Teisitimõtlejaid on meil ikka vähevõitu

Pühendan alljärgnevad mõtted Maalehe Metsakonverentsile, pidades silmas ka just toimunud valimisi. Huvitav, kui paljud valituks osutunutest ja valijatest on lugenud Soome kalurist loodusfilosoofi Pentti Linkola hiljuti eesti keeles ilmunud raamatut „Teisitimõtleja märkmed”?

Teisitimõtlemise kiituseks. Loen selle raamatu tutvustusest viimast kahte lauset, mida on öelnud Jaan Kaplinski: „Viimasel ajal tundub mulle aina enam, et Linkolal on õigus. Vähemalt on ta inimene, kes räägib kõige olulisemast.” Mu jaoks on see oluline kokku võetud tõdemuses, et maailmalõpp on juba olnud. Kaido Kama kirjutatud eessõna sellele raamatule algab Pentti Linkola tsitaadiga: „Maailmalõpp on juba olnud. Aga me kaotame viimasegi väärikuse, kui me ei suuda kavandada eufemismidest vaba ühiskondlikku programmi, mille abil oleks võinud tagada elu jätkumise Maal.”

Kestlik kahanemine

Nii palju kui jõudsin kuulata – ükski kandideerija ei kõnelenud kandideerides kestlikust kahanemisest. Ilmselt on põhjus see, et kiiremini-kõrgemale-kaugemale meeldib loodust armastavatele eestlastele pööraselt. Mugav on olla mugav.

Urmas Sukles, haritud arst, doktor, kes lasi sellel suvel Haapsalu peatänaval pärnaallee maha raiuda, oli selle ettevõtmise eestkõneleja, valiti suure häältehulgaga tagasi. No palju õnne, kuurortlinlased.

Kummalisevõitu on mõelda, et eestlaste loodusearmastus on nii suur, et roheliste erakond isegi noortelinnas Tartus ühtegi kohta volikogus ei saanud. Elurikkuse erakond ei saanudki meil vunki sisse.

Ma isegi ei mäleta, kas lugesin seda sellest raamatust või on see mu peas miskist varasemast Linkola teadmisest, aga ta kuskil on kirjutanud, et enamus inimestel pole vaja rohkem kui neli klassi haridust.

Metsa eest

„Märkmetes” on enamus lugusid seotud metsaga ja selle kadumisega Soomes. 1995. aastal kirjutatud lugu kannab näiteks pealkirja „Maa tuleb jälle täita metsaga”. Eelmise sajandi lõpul üldse, tundub, oli soomlastel metsa hävitamise teema sama suurelt päevakorral kui meil täna. Linkola on muidugi radikaalne, aga ta kirjutab: „Mingi lahja kompromiss võiks olla täielik raierahu pooltes metsades. /…/ Aga kompromiss majanduskasvu-usulistega oleks absurd. Kõik nende argumendis on kollapsi ja hävingu argumendid.” Metsakonverentslased peaksid mõistma, et seal kõneldu suhtes on ootused. Mis võiks olla Eesti „lahja kompromiss”…?

Tänases Maalehes on intervjuu looduskaitsja Pille Ligiga. Mul sinna ei mahtunud üks oma mälupilt 2000. aasta Soomest. Selles suur tugev noor soomlane, maaomanik, hakkas vastu talle Euroopa Liidust pakutavatele Natura aladele, öeldes, et see on tema isade ja isaisade verega kättevõidetud maa. Tema maa ja kui ta tahab, siis kaitseb sellel loodust ise. Ta ei vaja Euroopa Liidu toetusi selleks. Ta on peremees omal maal.

Looduskaitsja ja bioloog Rein Kuresoo kirjutab 2019. aasta ajakirjas Vikerkaar, tsiteerides Pentti Linkolat: „Haridus peab tagama enesepiiramise paratamatuse ja ökoloogiliste põhitõdede mõistmise, meedia on ajakirjandustoimkonna kontrolli all, kehtib paberinorm, mis ei jäta rämpstekstidele ruumi.”!

Ega ma ei tea, kas digiajakirjandus vähem rämpsu tekitab, aga paberajakirjandust, mida ma nostalgiast ju ikka toetan veel, on alati ülistatud selle eest, et sellega saab ahjus tule üles võtta. Süüdata seda, mis taastub. Eks muud ka muidugi.

Rein Kuresoo kirjutab sellessamas Vikerkaare artiklis kokkuvõtvalt, tsiteerides sedasama selle loo alguses olevat Linkola lauset, et maailmalõpp on juba olnud, öeldes seepeale: „Tegelikult on nüüd tõesti viimane aeg Linkola visatud kinnas üles tõsta.”

Kindaviskaja

Pentti Linkola on haritlaste laps, ta isa oli Helsingi ülikooli rektor, botaanik ja looduskaitsja. Pentti jättis Helsingi ülikoolis alustatud zooloogia ja botaanika õpingud pooleli juba esimesel kursusel. 1959. aastast töötas Linkola professionaalse kalurina ja elas maal. Oli linnuuurija ja metsafilosoof – tsivilisatsiooni kriitik. Vaatamata tema vaadetele või hoopis just nendest lähtudes sai Pentti Linkola juba 1983. aastal Eino Leino nimeka kirjandusauhinna.

Helsingin Sanomate korraldatud küsitlusel on Linkola kahel korral (1989 ja 2003) valitud Soome kümne mõjukama mõtleja hulka. On arvatud, et üks tema suure populaarsuse ja austuse põhjus on see, et ta elas nii, nagu õpetab.

Pentti Linkola suri 2020. aastal 87aastaselt. Vähetähtis ei ole Linkola raamatu puhul see, et selle on tõlkinud Priit-Kalev Parts.

Ilmus Maalehes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga