Tõnis Mägi: Olen suhteliselt pimedana läinud õiget teed

Miks on nii, et kõige rohkem ostetakse Toomas Anni plaate, lemmikansambliks on ikka Meie mees… ja kui on vaja valida läbi aegade parim laul, valib rahvas Tõnis Mägi laulu Koit? Palju õnne Tõnis. Panen siia intevjuu, mis ilmus Maalehes, siis kui Tõnis sai Kuuskümmend. Pilt on tehtud 13.mail 2009, Von Krahli teatris .

 

20.11.2008 Margus Mikomägi

 

On sisemine kompassinõel, mis sind suunab. Kas siis õigele või ka valele teele. On tuhandeid võimalusi, kuhu poole minna,” tunnistab Tõnis Mägi, kes ei usu juhustesse inimese elus.

Sellesuvises teatrietenduses “Ruja” mängis Tõnis Mägi pisikese rollisutsu talle omaselt märgiliseks ja suureks.

Ühes Mustamäe trepikojas istub vana parm ja rögiseb. Igavene sinine esmaspäev. Mägi mängitud mees ilmselt ei tea, kas on hommik või õhtu. Temast tormavad mööda noored ja andekad rujamehed. Katusele tahavad.

See, kuidas Mäks ütleb: “Oi, oi, sul on kitarre – oled muusikamees, kunstnik, artist,” on pisike erinevate intonatsioonide tulevärk. Lühikeses lauses on kõike: pühalikkusest irooniani ja inimese elu traagikani.

Dialoogis noorte ja andekatega ristub ühe vana ja andeka, kulunud, aga kogenud mehe tee: “Kas rühmata andele või anduda rühmale? Vaat see on küsimus, muusikamees.”

Noored enesekindlad sekeldavad siis vahele, kuni Mägi mängitud mees käratab: “Kurat, kas te tahate, et ma laulan või?”

Ja see, kuidas elust räsit tüüp laulab Juhan Viidingu teksti “võõra naise valges kapis on mustal luigel pime…”, on miskitpidi kutse mõistusele ja mõistmisele, et “heldus, päike on loojas”.

Ükskõik kes teine ja kui mõjuvalt ka oleks seda laulu laulnud ja osa teinud, ei oleks see esitus saanud haakuda Tõnise enda “Koiduga” laulupeol, saatjaks ühendkoorid. Siin oli seos kõiksusega ja üksikinimese saatusega.

 

“Viimastel aastatel mõtlen oma vanematele hästi palju,” ütleb Tõnis Mägi. “Raamatut “Müümata naer” kirjutades ei läinud päevagi mööda, kus ma ei mõelnud oma vere peale. Olen nüüd käinud ka neis kohtades Saaremaal, kus minu isa sündis ja kasvas.”

Ta jutustab, kuidas hiljuti esimest korda “Ruja” DVDd vaadates tabas teda täielik vapustus: “Vaatasin, et mees, keda mina niisiis mängisin, näeb välja ja käitub nagu minu isa, ma nägin laval iseenda isa. See vapustas. Olin kogu aeg arvanud, et olen saanud kaasa oma ema näojooned. See ongi nii, aga nüüd ühel hetkel, ligi 60aastase mehena märkan, et… ei, hoopis Nestor Mägi on, hoopis tema miimika ja olemus…”

Tõnis Mägi isa läks pere juurest ära, kui Tõnis oli kolmene. Hiljem kohtuti. Isa mängis kitarri, oli sõjas käinud mees, kes laskis end Siberist vabatahtlikult rindele saata, et näljasurmast pääseda.

“Ma tean, et temas oli sees meeletu äng,” ütleb Tõnis. Ja kirjeldab korduvalt isa endas ära tundmist: “See tähendab ju, et keegi ei sure, vaid lahkunud inimesed elavad meis edasi, läbi meie vere. See kogemus mul nüüd on, nii lihtne, kuigi sõnades seletamatu.”

 

* * *

 

TÕNIS MÄGI, kellele sa elus “teie” ütled?

President Toomas Hendrik Ilvesele. Eri Klasile. Fred Jüssiga on nii, et ütleme “sina”, aga tahaks ikka talle öelda “teie”.

Kui Venemaal tuurisime, siis minu poole pöörduti Tõnis Nestorovitš. Tundsingi siis, et olen laval “teie”. Nüüd tahan olla laval “sina”, olla lähedal ja jutustada mõni laul.

 

Sul on elus olnud tähtis sõprus Mikk Mikiveriga.

Kuuekümnesena tagasi vaadates tundub mulle, et olen isa kuju otsinud ka oma sõprade hulgast. Mikk oli välimuselt sarnane minu isaga, ka oma väljaütlemiste poolest. Ma ei taha öelda, et agressiivsuse poolest, aga temperamendi poolest kindlasti.

Olen mõelnud, et kõikides mu sõprades, kellega elus olen kokku saanud, on olnud minu isa jooni. Ott Arderis näiteks.

Veider, et pärast “Ruja” etendusi ütlesid sõbrad ja mu enda naine Kärt Johanson, et meenutasin laval Otti. Nüüd iseennast plaadilt vaadates ja seal oma isa nähes tundus, et tüüp, keda mängin, oli isegi ka Miku moodi. Muide, just Mikk ütles mulle kord, et Tõnis, sina ei saa veel aru, kuhu jõuad kord.

See on huvitav, et vormus selline väike roll, mis minu jaoks on suur. Mul on selle üle väga hea meel.

 

Oled laulmise kõrval mänginud üle kümne osa.

Jah, aga ma ei ole neid kõiki niimoodi kõrvalt vaadata saanud. Nüüdne vaatamine ja nägemine oli äratundmine, mis tegi mind rõõmsaks.

 

Mis juhib elus kokku inimesed? Kas juhus?

Ma juhuseid ei usu. Kokkusaamised on kusagil kirjas. On sisemine kompassinõel, mis sind suunab. Kas siis õigele või ka valele teele. On tuhandeid võimalusi, kuhu poole minna.

Me Mikuga kohtusime näiteks esimest korda Kalamajas, kui nemad olid koos Lembit Ulfsakiga teel Noorsooteatrisse proovi. Mina sättisin ennast linna peale.

Oleksin ju võinud välja astuda hoopis hiljem või varem, minna teist teed. Aga läksin just siis ja sain kokku inimesega, kellest sai terveks eluks parim sõber. Nii saadaksegi kokku oma armsate inimestega ja tekib klapp. On see juhus?

Minu ema pakitud kohvrid olid 1944. aastal paadis. Ühel hetkel käis krõks, ema hüppas koos kohvritega vette, sai läbimärjaks, jõudis koju ja ütles oma emale, et ei sõida üle mere.

See sekundi murdosa muutis kõik. Kui seda poleks olnud, siis mina täna siin sinuga ei räägiks. Siis poleks minu lapsi… Ainult üks mõttekild, ja kõik muutub.

 

Sinu viimasel ajal loodul on tähtsal kohal peegel.

Oi, see on juba ammu. Muinasjuttudes on võlupeeglid, rääkivad peeglid, peeglitagune maailm. Peegeldused. Kui kaks peeglit vastamisi paned, siis nad peegeldaks justkui lõpmatust. Peegel on imelik riistapuu. See on maailm, mida me ei tea. See maailm, mis on lõuendile maalitud katla taga, kus on uks, mis avaneb kuldvõtmega…

See on seesama läbi vere tunne, kus sinu suguvõsa peegeldub sinu olekus. Peegeldus kuhugi kaugesse aega ja samas ka tulevikku. Mul on laul “Aeg on ajatu”. Kui näed iseendas oma isa ja näed oma lastes ennast.

Oh aeg! See kõik on siin, selles hetkes – minevik, olevik, tulevik. Püüa päeva.

 

Vahel sa mõnes oma loos vilistad, ehkki võiksid kasutada selle jupi esitamiseks mis tahes instrumenti. Mul on tunne, et tegid seda ka siis, kui 42 aastat tagasi esimest korda lavale astusid, et laulda. Vilistad kõige peale või?

Ei, ma ei vilista kõige peale. Vile on väga ilus instrument. Mulle tundub, et ma vilistan päris ilusasti.

Vile on vabastav ja pretensioonitu.

Juhan Viidingu tekstid, mida laulan, või Villu Kanguri tekstidele kirjutatud “Liivakell” ja “Elutants” – need on lood, novellid, vested.

Ja kui siis satub olema lugu, kus saan vilistada, annab see loole kergust, vabadust ja jõudu. Vile on pealegi olemas, teda ei pea klambritega enda külge kinnitama, teda nagu mõnd pilli kaasas tassima. Mul on selline aimdus, et vile on vabastav.

 

Kas sa surma kardad?

Ei vist, ei vist. Mul on elus olnud selliseid hetki, kus ta on hästi lähedal. Ma pole paanikasse läinud.

 

Kui palju sa oled pidanud olema oma loomingus ja tegudes diplomaat, et ellu jääda?

(Pikk paus.) Kas ma olen olnud diplomaat…

Olen olnud paras juurikas ja ajanud selgelt oma asja. 1976. aastal pidin sõitma Leetu estraadimuusika konkursile “Vilniuse tornid”. Tuli laulda üks Leedu lugu ja üks Eesti lugu. Veider mõelda, aga oli jah nii, et tuli laulda Leedu lugu, mitte üleliidulise tähtsusega Vano Muradeli laulu…

Eesti looks võtsin enda laulu “Pimedale muusikule”. Olin selle lauluga just Eestis võitnud mingi grand prix, mis tollal kõlas sama tobedalt kui täna.

Tollased kultuuriministeeriumi ametnikud leidsid, et mu valik ei kõlba. Öeldi, et selle lauluga sa Leetu ei lähe. Et pean võtma korraliku Eesti helilooja laulu, sellise oma, kes ikka helilooja on.

Lennuk lendas kell kaks päeval Vilniusse. Ma teadsin, et “Pimeda muusiku” partituur on filharmoonia direktori kabineti laual. Kuidas ma seda teadsin, ei mäleta.

Läksin enne lendu kabinetti, võtsin selle laualt ja läksin ukse poole. Mulle käratati: “Tule tagasi kohe!” Jooksin partituuriga takso peale, sõitsin lennujaama, istusin lennukisse, lendasin kohale ja võitsin. Kuna võitsin, olid asjaosalised pärast kõik vait – ei mingit skandaali kriminaalse teo pärast.

Eks mind tol ajal ikka meelitati paindlikkusele, et laula see laul, saad teeneliseks. Oli vaja laulda Estonia teatris, pilotka peas ja gimnastjorka seljas. Ma ei teinud seda.

 

Kas sa siis ei saanudki Eesti NSV teeneliseks kunstnikuks?

Ei, ei. Ma olen pigem uksi paugutanud kui diplomaat olnud.

 

Võidud võitudeks, aga ma usun, et on ka tagasilööke.

Mälu on selektiivne. Mul on elus olnud selliseid loomingulisi tagasilööke, et absoluutselt ei tea, mis nüüd saab. Olen ringi laperdanud.

Ma pole olnud kinni ühes žanris ja mulle on meeldinud laulda eri asju. Siis kriitikud küsivad, et kes ta on – see pole tavapärane. Meeldib talle estraadi laulda või souli või rokki või hoopis bluusi. Ma väga ei viitsinud olla hard rocki mees ja seda lauldagi. Proovisin muidugi ära ja see oli uhke periood Music Seifiga.

Selleks et mitte jääda tammuma ühte ringi, on vaja kaustik kinni lüüa ja edasi kõndida, teist rada. Seda ma teadsin, aga ei teadnud, mis see “edasi” konkreetselt oleks pidanud olema. Siis olid segadused.

Ma olen vähemalt kolmkümmend aastat küsinud enda käest, miks ma seda teen. Kas raha pärast, sellepärast, et olla moes, või sellepärast, et tahan musitseerida, muusikat teha? Kui siis ühel hetkel tuleb tunne, et ma ei tahagi seda muusikat teha, mind ei sütita see, olen sellest väsinud – vaat siis on väga halb olla.

 

Väsinud inimene ei saa olla õnnelik.

Jah… oled laval, ja äkki lauldes mõtled hoopis millelegi muule, laulad, suu käib ja oled kui käpiknukk, automaat, oled formaalne.

See on väljakannatamatu! Mul peab olema laval huvitav, põnev, kõik kanalid lahti. Siis suudan ennast hetkega viia sesse seisundisse, et anda edasi, mis mus on.

Olen laval justkui laboratooriumis, nagu alkeemik… Viskan natukene sisse seda, kolmandat, neljandat ja vaatan, mis sünnib. Ma ise läheksin just sellisele kontserdile. Kui mu sees seda vedru pole, siis ma ei tahagi laulda.

Tegime sellel suvel sõpradega Padisel kümme kontserti “MägiSibul 110”.

Ma olen kindel, et kõik need kontserdid olid erinevad. See oli selle suve suurimaid rõõmuaegu.

Jutust, et teeks sellise loo ka nüüd, mida rahvas tahab, ei saa ma aru. Mina olen ju ka rahvas ja mu head sõbrad laval on rahvas. Ja publik on ka sõbrad.

 

Kahetsed sa midagi oma elatud elus?

See on minu elu, selline ta on. Kui oleks võimalik uuesti alustada… Väga suure tõenäosusega teeksin jälle neidsamu rumalusi.

Ainus, millest mul on kahju, on see, et oleksin omal ajal pidanud õppima. Samas, äkki ma siis oleks hoopis keegi teine ja sina räägiksid siin praegu hoopis teistsuguse Nestori pojaga. Lihtsalt on, nagu on, mul on hästi läinud. Ma ei kustutaks ühtegi päeva ära.

Olen suhteliselt pimedana läinud õiget teed. Mingi aimdus on mind juhtinud. Ma tahan, et inimesed mind peegeldaks. Saatus on olnud armuline ja andnud sellised sõbrad, kes ütlevad, kui olen teeotsa peale jõudnud, et mine edasi. Mikk vahel ütles küll ka, et ära mine.

 

Laulad vahel seletamatus pudikeeles. Miks?

Ausadiiipodelaaa… “Tarkuses” on üks lugu, mille pealkirjaks on “Sim sala bim”, neid sõnu me tütarlastekooriga refräänis laulamegi. See toimib seal.

Ma olen näinud vaeva, et leida sellele loole tekst. Usu või mitte, aga kohe, kui ma seda konkretiseerin ja ütlen välja, millest laul on, variseb see lugu kokku. Olen proovinud nii ja teisiti – lugu kaotab oma väe. Sellepärast laulan enda väljamõeldud keeles, milles on ka eestikeelsed sõnad “ema” ja “isa”. See on nagu meie rahva vöökiri.

 

Sa lood heli, aga ei taha, et sulle öeldaks helilooja.

Ma olen helide püüdja.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga