Teater peaks rääkima sellest, mille pärast süda valutab

 

Teatriküljed nr. 74

Nädalise Teatrikülgede uudis on sellel korral üle Eestiline, nimelt ütleb Tallinna Telliskivi loomelinnaku tegevjuht Kaarel Oja seal, et augustis 2013 avatakse loomelinnakus Sihtasutuse Vaba lava teatrimaja. Selles majas on kaks teatrisaali ja kolm proovisaali.

Lisaks sellele, et see on lihtsalt suurepärane edasiminek meie aastaid (et mitte öelda aastakümneid) paigalseisnud teatripoliitikas, on see ka suurepärane näide palju räägitud, aga vähe nähtud erasektori ja avaliku sektori koostööst.“ ütleb Kaarel Oja Teatrikülgedel.

Teatrikülgedel on kaks intervjuud, Märt Meos ühendusest RAAAM räägib muude tähtsate asjade hulgas ausalt sellest kui raske on vabatruppidel teha lavastusi ja neid mängida ka talvel. „Isegi, kui mõni teatrisaal seisab vaba, ei taheta mugavusest seda välja anda ja tõstetakse rent selliseks, et väikestel truppidel pole võimalik seda endale lubada.“ ütleb Märt Meos.

Pikk intervjuu on seekord vabakutselises lavastaja ja näitleja Raivo Trassiga, ka tema on lisaks muule kriitiline öeldes Eesti tänast teatriseisu iseloomustades , et vaatamata mu nurisemisele on meil väga palju huvitavat laval. „Aga enamus on keskpärane.“.

Rapla ühisgümnaasiumi gümnasistid kohtusid Draamatetri maalisaalis näitekirjanik Andrus Kivirähuga ja vaatasid suurel laval 187. „Eesti matuse“ etendust.

Tilgutan lugusid siia jaopärast, Hakatuseks pikk intervjuu.

Raivo Trass on täna vabakutseline lavastaja ja näitleja.

 

 

 

Raivo Trass: Totraim uus sõna on “loomemajandus”

Vana teatrihunt Raivo Trass näitlemisest, lavastamisest ja peanäitejuhtimisest.

 

Kaua sa, Raivo, oled olnud teatris ja teatri ligidal?

Hohohoo! Sa ei mäleta?

 

Olid…

… mul oli au õppida kateedri kolmandas lennus. Olime keskkoolipoisid, Jaan Tooming, Kalju Komissarov… Olime 18 ja lõpetasime 22aastasena 1968. aastal. Ja kohe teatrisse.

 

Te üks kuulus diplomilavastus oli Gorki „Põhjas“?

Seda on esile tõstetud. Jaani (Tooming MM) Saatan… (muigega) Satin ja Kalju (Komissarov MM) Luka. Mina mängisin Vaska Pepelit.

 

Õppisite näitlejateks praegugi teist näitlejatena peetakse lugu, ja kohe lavastama. Miks?

Kooli ajal tegime, noh, lavastasime kõik katkendeid. Me olime see lend, kus otseselt ei olnud lavastajaõpet välja kuulutatud. Aga Voldemar Panso oli niisugune pedagoog, kelle üheks meetodiks oli, et iga näitleja peab oma katkendi esitama, tegema. Ja me tegime.

Ma leian, et see oli näitejuhi töö juba, kui sa mitte ei loe teosest ette ühte katkendit, ei deklameeri, vaid paned kokku kava mitmelt autorilt.

Metoodikas on tähtis see ka, et kui lavakõnes pead ise materjali kokku panema, peab sul midagi öelda, miski siht olema. Ja kui mängid, teed juba rolli või rolle. Panso neid asju nõudis ja eks see ka midagi õpetas.

Aga sinu lavastama hakkamise põhjus?

Me pidime olema Draamateatris tööl 1968. aasta 1. augustist. Panso oli Noorsooteatris ja Tooming läks sinna. Suunamine oli siis ja Draamateater küsis meie järele. Meie olime: Ilmar Mikkor, Enn Klooren, Helle-Reet Helenurm, Ago Saller ja mina.

Tol ajal olid pikad ringreisid ja Draama oli ringreisil terve augustikuu. Meie olime tööl, aga tööd veel ei olnud.

Mina olin juba keskkooli ajal sõber niisuguse tuntud inimesega nagu Enn Mikker ehk Vormsi Mikker. Elasime Nõmmel hästi lähestikku ja olime suured sõbrad omavahel. Mikkeril oli suur kirjandushuvi, mina õppisin lavakas ja siis me koos arutasime ja mängisime peas läbi igasuguseid, täna ma ütleksin, et naiivseid stsenaariume. Enn oli väga suur kirjutaja.

Tol ajal olid just ilmunud Samuel Becketti näidendid eesti keeles. Enn hakkas siis hirmsasti dialooge kirjutama. Tegelasteks Mees ja Naine ja… mul on need kõik kusagil alles, need „Dialoogid“. Vaat, ja neid me siis hakkasime Draamas ise tegema. See tundus meeletult kõva sõna. Teised olid reisil, meiega ühines lapsepuhkuselt tulnud Meeli Sööt ja ka Jüri Karindi.

Kui me olime oma töö valmis saanud ja teistel ringreis lõppenud, tuli peanäitejuht Tammur kunstinõukoguga seda vaatama ja ütles, et tubli, päris tore, noor põlvkond oma kire ja mõtetega… Las ta siis nüüd olla, nüüd hakkame tõelist tööd, teatritööd tegema.

 

Ja kõik?

Nii jäigi. Ma ei mäleta, mida meile ette heideti, aga aitäh öeldi küll. Miks me lavastama hakkasime? See ka mõjutas, et me kooli ajal käisime peamiselt Jaan Toomingaga Moskvas Väliskirjanduse raamatukogus. Käisime seal lugemas ja tellisime mikrofilme näidenditega, artiklitega, mitmesuguste teatriteooria raamatutega. Tõime mikrofilmi siia ja pildistasime selle üles, tegime fotod ja saime sellised raamatud. See oli võimalus, sealt me saime… tarkust juurde. Siis oli ikka natuke vabam aeg, 1966–1967.

Suitsu õhtust ei saa kuidagi mööda. Suitsu-õhtu! Mu mälu võib petta, kuid proove tegime 1968 novembris detembris. Mängisime jaanuaris 1969, palju ei meenu. Suitsu tegemine toimus Kirjanike Maja egiidi all, kui luuleõhtu. Hermaküla ja Tooming vedasid, Kilvet, Ulfsak, Tepandi ja mina lõime innuga kaasa. Suitsu luule kaudu proovisime väljendada kõike seda, mida olime kuulnud ja lugenud maailma

teatri tegemistest. Mõjutusi oli palju. Panso tuli Draamasse, Tooming läks Tartusse…

 

Kas Jaan Toominga ja Voldemar Panso vastuolu oli nii, nagu me seda nüüd teame? Oli Panso tõeliselt solvunud?

Tead, oli aeg, kus ma nii ei arvanud, aga nüüd… seal on palju ülespuhutud intriigi. Nimme intriigi teatri juures oli selliseid inimesi, keda väga huvitas, et oleks suur konflikt. Mida kanti ette Pansole, mida Irdile ja Jaanile… Muidugi Panso pidas Jaani suureks andeks, kes lendab väga kõrgele, Panso lootis temast oma metoodika jätkajat, selle jätkajat, mida tema pidas oluliseks. Aga maailm oli juba muutunud, arvan, et Panso sai sellest pärast ise ka aru. Need tema asjad, mis hiljem tulid, ei olnud enam vormivaesed. Ta jõudis selleni ja arvestas vormide paljusust.

Sellel ajal ei olnud enam teatris kõik nii akadeemiline, Panso ka muutus.

Tegevuslik meetod, tegevuse analüüsi meetod on teatris tänaseni üks peenemaid, läbimõeldumaid ja raskemaid meetodeid.

 

Sa räägid näitleja sisetegevusest?

Ei ainult. Pealisülesanne, sündmus, tegevused… analüüs, teised plaanid, näidendi või dramatiseeringu lahtivõtmine, seletamine ja uuesti kokku panemine. Panso sellest meil lähtus ja seda ka omal moel täiendas. Aga see jutt läheks praegu liiga spetsiifiliseks ja pikaks… Seda meetodit valdas suurepäraselt ka Karin Raid. Selle puhul algab järgmise näidendiga kõik uuesti. Kaevud näidendi ja rollide siseellu: mis juhtub, miks juhtub, millest lähtuvalt juhtub… see iga kord algab otsast peale. Meetod küll annab juhised ja terminoloogia, aga see, mis ikkagi juhtub, on iga kord uus, tuleb uuesti mõelda. Ja vahel ei pruugi terminoloogia valdamisest hoolimata sellele tähtsaimale jälile jõuda.

Niimoodi väga hästi töötab Elmo Nüganen, Lembit Peterson, Merle Karusoo….

Jaan Tooming alles hiljuti kirjutas kusagil, et näitleja ei pea mitte midagi analüüsima. See ei ole konflikt, vaid täiesti teine meetod, mida Jaan on süvendanud ja see tema puhul toimib. Ei ole valmis retsepte lavastaja ja näitleja elukutse juures, kuid on erinevad teed.

Võib nii ka alustada proove, et ärge midagi mõelge, elame sellesse sisse nii, kuidas meil nupp nokib ja keha haarab. Kõik võib olla.

 

Tõesti kõik võib olla, aga igav ei tohiks lavastus olla. Oled sellel aastal ka märtsis väljaantavate teatripreemiate züriis?

Olen, teist aastat järjest.

 

Siis oled kõik mängitava ära vaadanud.

Kõike ei ole. 2010 ma nägin enamuse ära. Sadat etendust ei tulnud kokku, aga püüdsin vaadata ka neid asju, mille vaataja ma ei ole. Seekord olen vaadanud tugevalt üle poole esietendunud lavastustest. Züriis on seitse liiget.

Ma olen kogunud kokku ka jooksva teatrikriitika. Teinud analüüsi.

Mida peaks arvestama, on mul selge. Mõni lavastus, osatäitmine on tähtis just sellele teatrile, kus see välja tuleb, või sellele näitlejale, tema arengus. See ei pruugi tähendada, et sama on Eesti suures teatripildis tähtsaim, väljatõstetuim. Ma arvestan sellega, et need ja need asjad on sellele teatrile või osatäitjale tema gradatsioonis edasiminek ja Eestis ta üldtaustal jääb kuhugile mujale. See on mu jaoks huvitav.

Teatri vallas on selline lihtne inimlik omadus nagu kadedus täiesti loomulik. Seda peabki tundma, et oh sa kurat, vägev, ma tahaks ka nii teha nii on see edasiviiv jõud.

Aga kadedusest kasvab välja intriigitsemine, õelutsemine, vastutöötamine. Kahjuks muutub loomulik kadedus pahatahtlikkuseks tihedamini kui tahaks.

 

Kahju, et nii on väikeses Eestis, kus me kõik kõiki tunneme ja vastastikku vannume.

See on üleüldine nähtus. Ühtekuuluvus ja ühtehoidmise tunne on, jah, tähtis, aga siis peab ühiskonnas olema midagi, mille puhul meil on tarve üksteist hoida. Praegu on niisugune aeg, kus me nagu püüame hoida, aga…

Praegu on aeg, kus noor põlvkond on astunud ellu ja tahab pildile. Ja tal ei ole tööd, ei ole võimalust ennast rakendada ja areneda. Võimalusi pole ja nad püüavad mõelda välja kõikvõimalikke eksisteerimise vorme, seda, kuidas ja millega endale tähelepanu tõmmata… Aga meie riik ei hooli sellest, tal pole jõudu märgata.

Poliitilisteks otsustajateks on tulnud niisugune põlvkond, kes on kõvad realistid… ei, see pole see sõna… pragmaatikud… ka see ei ole täpne… inimesed, kes ütlevad kunstnike kohta, et no teid on ka vaja, aga milleks teid nii palju vaja on.

Need, kes kujundavad arvamusi kultuurist, poliitikat, küsivad, et kes te olete, mida see kõik tähendab. Kas seda vaja on.

Kõige totram väljend, mis on kasutusse tulnud, minu meelest on see poliitikute fabritseeritud… No kuidas nad seda nimetavad, mitte loomemajad…

 

… vaid see ropp sõna – loomemajandus.

Vaat just, loomemajandus. See lollus on tulnud pankadest ja rahajagajatelt. See on suurim totrus ju. Sellega püütakse looming, kultuur, kunstilooming kärutada ökonoomikasse. See on totrus ja see on kuritegu, kuri tegu. Olen tähele pannud, et need, kes sellises kontekstis on pinnale jäänud, on suurepärased kaupmehed. Turg, aga mitte kunst.

 

Isiksusi on vähe, ongi loomemajandajad.

Meie, kuuekümne-aastased mehed oleme elanud oma parimad aastad ühel teisel ajal ja teises ühiskondlikus süsteemis. Aga me olime indu täis. Nüüd on nii vaba aeg, et selles vabaduses ongi raske orienteeruda.

See põlvkond, kuni 30aastased… Kui nende õpetajateks on veel olnud mõningad suurkujud, maestrod, korüfeed, kelle teadmiste pagas ja ilmavaade on või on olnud renessanslik – siis on hästi.

Suurim häda ja mitte ainult teatrikoolides, mu meelest ka teaduses ja tava koolides, on see, kui õppejõud ja õpetajad on korralikud käsitöölised. Väga korralikud, kes toodavad uusi korralikke käsitöölisi.

 

Kas sa nii arvad ka lavakooli kohta täna?

Jah. Viimased kümmekond aastat mis õpetuse sealsed üliõpilased on saanud? Seal õpivad ja on õppinud tõesti suured anded. Need noored on selle ande oma vanematelt pärinud, kusjuures ma ei pea silmas üldse ainult näitlejate ja lavastajate dünastiaid.

Talent ja anne on olemas, kuidas temaga nüüd käitutakse, kuidas annet vormitakse? Kui seda talenti vormib korralik, keskpärane õppejõud, siis palju oleneb sellest, kuhu noor näitleja satub. Kui ta satub korralikku keskpärasesse kollektiivi, siis peab juhtuma ime. Imesid juhtub aga harva.

Tähendab, mida õpitakse? Õpitakse oskust tsiteerida. Ma olen kõhevil, kui võtta eraldi iga inimest, kes on õpetanud lavakoolis. Kõik nad on teinud mõned head rollid, mõne hea lavastuse, aga samas on teinud loomekoolist tööstuskooli. Rakenduskooli inimene õpib oma elukutse jaoks vajalikud võtted selgeks, sooritab eksami ja äkki saab ametisse…

 

Käsitööliste asemel tuleks koolitada kunstnikke.

Jah. See on palju raskem. Aga selleks peab koolitaja, õppejõud ise olema kunstnik. Ja see jälle ei tähenda, et õppejõu kõik tegemised kuld peaks olema.

Midagi ei ole teha, meil on neid olnud kaks. Kaks suurt teatriõpetajat, Põldroos ja Panso. Ja ongi kõik. On üliandekaid ja suuri loojaid, nagu Tooming… ma ei hakka pingerida looma, aga nad ei püsi kooli juures miskipärast. Eeskujuks peab olema ja kui keskpärasus on eeskujuks, siis ta väga lühikese ajaga, ma mõtlen mingit kümmet aastat, võib murda meie põhiolemuse kondi – meie kunsti põhiolemuse kondi. Midagi ei ole teha.

Mu kõhklus… isegi natuke nukker on sellele mõelda, võib tulla keegi hoopis väljastpoolt ja elu edasi viia. Üks masin ei jõua kogu aeg toota kulda, hõbedat ja kristalli. Tuleb keegi kõrvalt ja näitab uuesti, mis meie kunstis suur, ilus ja tähtis on. Nii juhtub ka.

 

Sul on selles jutus mingi tagamõte?

On jah. Ivar Põllu. Mees, kes ei ole lavakoolis käinud. Mina ta teatrisse võtsin. Ta oli teatris selle ajani, kuni Tiit Palu ta välja sõi. Enne sõi Palu minu välja, ma ise loobusin peanäitejuhi ametist ja jäin lavastajaks. Aasta sain nii olla. Palu uuris aasta aega, kuidas Trassist lahti saada ja saigi.

 

Mida see Trass siis kahju tegi, ei käinud tööl kellast kellani või?

Ei, ma tegin kõike seda, mis vaja oli. Mu saatuse otsustas see, et ütlesin Palule näitlejate juuresolekul, et tema lavastustel puudub mõte ja ka teostus on kehv või keskpärane. Ma teda ka kiitsin, kui mulle tundus, et ta lavastuses on mingi saladus või põnev arusaamatus. Ma ütlesin seda talle pealavastajana ka, siis ta pidi selle ära kannatama, lihtlavastaja kriitikat ta ei kannatanud.

Ivar Põllu läks Tartusse ja kõik, mida ta siiamaani ise, ma rõhutan, ise on loonud, on suurepärane. See on hulga sisulisem ja põnevam kui see, mida teevad Eesti teatri vaieldamatud omaette nähtused, NO teater ja Von Krahli teater. See on minu arvamus, on näide selle juurde, et keegi võib tulla kõrvalt. Peeter Jalakas on ju ka, kui nii võib öelda, kõrvalt tulija. Sellel tema tehtud Krahli teatril ei ole midagi pistmist Pedas õpitud kultuurhariduse näitejuhtimisega.

Tiit Ojasoo tegi oma esimese lavastuse”Talvemuinasjutt” 2000. aastal Endlas Pärnu näitlejatega ja see lavastus juba sai kiita. See oli tõesti hea, kusjuures näitlejad, kes kaasa mängisid, ma mäletan, rääkisid, et see mees ei oska üldse tükki analüüsida. Tal polnudki vaja osata, mis siis, et see mees valdab tegevusliku analüüsi kunsti küll. Valdab suurepäraselt, aga tal ei ole seda vaja, sest loob midagi juurde, oma asja ajab, omamoodi. Tiit on hirmus otsija ja tal on vedanud Ene-Liis Semperiga.

 

Tiit Palu läks Pärnu teatrist ise ära ja ütles, et väikelinna teatritest tuleb teha kultuurimajad?

Tead, ma ei taha Palust üldse rääkida. Ta lasi ka Madis Kalmeti lahti. Madis tegi seal väga head tööd, ta on kammerlike tükkide lavastaja, väga analüüsiv mees ja Palu lasi ta lahti. Palu luges nominatsioone kümne aasta jooksul ja see on ohtlik, see ei tähenda teatri jaoks mitte midagi. Teatri jaoks ei tähenda ka see suurt midagi, kui saalid oleksid puupüsti täis.

Teatri jaoks on sõnum tähtis. See, mida me tahame öelda. See, mille pärast meie süda valutab. See peab olema selge ja suurelt nähtav. Kui teatrit juhib ametnik, siis see on ohtlik kunstile.

 

Aga see taome teatrid kultuurimajadeks mõte?

See on nüüd selline värk, millest olen mina ka omal ajal rääkinud. Eesti teatri suurim uhkus oli aeg, kui kõigis külades mängiti näitemängusid. Selle rasva peal me teater elab siiamaani. Kooliteater ja harrastusteatritrupid.

Sõna “kultuurimaja” kõlab täna muidugi õõnsalt. Ma seletan, mis mina olen mõelnud. Kutselise teatri tegutsemisele väikeses linnas annab hoogu ja jõudu see, kui laialt ta tuntud on, ja elamise rõõmu, oma töö tegemise rõõmu teatriinimestele annab see, kui külastatav ta on. Vaimustus oma teatrist annab väikesele teatrile elamise mõtte.

Vaatajatele peaks teatrisse tulemine olema pühapäev. Pole tähtis, kas tullakse esmaspäeval või neljapäeval, see peab olema pühapäev, kaunis hetk. Teater on koht, kuhu tulles pannakse ennast hästi riidesse, see on eneseteadvuse tõstmise hetk. See omakorda tõstab ka teatri eneseteadvust.

 

Et teater võiks olla inimeste ühendaja?

Kui ma olin Rakveres, siis me tegime teatriballe. Need olid kogukonna jaoks väga tähtsad, ball oli kokkusaamise koht. Neid loomingulisi vorme on veel. Teatrikülastajate konverentsid on ammu ära unustatud. Küsimus on, millega teater tegeleb veel peale etenduste andmise. Teater peaks ühendama kultuurijanuseid inimesi. Olema kultuurikeskus, mitte näitemängu esitamise koht. Teater peaks võimendama kultuuridialoogi.

 

Kuidas sinuga on, kas sa tahad näitlejana mängida veel?

Mul ei ole mängimise vastu midagi, aga tead kui raske on saada mängimisest kaifi. Enamus ei saa sest aru vist, kui ma olen repertuaariteatris ja pean mängima keskmiselt 15 etendust kuus. Erinevaid rolle. Kui enamus on kandvad rollid, siis kust ammutada seda särtsu. Nendel õhtutel, kui pean lavale minema, et mulle meeldiks seda teha. Minu meeleest tihti inimesed valetavad, et meeldib, nad teevad tükitööd.

Nooremana ma seda ei tundnud, aga vanemana ma olen juba hommikul närvis, kuidas ma selle rõõmu endas üles leian. Muidugi ma leian. Aga mida vanemaks saad, seda raskem see on.

Kui ma sellele mõtlen, siis mul tuleb Kaarel Karm meelde. Tema ütles, et mulle ei meeldi etendusi mängida, mulle meeldib proovi teha. Ses ütlemises on peidus, et etendusel pead sa jälle olema särtsakas igal juhul. Proovis on näitleja vabam, ei mõtle sellele nii palju, saad proovida.

Vastupidine oli Eskola, kes ei tahtnud üldse proovi teha, tahtis ainult mängida.

 

Mismoodi siis on see Eesti teatri tänane vaimuseis su meelest?

Vaatamata mu nurisemisele on meil väga palju huvitavat laval. Aga enamus on keskpärane. Mitmed ei suuda endale aru anda, miks nad seda teevad, mida teevad, mängimine ja lavastamine on muutunud rutiiniks. Samas on kogu aeg kuklas vajadus ennast publikule ja teistele meelde tuletada näete, ma olen olemas. See viimane on üks tühine värk.

Austusväärset süvenemist on ka, näiteks NO teater, Krahl, Tartu Uus teater, Raam.

Peanäitejuhi tööd tehakse vähe.

 

Mis see peanäitejuhi töö on?

Peanäitejuht on see inimene, kes tegeleb näitlejate arendamiseks eelduste loomisega. Tegeleb suuna näitamisega. Näitlejate tehnilise, hingelise ja vaimu kujundamisega. Peanäitejuhte on vähe, on pealavastajad, kes vastutavad teatri rahalise poole eest ja saavad suurt palka. See on mure ja see on seesama, millest me rääkisime isiksuste puudus. Selliste inimeste puudus, kellel on kõrged eesmärgid ja oskused.

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga