Teatritasku avab eesriide – http://teatritasku.ee/

 

Teatritasku peegeldab elu. Veebikeskkond avardab piire.

 

Margus Mikomägi – Taskuinspitsient

 

Proloog

Tere sobrama Teatritaskus!

 

Teatritasku on koht, kuhu igaüks võib torgata sõrme ja anda käe. Teatritasku on koht, kus elu saab kokku teatriga. Teatritaskus on Raplamaa ajalehe Nädaline lisa Teatriküljed.

Teatriküljed on ilmunud 2006. aasta algusest ja tasapisi võiks taskupõhjast leida kõik seniilmunud ja just ilmuvad lood. Monoloogid, dialoogid, intervjuud… kõik eesmärgil, et taskupõhja tekiks teatripilt. Ehk saab siit isegi vastuse, miks teater on, mis teater on? Tasku täieneb ajas. Ja kui sa juba siin käid, siis kirjuta ka midagi!

Eesriie avaneb.

 

Ülaltoodud tekst kutsub teid Nädalise Teatrikülgede veebikoju. Olgu siin kohe öeldud, et Teatritasku ei ole vaid Teatriküljed.

Ma olen ikka imestanud, kuidas ükski mu elus nähtud etendus või kontsert ei ole suutnud ületada kultuurisündmuste alguslumma – eesriie avaneb! See, kuidas teatri- ja kontserdisaalis enne algust kustub aeglaselt valgus, kuidas jutuvada või pillihäälestamise segasümfoonia vaibub… kuidas vaikse sahinaga avaneb eesriie, kuidas dirigent tõstab käed ja kostab esimene heli, repliik või sammude kaja…

Teatritasku eesriiet me kahjuks veel tehniliselt nii lummavaks sättida ei osanud, aga mine sedagi tea, millal suudame ülalkirjeldatu arvutiekraanile manada. Tihtipeale on ju ka nii, et mõni teostumata jäänud unistus jätab alles mõttes mõeldu.

Mind puudutab, kui räpaseks muutuvat poliitikat nimetatakse teatriks. Ma siinkohal olen püüdnud teha vahet, seda vahel ka rõhutada, et on teater ja on teatrikunst. Teatritaskus sündiv võiks neid kategooriaid silmas pidada.

 

Tasku ei ole tühi

Teatrikülgede veebilehest on mulle räägitud kogu selle täna 40 lehenumbrini jõudnud rea ettevalmistamise ja kirjutamise eksistentsi jooksul. Ma alguses tahtsin, siis punnisin vastu ja nüüd on mul väga hea meel, et nii on läinud.

Kasutan veel kord võimalust rõhutada, et Teatritasku, nii nagu Teatriküljedki ei ole vaid neile, kes teatrist pisut rohkem hoolivad, see on koht, kus mõtlev inimene saab omi mõtteid kontrollida, kus kaasalugemisega võivad asjad maailmas selgemaks saada ehk.

Oleme koos Craig Tislariga seda Taskut nüüd ikka mitmeid kuid paitanud. Tulemus on teie ees.

Mis seal on? Monoloogi taskus on arvamused, mitte ainult teatrist. Dialoogi taskus on kahekõned ja kolmekõned, on pikad intervjuud inimestega, kellel on midagi öelda. Tänase teatrilehe kõnelus Kalle Kasemaaga on seal, pikem kui paberlehes. Siin on sobiv öelda, et Tasku ei kopeeri Teatrikülgi. Tasku on mahukam. Epiloogi taskusse ma riputan lood nähtud etendustest.

Vabalava on ka, seal juba on üht-teist nagu teisteski taskutes, aga neid ridu kirjutades, noh kui ma lõpetan, siis plaanin helistada Ülo Vooglaiule ja küsida, kas ta lubab mul sellesse vabalava taskusse riputada oma mulle täna hommikul saadetud loo teadusest ja kultuurist, sellest, miks on juhtunud nii, et teadus ja kultuur me riigis vaid sõnades kilbile tõstetakse, reaalsuses aga sellega ei arvestata. Küsin targalt, kas ta lubab selle loo taskusse lugemiseks riputada. Mida ta vastab, näete, kui Taskusse vaatate. Taskusse satub kindlasti sisukaid ja pikki lugusid ühiskonnast. Mina usun, et meil on inimesi, kes neid lugeda tahavad.

Tegelaste tasku on Teatritaskus, kus pildid neist, kes Teatrikülgedel sõna on saanud. Vaatamiseks väljas.

Üks tähtis, minu jaoks hetkel, koht on sel küljel Külalisraamat. See on koht, kus võiks tekkida uued dialoogid, see on arvamusplats teile. Kui ma Taskut ja seal juba leiduvat oma tuttavate peal kontrollisin, siis nad küsisid Külalisraamatu kohta, et kas peab seal esinema oma arvutiaadressiga? Ei pea, teie kirje jõuab sinna ka ilma selleta. See arvutiaadressi küsimine ja soovi korral lisamine on seal sellepärast vaid, et me saaksime teiega vajadusel ühendust võtta, midagi täpsustada, juurde küsida, suhelda, ikka kõik selle nimel, et valgust oleks laval rohkem, või siis see oleks enam kontsentreeritud.

Kui ma alustasin arvutimagistri painamist Tasku asjus, esitas ta mulle kirjalikult ligi kolmkümmend küsimust. Üks neist oli, et mis on Teatritaskus, ma siis vastasin, et sinna võiks tekkida teatripilt, kultuuripilt ja maailmapilt – üks paljudest.

Pange nüüd hetkeks silmad kinni, hingake sisse ja kujutage ette, kuidas eesriie avaneb Teatritaskusse – http://teatritasku.ee/

 

Filmimees Artur Talvik

 

Olen võõrdunud teatrist. Või äkki oleks õigem öelda võõrutatud. Liiga palju igavat teatrit. Üldse liiga palju valikuid. Uus teater on nii ühemõtteline ja väliseid asju rõhuv – see mind lihtsalt ei huvita. Vahel on vallatu, aga see on kõik.

Paljude pettumuste tõttu käin teatris väga valivalt. Võimalik, et paar korda aastas. Teatrist, nagu ka teistest kunstiliikidest on enamuses saanud kinnise ringi lõbu. Praadimine omas mahlas.

Tantsijate etenduse publik on näitlejad ja näitlejatel muusikud ja ajakirjanikud. Kuidas sellest ringist välja saada? Kuidas vältida teatri marginaliseerumist? See võiks olla üks peamõte Teatritaskus sobrades…

 

Näitleja ja lavastaja Uku Uusberg

 

Teatriinimestele meeldib väga lugeda ükskõik mida teatrist, kolleegidest, etendustest jne. Vähemasti mulle meeldib. See on justkui teatrimaja ja proovide-etenduste väline töö iseendaga. Sest alati, kui kellegi sama eriala inimese mõtteid loed, siis mõtled ja värskendad oma mõtteid. Sinu mõtted on teatriinimese mõtted ja usutletavate mõtted ju samuti. Ka arvustusi on väga arendav lugeda. Kui oled ise tükki näinud, on iga inimese mõtteid sellest tükist inspireerituna põnev lugeda. Näed, kuidas keegi, kes ei ole sina, nägi seda, mida sa ka nägid. See arendab oskust toime tulla tõsiasjaga, et maailmas on ka teised inimesed. Tohutult vajalik oskus kollektiivse kunsti abil maailmale armastust avaldajatele.

Tänases päevas on teatriblogindus väga jõuliselt eksisteeriv ning usun, et Teatritasku võiks saada selle lipulaevaks. See võiks iseenesest saada isegi paigaks, kus teatritegijad omavahel ka dialoogi hakkavad pidama, kuigi kohati tunduvad need suhted olevat neil inimestel liiga sassis ning pigem ollakse monoloogimaiad kui vestlusaltid. Igaüks otsib oma manifesti. Ja egas teisiti ka tõelised Loojad tohigi luua. Aga äkki oleks põnev, kui manifestiloojad omavahel arutlema hakkaks. Ma ei tea. Tegelikult ka ei tea. See peab olema spontaanne igal juhul. Ja rääkima peaks sellised inimesed ainult asjast. Ja Teatritasku tundub küll olevat haruldane keskkond internetis, kus räägitaksegi ainult asjast. Loevad need, kes sellest asjast huvituvad ja keda ei huvita, neid ei huvita.

Ja igati veenev ja ilus näeb see keskkond välja ka.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga