Tontide kuningas Surm me selja taga

11428487_701653653295553_4413498448115198399_n Viio Aitsami fotod.

Kui lähedased surevad, on raske edasi vaadata. Vaatad paratamatult tagasi. Üha enam saab selgeks, et mingid asjad me elus peavad jääma sõnastamata. Ehk vaid siis ei pea, kui valad romanssi…
Mingid mõtted peavad jääma kivimustritesse ja rukkiräägu laulu sisse. Olen endale lohutuseks üsna ammu juba mõelnud-rääkinud mõtet, et leinas on võimalik vaid üks ‒ valu romanssi valada.
Mida see tähendab? See ka ju on, mida üheselt ei sõnasta ära. Ainult pakun, et võib-olla näiteks midagi sellist, nagu kirjutasin kord oma noorpõlve metsavahielust.

Elujanu
Olin oma elu üksindusse elanud seks ajaks, kui me Eestis taas vabadus hakkas tulema. Vanus lähenes juba neljakümnele. Naine, kellega metsavahielu olin elanud, võttis me lapse ja läks teise mehe juurde. Teater ei tulnud meeldegi, elu pakkus dramaatilisust. Kuidagi tuimalt valus oli olla. Saaremaa, kus elasin, oli lukus kah. Seda valvas Vene piirivalve ja igaüks, kes tahtis, siia ei pääsenud.
Sügis hakkas otsa saama, tibutas lund. Läksin koos vanemate saarlastest metsameestega igapäevast leiba teenima ehk siis ränka ja rasket raietööd tegema. Olin sellises seisus, et ütlesin vanadele tarkadele meestele: mina täna saagi käima ei pane, konutan niisama. Muidugi ei tulnud konutamisest miskit välja. Rahutus vemmeldas veres.
Me raielank oli pisikese raba serval, kusagil ligidal hingas meri. Hulkusin siis mööda metsa, pea enesetapmise sundmõtet täis. Pilk otsis puudelt tuge. Teadagi siis, millist. Otsisin kaaki.
Siis äkki, kui mu masendus oli juba sest sundmeditatsioonist tuimaks ja tegu ootavaks mõtteks saanud, ma jooksin. Tean, et ma ei ole elus kunagi kiiremini silganud kui siis – jooksin elu eest. Nimelt langes mu peale ja poole üks kaheksakümne-aastane kuusk. Ma oma hingeseisundis ei märganud astuda kõrvale mõni samm, jooksin piki langemise suunda ja … Pääsesin kindlast surmast. Kuuseladva kukkumine õhukesse lumekirmesse tegi mu selja valgeks.
Sain ikka kõvasti riielda meestelt. Seks päevaks lõpetasid nemadki töö. Sõitsime Mustjala poodi, ostsime kanget peediveini ja maandusime mu metsavahikoju. Tegin tule ahju ja teadsin, et ma mitte kunagi enam ei plaani enesetappu. Elu klaaris selle asja minuga ära.
Nüüd olen vahel tagasi mõelnud ja küsinud endalt, kuidas seda lavastada…
Andres Ehin on tõlkinud soome luuletaja Uuno Kailase luuletuse „Viiul”. Kailas elas möödunud sajandi alguses ja jõudis elada vaid 32 aastat. Tuberkuloos.
Ly Ehin mulle selle Andrese tõlke saatis kord ja kirjutas sinna juurde, et luuletaja püüdis tõusta kõrgemale oma saatusest. Noormees kirjutab: „Päev otsa ta üksinda istus/ seal nurgas tões ja väes./ Rohukõrreke oli tal ühes/ ja oksaraag teises käes./ Oli kuivanud rohukõrrest/ saand viiulipoogen tal./ Päev otsa rooviiul laulis,/ laulis rohupoogna all./ Teab Jumal üksi, mis heli/ sündis seal oksarao sees./ See viiul oli hullu viiul/ ja see mees oli õnnis mees.//”

Sipelgaradade tarkus
Vahtisin kord tuttavatel mere ääres külas olles, kuidas targad sipelgad askeldasid. Ei läinud neile kübetki korda see, et Eesti riigil juhtumisi taasiseseisvumispäev oli. Mulle kusagil kuklas läks korda. Ma ei rääkinud sellest, tõsi, mitte kellegagi.
Selline suur palkmaja mere ääres oli. Ja majal trepp. Kivist. Kõrge. Sipelgad, va kavalad, olid teinud oma raja maaga tasapinnas oleva trepiastme kõige majapoolsemasse külge. Igavesti tark tegu. Sinna, kus oli nende tee, satub inimese jalg üsna harva, kui üldse.
Kui siis sellele elukate elutarkusele majaperemehe tähelepanu juhtisin, ütles ta, et vaata kui palju neid pidi surema, enne kui nad just selle kõige ohutuma, turvalisema tee leidsid. Seepeale rääkisime omi inimeste argiseid tähtsaid juttusid edasi. Aga kusagile minus jäi see lause – tarkuse tulemine suremise kaudu, kummitama.
Me armastame rääkida esivanemate tarkusest. Et kusagil on tarkuse ladu ja siis, kui vaja, antakse meile sealt. Küsimus on muidugi, et kes otsustab, millal on õige aeg anda.
See ikka üllatab, et aegade ja esivanemate tarkus, mis ju tõesti peaks kusagil olema (noh, nagu sisaliku tee kivile jälje jätab), meieni ei jõua. Kas tõesti peavad üha uued ja uued sipelgad surma saama selleks, et leida oma tee. Miks tagumiste tarkus meile ei ütle, kuidas on õige. Nemad ju teadsid!

Palju õnne argipäevaks
Ühel hommikul kell kümme on mu riigi tervisepoliitika suurteose, kombinaathaigla kõrvale asutatud tasuline parkla autodest ummistunud. Mõtlen autole platsi otsides, et ma ei saanudki teada selle arsti nime, kes mu isa elu eest seal kombinaadis vastutas. Parem ongi, mõtlen. Lähen haiglasse saama paberit, et isa ei ole enam.
Vihkan kapitalismi! Täna arvan, et vihkan hoopis seda, kuidas kapitalism teeb kõik ühetaoliseks, ka surmas. Kapitalism seadustab korruptsiooni ja võtab enamuselt vabaduse ja valikuvõimalused, öeldes, et teeb sellega meile head ja et teisiti oleks veel hullem.
Noor Uku Uusberg kunagi arutles, et kõik kuri algab asfaldist. Täna tundub see mulle veel mitmekihilisem mõelda.
Paber nüüd ka kinnitab: Eino on surnud. Mu vanaisa andis kunagi oma maad kolhoosile, pääses sellega Siberist.

Surm saab ametlikuks Õnnepalees
Üsna irooniline, et surmade ametlikuks vormistamiseks tuleb Tallinnas minna Õnnepaleesse. Filosoofiliselt on kõik õige ‒ elu lõpeb meil kõigil surmaga ja see ongi õnn. Mõelge ise, kui me oma elu jooksul kogutud haavadega elaksime igavesti.
Lähen toimingule tuimalt, emotsioonita. Olen end selleks mitu päeva kogunud. Vaadanud, kuidas tuul puhub. Nüüd ei vaata kedagi. Istun, sest on järjekord. Ja siis kuulen vaikset teretushäält. Tõstan pilgu ja silmad kohtuvad sõbra naise silmadega. Me peaaegu ei kasuta sõnu. Neid polegi. Mitte ükski „Kuningas on surnud, elagu kuningas” ei aita… Nii valus polegi veel olnud.
Sõber Mati ei käi enam Toonela teed (see Toonela on konkreetne tänavanimi, mitte mu soov öelda surma kohta miskit poeetilist – igaviku tee, maailmalõpu kohvik, kus kõik kord kohtume, koht, kust tagasi ei tulda…).
Ma olen isa isikutunnistuse autosse jätnud. Lähen selle parklasse järele.
Õnnepalee paraadtrepil tulevad pisarad. Märkan end mõtlemas, kuidas valu ja rõõm väljenduvad sarnaselt. Pisarad jooksevad tahtest sõltumatult. Häält suudan taltsutada, pisaraid mitte. Vahel harva on see juhtunud kontserdil, teatris, isegi mõnd maali vaadates… Maailma ilu vahel teeb samasuguseks.
Ehk saab lohutava romansi kirjutada ka eluajal. Loen lohutuseks Mati (jutt käib Mati Soomrest ‒ MM) tõlgitud Lewis Carolli „Snargijahti”. Mees, kes nii tõlkis, ei saa ju surra: „Siis kiprile meenus: heal sõnal on kaal,/ja jutuks ta rõkkavalt valas/paar varutud nalja, et tõuseks moraal,/ kuid meeskond vaid tujutult halas.//
Ma ei sa lahti mõttest, et minu isa kõige ilusam tegu, parim valik valikute seas oli, kui ta valis mulle ema.

Surm on sirge ja pikk
Muidugi oleks väekas, kui teeksime omi tegusid nii, nagu oleks need viimased. Viimane poeskäik, viimane pilguheit, viimane vestlus ja viimane lugu. Keegi ei taha, et see viimane oleks kehvake. Muidugi, kurja kurjategija viimane tegu oleks sel juhul massimõrv… Nii on viimaste asjadega.
Mul on mu isa maa. Maa on taassünd, tarkus, võib-olla romanss. Noor Jaan Kaplinski kirjutas pika luuletuse kuninga maast: „…said kuninga kalmul kokku/ maksalilled ja kikkapüks/ ja meie teame et nõnda/ on kuningas maaga üks/ nii kuninga maaga köitis/ üks surmast tugevam lõim/ oh rohu rohelist naeru/ oh haud kuhu jäi sinu võim//…”
Ma oma maast… Vara veel.

Lugu ilmus Maalehes.1546311_701653583295560_2543799358542517079_n

3 arvamust “Tontide kuningas Surm me selja taga”

  1. lugemine, mis ei jätnud ükskõikseks. lugemine, mis haaras mõtte. lugemine, mis tõstis elu hinda.

  2. Aitäh… Mees, kes nii tõlkis, ei saa ju surra… just… ei saa. Ja Õnnepalee… njah, istusin minagi sel kevadel seal ukse taga järjekorras oma ema kaduvikku libisemisele kinnituspaberit saamas… kummalised elud ja lood. Parimat. Aitäh Teatritasku eest.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga