Tõnis Mägi: Mida on maailmas uut…

 

alt

Müümata naer.

 

Tõnis Mägi laulis Andres Valkoneni Leelo Tungla kirjutatud tekstiga laulu “Leib jahtub”, kus muu hulgas sõnad “Mida on maailmas uut/ kiirus vaid kiirus ei muud…/” 1975. aastal ja laulab seda sootuks sügavama tunnetusega vahel ka täna.

Lugu ilmus Maalehes algselt.

Nädalavahetusel laulis ta Ultima Thulega Tallinna lauluväljakul ja ei ole sellega, ennekõike endaga rahul. Täpsem on siiski, et ta ei olnud rahul heliga, helitehnikute tööga, võimendusega. Me vestluses tuli see jutuks ikka ja taas. Et sõnu kokku hoida, märkisin selle refrääniks…

Kuna oleme Tõnis Mägiga alates 2006. aastast, väiksemate vahedega, ajanud juttu pea iga päev, julgen artistile, legendile, maestrole ses loos “sina” öelda. Ehkki vahel, kui ta laval, on ka mul tahtmine teda hoopis teietada.

 

Mis toimub, Tõnis?

Kui see on nüüd avalik jutt meil, siis ma ei taha, et seda võetaks kui vingumist, aga kui ikka heli ei ole paigas, siis on kontsert rikutud mu jaoks… Aga mis toimub… maailmas on üleujutused seal, kus neid kunagi selliselt pole olnud, Eestis süüakse enne jaanipäeva valminud maasikaid, kusagil Ameerikas on nii kuum, nagu ei ole olnud meile teada oleva ajaloo vältel…

Miks mulle meeldib teha väikeseid kontserte? Teen tavaliselt väikese koosseisuga või üksi. Mul on oma helimees, keda usaldan. Kuulen ennast ülihästi ja kuulan enne ka ära, milline akustika on eri kohtades. Väldin oma kontsertidel lärmi, aga seda ei suudeta täna ikka või enam teha, kui tegu suure rahvamassiga näiteks Tallinna Vabaduse platsil või lauluväljakul.

Kui tegu suurema “staadioniga”, on niisiis peaaegu sisse kirjutatud, et asi ei pruugi toimida, et heli, mida lavale kuulen, ei kõlba kuhugi. Ja ma ei tunne ennast siis laval hästi.

Eltoni soojendamisel tegid heli mingid Läti mehed, heliprooviks aega polnud. See oli häbiasi. Eks ole nii ka, et peaesineja pannakse tiptop paika, teised jäävad… Kuna ma neid asju tean, oleksin pidanud sellest esinemisest ära ütlema.

 

 

alt

Mõtlev Mägi.

 

No see on nüüd tehtud ja makstud. Mida sa tahaksid?

Tahaks pühendada end ühele asjale, teha proove korralikult pillimeeste, heli ja valgusega nii, et see toimiks une pealt, et oleks võimalik pillimeestele ja teistele maksta ka proovide eest raha. Praegu on nii, et pillimehed lähevad hommikuti muusikakoolidesse õpetama, õhtul on laeva peal või kusagil. Igal heal pillimehel on mitu bändi, kus osaleb.

Igal pool enamasti püütakse teha nii, et kvaliteedimärk oleks küljes… See peaaegu ei õnnestu, sest ei ole võimalikki hoida enda küljes mingit kollektiivi, ansamblit, triot, kes saaks lihtsalt teha proovi ja proovi, saavutaks tulemuse, mis peaaegu täiuslik, ja annaks siis sellega kaks kontserti.

Niisuguse elu tulemus tänapäeval on võib-olla näljasurm. Ainult mingid poolhullud, fanaatilised tüübid, keda on kaduvvähe, saavad nii teha. Aga muidugi vaid siis, kui mõni hea sõber annab oma garaaži proovide tegemiseks… (Tõnis naerab kummalist naeru).

 

Võtame selle jutu nüüd kokku.

Aega ei ole. Asju tehakse jube kiiresti. Õhtust kontserti valmistatakse ette näiteks lennukis. (Olen aastate jooksul kogenud, et kui Tõnisel on õhtul kontsert, on ta juba hommikul asotsiaalne, juttu suurt ajada ei saa, sest ta mõtted on kontserdil. MM).

See ei ole nii ainult muusikutega, vaid ka teatris, seriaalivõtetel ja nii edasi. Kõik tehakse kiiresti valmis ja müüakse maha. Seepärast teedki üksi või kaksi või koos oma kõige lähedasematega.

 

Nii on sul viimastel aastatel olnud küll.

Muusika, mida olen viimastel aastatel teinud, ei ole massideni jõudnud. See ei ole raadioformaat, pole raadiosõbralik, nagu öeldakse. Nii arvataksegi, et mu looming lõppes otsa üheksakümnendate aastate keskel möödunud sajandil…

 

alt

Mägi jazz.

 

Räägime selle sajandi loomingust.

Muusikat, mis mul praegu, mida olen kirjutanud ja esitanud, ei saa mu meelest žanriliselt määratleda. Ta on kammerlik, meditatiivne, selles on sugemeid rockist, džässist, folkmuusikast, klassikalisest muusikast. Mina ei oska sellele žanrilist silti külge panna ja kriitikud, mulle tundub, ka ei oska ja see teeb nad nõutuks. Tekstid ses loomingus muidugi ülitähtsad.

 

See, millest räägid, on kuulda su viimasel plaadil “Teine ruum”, mille tegid koos oma naise, Kärt Johansoniga. See on kantud Poola luuletaja Sbignev Herberti poeeetilistest tekstidest.

Jah, sellega olen rahul peaaegu.

Mul on muidugi hästi läinud. Esinen vahel Ultima Thulega, Muusik Šeifiga, olen teinud kontserte ka suuremate orkestritega, noorteorkestriga Reaalmažoor näiteks, aga 99% on kõigi nendega üks olemiseks jäänud proov ikka lühikeseks.

 

Me ei saa pealiskaudsuse tuuril käivat maailma muuta.

Ma enam ei mõtle üldse muutmise peale, tegelikult on, nagu on. Tegelikult olen õnnelik inimene ja muusika ongi mu elu. Ilma muusikata ma närbuksin.

Aga kiirustamine on probleem ja seda öeldes, arvan, räägin paljude muusikute ja näitlejate nimel…

 

…nende eest…

…ei, mitte kellegi eest. Tõenäoliselt väljendan seda, millest väga paljud mõtlevad…

 

…aga välja öelda ei julge ja ei ütle sellepärast, et siis võetakse keegi teine kirjutama ja laulma, kes ei kobise.

Ei, noh, lihtsalt selline aeg on, et aega pole. Me võime ju mõelda, et meil Eestis on nii ja mujal kihvt ja jube hästi. Usun, et käib ikka üleüldine pealiskaudsuse võidujooks. Tehakse üleliia tööd. Ega see mind ei lohuta. Tahaks ju, et meil Eestis oleks teisiti ja parem.

 

alt

Koduaed ja Mägi.

 

Palju tööd. Millal me viimati kokku saime?

Ei mäleta. Sa elad kaugel ju ka. Mul on palju tööd. See on ühelt poolt suurepärane ja teisalt üha harvemini jään oma tööga rahule. Kõige paremad kontserdid viimase viie aasta jooksul on olnud väikestes kohtades, kus inimesed istuvad mu ümber. Selliste kontsertide jaoks ei ole valmis plaani, et nii on ja seda muuta ei tohi. Kõik sünnib kohapeal.

Mul on… no viiskümmend laulu, mida kohe laulda võiksin. Ilma selle meeleolu, atmosfäärita, mis sellistes väikestes kohtades on, need laulud inimesteni ei jõua. Kui ei jõua, pole mõtet üldse lavale ronida…

 

Nüüd on sul ees kolm kontserti sel puhul, et saad sügisel 65, ja need on justkui vastandiks sellele, millest räägid.

Ma vähemalt usun, et seda meeleolu ja atmosfääri on võimalik saavutada ka staadionitel. Peab vaid tahtma väga. Ma tahan väga, et kõik jõuaks pärale ja ei tule apsakaid. (Nüüd on refrään, millele alguses viitasin.) Millal see elekter meie ellu tuli! Enne seda ikka ka lauldi ja mängiti…

 

Kiirus vaid kiirus ei muud… Sa laulad seda laulu täna sootuks kihvtimalt kui 38 aastat tagasi. Energia, mille sesse paned, on hoopis teine ja see annab laulule igaviku mõõtu.

No oleks ikka kehv küll, kui oleksin oma mõistmistega ikka veel see poiss, kes tookord laulis.

 

Sa olid poiss ja Leelo oli tüdruk, aga kirjutas su tänase sügavuse juba siis laulule sisse.

(Naeratab suurelt.) Mõned saavad kiiremini täiskasvanuks.

 

Me oleme sellest rääkinud palju, et üks inimene ühes elus võib elada mitme inimese elu.

Jajah.

 

Miks sa sellega ei lepi, et laulda neid aastatetaguseid hitte nüüd täpselt nii nagu tookord. Naudiksid kuulsust. Micke Jagger laulab praegu kusagil kindlasti, et “i can´t get no satisfaction”, on igavesti noor.

Ta on Mick Jagger, eksole.

 

Sa oled Tõnis Mägi.

Jah, nii lihtne see ongi. Ma ei taha ennast kellegagi võrrelda. Inimesed ei ole sarnased.

 

Kas kahetsed vahel, et pole maailma mainega staar?

Kui päris aus olla, siis oli aeg, kus ma selle peale mõtlesin, aga sellest on ikka möödas juba julgelt 30 aastat. Nüüd sellele küll üldse ei mõtle.

 

Oled sa koos ühel laval ja kontserdil laulnud Lev Lešenkoga?

Arvan, et olen. Pugatšovaga oleme ka laulnud. Ega Lešenkot enam Eestis enam keegi suurt tea, mis siis, et ta oli ehk omal ajal nagu NSV Liidu Elton John, selline märk. Pugatšova nimi on mingi märgina ikka õhku jäänud. Jaggerit ka teatakse, aga näiteks Nick Drake´st pole enamus midagi kuulnud.

Rolling Stones´is on täna palju muusikakvälist, aga need mehed on nii muusikas kui elus nagu mingid Araabia nõiad on justkui kolm tilka verd andnud ära. Martin Scorsese 2008. aastal tehtud film neist oli pöörane, sõna otseses mõttes uskumatu.

 

alt

Mägi ja klaver.

 

Sa teed samasuguseid asju, näiteks poolteist tundi kogu hingest bluesi Jazzkaarel ja ei mingit väsimuse märki. Ise nägin. Kellele sina kolm tilka verd andsid?

Ei kellelegi.

 

Kui pikk su juubelikontsert tuleb?

Kaks tundi küll.

 

alt

Mägilased, Kärt, Tõnis ja Liidia.

 

On see läbilõige su aastate jooksul lauldust?

Kui teha korralik läbilõige, peaks kontsert kestma terve päeva. Öö oleks muidugi parem, siis saaks tuled põlema panna. Kui jagada see 45 aastat laulmist kümnendikeks, siis… reeglipäraselt on iga seitsme või kümne aasta tagant toimunud mingi muutus.

Alustasin 1966. aastal, kui laulsin omatehtud lugu “Long, long ago”. Ma ei tea, kust ma selle teksti sain, inglise keelt hääldada ei osanud. Preslyt laulsin ja siis tulid “Vana jõgi”, “Koputa kolm korda”, siis “Laul verelilledele” ja “Sind otsides”…

 

Kas ütlesid meelega “verelilledele”?

Ei, eksisin, ehkki see kõlab kihvtilt. Oli estraadiperiood, rockiperiood, Vene periood… Aga neis juubelikontsertides on mingi osa mu elust sees küll. On nii varasemat kui hilisemat loomingut. Sõbrad ka tulevad lavale.

 

alt

Mägi Mirt.

 

Laulu verelilledest saavad teatrisõbrad kuulda sel suvel. Aga samas sa oled öelnud, et oma 1980. aastate läbimurret, Moskva olümpia avalaulu sa ei taha laulda, kuna ei leia õiget võtit.

Eelkõige on siin, et see laul on nii selgelt ideoloogiline. Algas sõda Afganistaanis, paljud keeldusid olümpiamängudele tulemast ja mina laulsin laulu, kuidas meile on vaja vabadust.

 

No see on ju aktuaalne täna ka.

On muidugi, aga mitte selles kontekstis. Tolleaegne anekdoot oli, kuidas Brežnev ütleb oma kõnes “nam nuzen mir” ja peab siis pausi ning lisab, et “želatelna ves”. Siin on sõnademäng: “mir” on vene keeles nii rahu kui maailm ja Brežnevi ütlemisest saab välja lugeda, nagu oleks vaja kogu maailma, samas sõditakse Afganistaanis… Sellele mõeldes tekib palju tähendusväljasid, ka täna.

See tekst on ikka hirmus. Muidu on Tuhmanovi laul, hea muusikaga nagu olid 1930. aastatel Dunajevskigi laulud. Mõlemad mehed olid omal ajal väga head heliloojad.

Verelillede laulus on juttu ka Kalevi-Liivast, seal tapeti juute, siis kui see laul tuli oli see nii selge ideoloogia. Aga seal oli kohe ka midagi muud. Kui nüüd sellele laulule mõtelda, hakkab pigem mängima see, kuidas kõik kordub jälle ja jälle.

 

Kas tookord see ideoloogiline pool sind keelduma ei pannud?

Ma ju laulsin. Ei hakka siin asju välja mõtlema. Iga normaalne inimene sai aru, et tekst on tobe, aga lugu ise oli kihvt. Tuhmanovil oli see lugu tolle aja maailmamuusikamoest pisut isegi ees.

 

alt

Mägi pilt.

 

Sa laulad pilte?

Nojah. Kui pildid, siis tuleb välja. Sellepärast panen lauldes silmad kinni lahtiste silmadega pilte väga ei näe. Siin jälle see suurte staadionite… (Refrääni koht.)

Mõned kommentaatorid vahel kirjutavad, et ma ei pea viisi. Ma nende peale pahane pole, sest kui kontserdil on olukord, kus ma ei kuule laval iseennast, harmooniat, mille peale lugu ehitada… mis pilte siin veel… Publiku petab ehk kogemusega ära, aga ennast ei peta.

Muide paljudel suurtel muusikutel ja näitlejatel on hoopis kunstnikuharidus. Näiteks Georg Ots oleks kunstnik võinud olla ja Rein Aren. Jüri Krjukov joonistas hästi ja Rein Malmsten… Siin midagi on mu meelest, see pole juhus.

 

 

 

Sa käisid Armeenias nüüd ja said seal muusikaelmuse su eakaaslane Juri Ševtšuk koos oma ansambliga DTD tegi kontserdi. Mis see oli?

See mees oli kohal, ta ei hulpinud oma mõtetega ei tea kus ja ei teinud nägusid. Maailma staarid oskavad nii. Ta on vist 56-aastane, mulle meeldib tema artistihoiak. Mees on sündinud Ufaas, on lõpetanud kunstikooli ja olnud joonistamisõpetaja…

 

…vaat siis…

Bändi DDT tegi Ševtšuk kaheksakümnendatel, nimi tähendab putukamürki. Ta on poeet, kitarriga mees, kes mängis linnahoovides ja trepikodades. Siis tulid bändid ja nii ühel hetkel tehaksegi muusikat. Bob Dylan on ka selline. Venemaa tippbändid on olnud alati väga omanäolised. See kõlab õõvastavalt, aga seal all on ka mingi blatnoikultuur ja tšastuškad.

Ševtšuk on patsifist, ta sõitis Tšetšeeniasse bändiga, kui käis sõda. Venelased teatasid tšetšeenidele, et ärge tulistage, meil on Juri Ševtšuk külas. Muidugi ei usutud, aga siis Juri oli ise telefonis rääkinud. Ja sai kokkuleppe, et ta saab seitse haavatud vene poissi ära viia rindelt. Ma usun seda juttu küll, kuidas ta rindel tegi kontserdi mõlemale vaenulikule poolele korraga.

Seda, mida ta kontserdil teeb, ei saa sõnades edasi anda, ses on selline valu, kurbus, rõõm korraga. Arvan, et see oli mu elu üks kihvtimaid kontserdielamusi. Tom Waits, Robert Plant ja Juri Ševtšuk…

Millised pillid, vibrafon, timpanid! Ja see kõik on nii päris. Pillimehed hingavad laval ühte hingamist… Seda ma tahaks ka ja sellest ma unistan.

 

alt

Mägi paistab läbi.

 

Mis on käsil “mägilase” elus?

 

  • Hetkel tehakse “Hamleti” proove Rakveres. Lavastab Roman Baskin, Hamleti rollis Üllar Saaremäe. Tõnis Mägi on Esimene näitleja. Tõnis: “Kirjutasin muusika näidendi sees olevale näitemängule, mille nimi “Hiirelõks”. Maailmas ei ole nii tehtud, et selle osa me laulame koos Kärt Johansoniga.”

  • Sügise poole algavad Vanemuises uue ooperi proovid. Tõnis: “Muusika kirjutas Tauno Aints, libreto pani kokku Urmas Lennuk, lavastab Marko Matvere. Mina laulan ja mängin Rehepappi. See on, jah, Andrus Kivirähki romaani lavavariant.“

  • Eeloleval pühapäeval oli kontsert Raplas. Tõnis: „See on koos mu trioga, millest on saanud kvartett, Kärt tuli juurde. Kitarr, vibrafon, kannel, löökriistad… laul ka. Seal on idee, et kell pool kaheksa lülitatakse sisse mikrofonid ja kontserti saab kuulata seitsmes Eesti kirikus korraga. Ma ei teagi, kas ülekannet tehakse koos pildiga. Ühe laulu peaksime esitama koos ansambliga Wox Clamantis, kes on samal ajal hoopis Tallinnas Jaani kirikus.”

  • Juubelikontserdid on Tartus, Pärnus ja Tallinnas.

  • Juuli 2013

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga