiglase kasvu valges riides mees, harkader seljas. Kõnnib lihtsalt läbi, ei ütle midagi. Või filmitegijate selgelt näidatud paralleelid metsaserval oleva õigeusu kabeli ja põlismetsa tähendustest.

Sellel filmil on Eesti filmi hing sees tõepoolest. Johannes Pääsukesel on kaasas adjustaat, mille ta vajadusel võimuesindajatega kõneledes lauda lööb, foto, kus ta on peal koos keisriga. Ta nimetabki ennast keisri isiklikuks pildimeistriks. Muidugi võiks meenuda Kihnu Jõnni keisri kulliga kaptenipaberid Kalju Komissarovi samanimelisest filmist.

Hardi Volmer annab Pääsukese filmile hinge lisaks muule ka Johannes Pääsukese enda kunagi filmitud kaadritega, milles vaimukas kiiks juures. Näiteks Voltri ja Pääsukese lavastajajutud setudest filmitavatele, et nad kaamerasse ei vaataks. Ja Pääsukese dokumentaalkaadrites just seda tehakse. Ott Sepa ja Märt Avandi varasema näitlejaelu slepp on ka filmis sees. No näiteks filmivad mehed kirikuseina ääres istuvaid inimesi. Pääsuke Sepp ütleb Voltrile Avandile, et too võtaks mütsi ja läheks istuks, see näpus, kerjuste sekka. Volter muidugi solvub ja seletab, et ta on meditsiinitudeng ja mõisniku poeg. Sellepeale ütleb Pääsuke: „Harri, kas sa ei võiks kordki elus enda üle naerda.” Ei ole juhus, et sellele jutule eelneb meeste dialoog, kus Volter kindlalt väidab, kerjuseid pole mõtet filmida, vaataja tahab kinos näha, et inimestel ikka hästi läheb. Tuleb tuttav ette ju.

Uhke kurbus

Lisaks kõigele muule võluvale selles filmis, näitlejatöödele ja pildile teeb sest filmist filmi see, et temas on sees uhke kurbus. Nii algus- kui lõputiitrites on tegijad rõhutanud, et see film on tehtud, pidades silmas Peeter Brambati ja Arvo Kukumäe mälestust. Tõnu Kargu Sergo kallistab puskaripudelit, öeldes „parem viinahais kui mullalõhn” ja tal on Kuku silmad peas.

Lisaks see teadmine, et nii Voltri kui Pääsukese elu jäi Vabadussõjaga seoses lühikeseks, lisaks me oma maa hääbuv ilu.

Harri Volter kõneleb selle filmi lõpu poole, kui võte on lõppenud: „Mõelge, saja aasta pärast te olete kõik surnud, aga setu kultuur, kultuur käib. Lindi peal.” Valusirooniliseks teeb öeldu see, et näitleja Avandi sõnadele saksa aktsendi juurde kõneleb. Vägisi viib see film mõtte sinna, et kes meist, eestlastest kord saja aasta pärast etnograafilisi kaadreid üles võtavad kui eksootikast. Mis rahvusest nad on ja missuguste kaameratega? Või läheb kuidagi teisiti.

See, kuidas Tõnu Kargu Sergo sepale, kes tema ära lõhutud peene filmikaamera korda teeb, ütleb „Aitüma, Kolla”, sobib tänuks kogu sellele suurele seltskonnale, kes selle Eesti filmi tegid.

P.S. Mult on küsitud, et miks Pääsuke ja Volter ses filmis ikkagi Tartust Setumaale põgenevad. Ma alguses mõtlesin, et tegu oli mingite alasti piltide tegemise pärast tekkinud pahandusega. Aga oli hoopis nii, et rikas Lebedev maksis filmitegijatele filmitegemise eest ja ta lõigati filmist välja. Nagu elus tihtipeale.

Selle loo pealkirjaks olev tsitaat lõpeb nõnda: „…Lint on läbi, kurat. Ei anna seda keegi juurde, ei jumal ega Väisanen.”

Eraldi:

“Johannes Pääsukese tõeline elu”

Stsenaristid: Hardi Volmer, Olavi Ruitlane
Idee autorid ja kaasstsenaristid: Peeter Brambat, Hardi Volmer

Režissöör: Hardi Volmer
Operaator: Mait Mäekivi
Kunstnikud: Katrin Sipelgas, Killu Mägi
Helilooja: Ardo Ran Varres

Produtsent: Anneli Ahven
Tootjafirma: Kopli Kinokompanii OÜ

Osades:

Johannes Pääsuke: Ott Sepp
Volter: Märt Avandi
Sergo: Tõnu Kark
Nasta: Ester Kuntu
Kõrtsu-Ruudi: Üllar Saaremäe
Jaan Tõnisson: Peeter Raudsepp
Oskar Kallas: Ardo Ran Varres
Karl Menning: Robert Annus
Papa Lebedev: Tõnu Oja
Mustlane: Carmen Mikiver
Taarka: Merle Jääger
Kardavoi: Sergei Tsherkassov

Võtted: Juuni-august 2017, juuli 2018

Esilinastus: Jaanuar 2019

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga