Teatri alusmüür laotakse kooliteatrite suvekoolis Rannal

Peipsi ääres Rannal peeti 24. korda üleriigilist kooliteatrite suvekooli. Kõik need aastad on suvekooli korraldanud Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja õpetaja Lianne Saage-Vahur.

Esimeses suvekoolis kakskümmend neli aastat tagasi oli kaks vahetust. Kool kestis kümme päeva ja sellest said osa 600 last ja noort.

Nüüd osales teatrilaagris 160 noort teatritegijat ja nende juhendajad. Kõigil viie päeval olid laagris õppetunnid nii õpilastele kui kooliteatri juhendajatele. Lianne Saage ütles, et lapsed on jagatud gruppidesse – grupis kuni 12 õpilast. Rannal oli sellel aastal gruppe 11, igal oma noor juhendaja. „See on meie kogemus, et väikestes gruppides on kasutegur kõige suurem,” selgitas Lianne Saage aastatega väljakujunenud korralduse poolt, süsteemi.

Sõnade muusika avab südamed

2019. aastal tegelesid õpilastega Vallo Toomla, Lauli Otsar, Rauno Kaibiainen, Ragnar Toompuu, Kristjan Rohioja, Grete Jürgenson, Eduard Tee, Alo Kurvits, Kaire Russ, Tanel Ting ja Reigo Tamm. Kooliteatrite juhendajatele andsid tunde ehk esinesid Märt Treier, Maarius Pärn, Uku Uusberg, Martin Algus, Urmas Lennuk ja Margus Mikomägi.

Laagri ettevalmistusega tegeldakse aasta läbi. Ja vist kõige tähtsam on, et korralduse kandev jõud on Lianne Saage kooliteatris Liblikapüüdja kaasategevad lapsed. See kogemus, mis saadakse nii luulefestivalide kui Ranna suvekooli tegemisel, on ilmselt võrdväärne esinemise- ja lavakogemusega, mida kooliteater pakub.

Üsna vägev on selles traditsioonis, et kunagistest kooliteatrilastest on saanud teatriga seotud täiskasvanud, kes tulevad appi suvekooli läbi viima. „Puhkus on selle kohta, mis Rannal sünnib, üsna vale sõna. Siin on iga sekund tegevustega seotud. Kokkusaamine on see aga küll,” kirjeldas Lianne Saage.

Kokku saavad ühise kultuurihuviga inimesed. Suvekoolis on aastatega välja kujunenud oma rituaalid ja Ranna on laagrilistele ka esinemise paik. Täna ei ole vähetähtis, et näiteks kõlab laagris vaid eestikeelne muusika. Ja oma osa on muidugi Peipsi järvel ning sealsetel põlispuudel. Ehk siis üleriigiline kooliteatrite suvekool on elukool.

Mulle meeldis seda emotsionaalset õhkkonda sisse hingates mõelda ennast tagasi sellesse ammusesse aega, kui alles teatrist kirjutama hakkasin. Mõtlesin, et teatri üks ülesandeid võiks olla inimeste vabastamine omasüülisest alaealisusest ja et nii teatri tegemine kui selle nägemine võiks olla täiskasvanuks saamise ja olemise väljendusvorm.

Mis teater on, miks teater on

Sellest täiskasvanuks olemisest lähtuvalt palusin kooliteatri juhendajatel kaasa mõelda, miks nad pühendunult tegelevad lastega, hoides elus mänguvajadust ja oskusi. Lühikokkuvõte õpetajate kirjapanekutest: „Teatrit saab teha vaid üksteisele silma vaadates ja kokku kuuludes.”, „Teater on paik, kus sünnivad imed!”, „Teater on fluidum. Teater vapustab, puhastab ja mõtestab maailma.”, „Teater on selleks, et oma mõtteid kõrvalise abiga selgemaks mõelda.”, „Teater on koht, kus võib armastada ja vihata ja tunda ka siis, kui seda päris elus teha ei julge.”, „Teater on katalüsaator.”, „Teater on kontsentreeritud peegeldus elust, mis aitab olla, tunda, hingata, avastada iseennast.”.

Lianne Saage-Vahur ütles, mis teda kui kooliteatri õpetajat tegutsema paneb: „ Soov anda edasi teadmist asjust, mis on elus päriselt tähtsad ja väärtuslikud.” Sellest vaimsusest oli Ranna suvekool tõepoolest kantud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga