Tere, teatrilised Rakveres.

Tunnistan, et mina ei ole sellel laval olnud väga õnnelik, ja tean, et see on mu enda süü. Ehk just sellest lähtuvalt tahan viga parandada. Teatripäeval on paslik teid õhutada mõtlema selle üle, mis teater on, miks teater on? Selle üle ka, missugune ta kindlasti ei peaks olema ja missugune ta võiks olla.

Kolm aastat tagasi ütles Merle Karusoo, et teatri kohta on kogunenud nii palju definitsioone, et võiks öelda – teater ei ole defineeritud või, et teatrit defineeritakse kogu aeg ringi. Ta siis mõtles: „Mulle läheb korda see, et teater räägib asjust, mida ei tohi unustada; mille üle ikka ja jälle mõtisklema peaks.“

Tänane Merle Karusoo ütleb, vastates (või on see hoopis vastamata jätmine) ajakirjaniku küsimusele, kas teatril on Eestis praegu hea aeg või on ka teatris kriis: „ Mina ei tea, millest peaks täna inimestega rääkima.“

Teeb rahutuks see tõdemus. Olen mõelnud, mida ma tahaksin näha täna teatris, kas etendusi, mis teevad rahutuks, või etendusi, mis annavad tagasi ühiskonnas kadunud rahu? Ja siis sealt edasi mõelnud, et tahaksin seda ja teist ka.

Samuti kolm aastat tagasi on Uku Uusberg, tollal veel lavakooli õpilane, öelnud: “Teater ongi elu, kõige kiuste on“.

Mulle tundub, et teil, kes laval, ja meil, kes saalis, on ühtmoodi raske leppida, et see, kes mängib sinilindu, peab vahel olema ka vares. Selline tunne on, et tänane aeg vajab selgemaid väljaütlemisi ja ausust igas oma teos, sõnas. Vastutust selle ees, mida ütleme, laval ja tänaval.

Teatritasku on külalistele lahti olnud kümme päeva vähem kui kuu aega. Kui kirjutasin alustades selle veebiteatrikodu proloogi, ei osanud veel sinna panna lauset    “Tasku on koht, kus saab ja võib kaasa rääkida iga edasi mõtlev inimene. Tasku on koht, kus saab ja võib rääkida mitte ainult teatrist.”

 

Nüüd on see siis kirjas ja teile ka öeldud. Saate ju aru, mida ma mõtlen? Kui näitleja on vait, siis kaob maailmast üks osa ilu ära nagunii.

Mul on üks nipp, mille ilmselt õppisin Jüri Järvetit saalist vahtides – ta ikka tahtis laval pikem olla kui oli. Kui see meenub, siis vahel ma tõusen kikivarvule, vähemalt oma mõtetes. Et piire laiendada, eks, jah.

Teatritasku kogub, nii ütleb mu sõber arvutimagister, iga päev väikese saalitäie lugejaid. Nii 60–100 vaatajat päevas. On tekkinud kindlad käijad, on läbisaalijaid. Ma kutsun teid sesse virtuaalsesse teatrisse, et sõna saaks lihaks teie abiga.

Soovin, et julgeksite nutta ja naerda nii elus kui laval! Mis siis, et tean – mitte teie ei pea nutma ja naerma, vaid mina teid vaadates.

 

Teatriusku ikka veel, taskuinspitsent Margus Mikomägi

 

Raplas 27. märtsil 2009. aastal