alt

Teater jääb inimese hinge kinni

Mis teater on, miks teater on?

Hakkasin seda küsimust Teatrikülgi tehes inimestelt küsima 2006. aastal. Eesti teater sai siis 100aastaseks. Hans H Luik vastas tookord muu hulgas: „Teater on lavalise kuju võtnud peenus. Peen värk on justnimelt lavaline psühholoogiline suhtlemine.”

Mõtte, mille panin pealkirjaks, ütles samale küsimusele vastates lavastaja Peeter Tammearu. Lavastaja Andres Noormets ütles, et „Kui teater saab numbriteks, on ta surnud.” Lavastaja Merle Karusoo rääkis, et teatrit defineeritakse kogu aeg ümber ja lisas: „…Ja mulle läheb korda see, et teater räägib asjust, mida ei tohi unustada, mille üle ikka ja jälle mõtisklema peaks.”.

Parafraseerides ajaloolasest filosoof Marek Tamme ütlust „teatrit on meil üha rohkem, ent selle mõtestamist aina vähem”, küsingi nüüd, 10 aastat hiljem uuesti, mis teater on ja miks.

Otsin intellektuaalset läbiraputust

Sirbi peatoimetaja ja tetrikriitik Ott Karulin:  „Suurtele küsimustele, nagu seegi, on kõige ausam vastata isiklikust ehk egoistlikustki vaatepunktist, sest püüe sõnastada objektiivset tõde on paratamatult hukule määratud. Pealegi, kui miski juba on ja on olnud aastatuhandeid, siis järelikult ta ka peab olema (asja olemasolu põhjendus tema olemasolu kaudu pole kõige parem argument, aga mõnikord võib ju ka ebatäiuslik olla).

Otsin teatrist – nagu ka näituselt, kontserdilt, filmilt – intellektuaalset ja emotsionaalset läbiraputust. Panna end olukorda, kus sa oled sunnitud seisma silmitsi oma tõekspidamiste ja tunnetega (kultuuri võib ka läbimatult paksu klaasseina tagant tarbida, aga sellest me siin praegu ei kõnele), kahtlema iseendas, õppida tundma iseennast, on ühelt poolt ehk masohhistlikki tegevus, aga märksa enam luksus, sest paljud meist ikka argipäevas selliseid hetki endale võtavad.

Tõsi on seegi, et igalt järgmiselt läbiraputuselt ootan ma eripära – samade tingimuste koosmõju on, vähemalt mulle, igal järgneval kohtumisel väiksem –, mistõttu leian end (ka teatrikriitikuna) sagedamini vastamisi teostega, mille puhul võtab just vastamine küsimusele „mis see on?“ väga palju kui mitte enim energiat. Kui vastus esmakohtumisel leidmata jääb, on eriti mõnus.”

Teater on abstraktne nagu laps

Näitekirjanik ja lavastaja Urmas Lennuk: „Ega mingit mõistlikku põhjust polegi, miks ta on. Teater on selles mõttes sama abstraktne nagu laps. Tegelikult poleks meil teda üldse tarvis. Ta nõuab tähelepanu, sööb ära meie kommid ja vajab nõuannet just siis, kui me isegi eksinud oleme. Ratsionaalselt pole lapsel mitte mingit mõtet. Nagu teatrilgi. Nad mõlemad vajavad meie jäägitut tähelepanu ja tingimusteta armastust. Vajavad, et me käituks arukalt, oskaksime õigel hetkel olla ranged, naeratada, nalja teha, mängida, ja püüaksime alati mõista, miks neil mõnikord paha tuju on. Aga ometi armastame me neid mõlemat. Nii last kui ka teatrit.

Võib olla sellepärast nad ongi nii möödapääsmatult vajalikud – et me õpiksime vihkama ja armastama. Õpiksime veel enne surma aru saama, et oleme inimesed, kõigi oma vigade ja voorustega. Ja – et me poleks siin kõledas maailmas nii paganama üksi.”

Igaühel on teater oma nägu

Lavastaja ja näitleja Siim Maaten:Üks mu sõber kirjutas mulle täna, et kultuuri ja teatrit on palju, aga selle mõtestamist tundub vähe olevat. Miks see nii võib olla? Mismoodi mina seda mõtestan, kui üleüldse? Kui me Kaisaga paar aastat tagasi hakkasime oma teatrit kokku panema, siis istusime oma ookeaniäärse onni verandal ja võtsime aega, et kirja panna, miks me peame teatrit tegema ja milline see olema peab. Oli maailmavaatelisi tähelepanekuid, vormilisi ja sisulisi ettepanekuid ning leppisime kokku, et teeme sellist teatrit, mis meile korda läheb. Seda, mis läheb vähem korda, ei ole vaja teha.

Siin Tais, mäeorus asetseva linna hotellitoas meil neid tekste kaasas ei ole, kuid tegeleme teatriga, milles iseendis ja omavahel kokku leppisime. Ikka ja jälle küsime, et miks me seda endale teeme. Tihti koosnevad meie päevad ainult eesmärgistatud tegutsemisest ning aegajalt annab keha märku, et võib-olla teeme endale liiga, aga ikka oleme siin, tegutseme edasi ja ei oska vastata, miks. Vastus on vist palju ulatuslikum kui mina sõnadesse oskan panna. Kui oskaks sõnastada, siis paneksingi sõnu ritta, kuid arvatavasti ei saaks siis ka aru, miks.

Kui saaksin olla teatrit tegemata, siis ma kindlasti oleksingi teatrit tegemata. Kuid küsimusele „miks teater on”, oskan vastata vaid „ta on”.

Mis teater on? Kus teater on? Praegu ma usun, et teatrit ei ole seal, kus pole publikut. Teater tundub lõpliku vormi võtvat ruumis, mis jääb publiku ja loodud teose vahele. Siis minnakse laiali ning teater läheb igaühega kaasa ja igaühel on teater oma nägu, oma definitsiooniga. Need defineerimata definitsioonid jõuavad ükskord ringiga tagasi nende juurde, kes teatrit teevad, ja sünnib uus teater. Näpuga on teatrit võimatu katsuda ja sõnadesse võin proovida panna, aga homseks on tähendus juba muutunud. Teater on kunst, mida maailm pidevalt muudab ja mis muudab maailma.

Teater on dialoog ja igal dialoogil on erinev mõtestus, aga kuidas mõtestada dialoogi ennast…”

Teater on universaalne keel

Dramaturg ja lavastaja Ivar Põllu: „Teater on universaalne keel. Ürgteatril puudub selge algupära, puhtakujuline etenduskunst on teoreetiliselt mõistetav kõigile. Niinimetatud ürgteater viib meid tagasi muistse mesilastantsu ja rituaali juurde, nii nagu me seda ette kujutame.

Erisused algavad eri kultuurides. Erinevad kliimavöötmed, erinevad teatriskäimise kombed, erinevad tempod ja erinevad harjumused. Eriti keeruliseks läheb siis, kui mängu tuleb keel, kui kogu teatri mõtteks saab keeleline mõtteväljendus. See lööb teatrid eri kastidesse, eri mõisteruumidesse.

Tänapäeva maailmas, kus samaaegselt toimub müüride ehitamine ja kõike siluv ühtlustumine, toimuvad samasugused protsessid ka kunstis. Mida rohkem laene ja sarnasust, seda parem. Mida originaalsem ja võõrastele isegi naeruväärsem, seda parem. Kas peab valima leeri?

Kui peab, siis valiksin müüriehitamise, kui teisiti ei saa. Kogu eesti teatri areng on olnud meeletu jäljendamine ja õppimine, vahelduseks kulub ära, kui keegigi vahelgi teeks midagi, mis “õige” teatrikooli või teatrikaanoni jaoks tundub selgelt “vale” või isegi “küündimatu”. Asi on vaatepunktis. Kas küündimatu või ei tahagi küündida? Ehk tulebki otsida midagi muud? Kui juba nii pikalt on seda teed käidud, kas see tõestab, et tegemist on ainukese teega?

Paras annus kolkastumist ja isolatsiooni kulub kultuurile vahepeal ära, et meelde tuletada, kes ma olen ja miks ma seda üldse teen. Mitte jõuda kõike järgi teha, mitte ajada näpuga järge moepiiblis, kirjakohti ajakirjanduses. Olla rahulikult moest maas, minna vahelduseks mitte edasi, vaid tagasi, isegi kultuurist välja, ollagi ebakultuurne, haakumatu, raskestiloetav. Teha vanamoodsat teatrit, aga isegi mitte mõnusat psühholoogilist ega teoreetilis-folkloorset, vaid otsida teatrit kui impulssi oma hästi unustatud ühiskehandist, mitte teatriõpikutest või rahvaluulekataloogist. Algus on ju kaugemal, impulss tuleks üles leida ja see uuesti mõtestada, mitte tegelda omaaegsete tõlgenduste reprodutseerimisega.

Ja isegi kui selle tulemus on teatriüldsuse seisukohast kahtlane, on see teatud mõttes rohkem teater kui nii mõnigi õnnestunud reproduktsioon. Vähemalt nii tundub mulle isiklikult.”

***

Ajakirjandus kipub olema kaduv kunst nagu teater. Usun, et võimaluste tekkimisel tasub ka edaspidi sama küsimusega mõtestust ülal hoida.

Maaleht 20017, jaanuar. Fotod: Margus Mikomägi, Vallo Kruuser, Raivo Tasso, Ago Tammik, Aldo Luud ja Viio Aitsam.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga