Teater ei saa olla naelaga seinale löödud

 

Sellel Ervin Õunapuu fotol on näitlejad Marta Laan ja Hendrik Toompere noorem, allpool kirjeldatud stseenis.

 

Jänedal eietendus eile Urmas Lennuki näidend “Pärast surma Jendalis”. See siin on neljapäeval Maalehes ilmud intervjuu kärbeteta variant. Nii näidend kui lavastus on seda väärt, et vaadata, kui vaja siis isegi mitu korda. 1.augustist juhib Vanemuise draamapoolt lavastaja ja kirjanik Urmas Lennuk.

 

Su eile (1.juulil) Jänedal Pulli tallis esietendunud näidendis „Pärast surma Jendalis“ on stseen kus kuulus kirjanik Herbert Wells sunnib ainsa elus oleva tegelase ses näidendis – Eestlase – külmutuskappi, et saada teada kas lamp sees kapis ukse sulgedes kustub. Eestlane lähebki.

Pärast surma Jendalis“ on Eestlase tegelase puhul tähtis see, et tema usub, et tuli külmikus pärast ukse sulgumist kustub, aga ma ise pole selles 100% kunagi kindel. Poleks ka ilmselt siis, kui ise Eestlasena külmikusse roniksin ja selles füüsiliselt veenduksin.

Võib olla see olekski kujund? Millal me saame milleski lõpuni kindlad olla? Teater ei saa olla naelaga seinale löödud. Mida jämedama naelaga teda sinna lüüa üritatakse, seda rohkem tekitab see kahtlusi.

 

Alustad põneval ajal. Tartu Uus teater on võimsalt Eesti teatripilti tulnud ja kuigi selle juht Ivar Põllu rõhutab oma avalikes sõnavõttudes, et tema teater ei võistle Vanemuisega, nopib noor ja uus preemiaid ja tetraalide tähelepanu, Vanemuine aga muusikalide suurt publikumenu.

Aeg on aeg ja teater on teater. Kuni ta Juhan Liiva sõnu kasutades „liigub ja loob ja lehvitab“, seni on ta teater ja teda on tarvis. Olen Ivar Põlluga nõus – teatrid ei peaks konkureerima. Teatrid võiksid luua. Ja kanda väärtushinnanguid. Ja kesta…

 


 

 

Usun, et Vanemuise draama sügishooaja plaanid on tehtud. Millised need on ja milline on nende plaanide koostamisel sinu osa?

Jah. Järgmine hooaeg on plaanides olemas. Kõik võimalik sisuline informatsioon on kenasti Vanemuise kodulehel (www.vanemuine.ee) tutvumiseks väljas. Ühisnimetajana võib öelda, et draamaosas on põhirõhk „Vanemuise“ enda jõududel pluss mõned trupisiseselt hinnatud varasemad partnerid. Terviktöö osadeks jagamine on alati väga riskantne. Arvan, et see pole eriti vajalik. Meeskonnatöö mõte ju selles võikski seisneda, et kõik sinna panustavad. Kuigi tõe huvides tuleb tunnistada, minu panus on olnud seni pigem suunav-soovituslik ja tagasihoidlik.

Urmas Lennuk.

Mida sa kõneled oma uutele kolleegidele oma esimesel tööpäeval?

Arvan, et ütlen „Tere“ ja vaatan inimestele silma. Ja mitte vaid esimesel tööpäeval vaid iga päev. Sealt edasi on kõik juba valikute küsimus. Aga see oleks jah kõige esmasem. Olen seda usku, et kõik algab algusest.

 

Mulle tundub, et üks repertuaariteatri juhi ülesanne peaks olema jälgida oma näitlejatele arenguvõimaluste loomine. Praegusel ajal tundub üldises plaanis olevat nii, et näitleja saab näitlejaks publiku silmis siis kui ta on tihti televiisoris, seriaalides ja veel veidramates ülesannetes. Ja ühel hetkel ta siis unustatakse, enamasti siis kui sellest inimesest enam midagi väljapigistada ei ole. Näitlejale antakse talle kõige kergemini sobituvaid rolle ka teatris.

Pika sissejuhatuse sellel küsimusele saab kokku võtta nõnda, kas sa vaatad Vanemuise näitlejatele mõeldes neid selle pilguga, et mis võiks see näitleja olla viie, kümne aasta pärast, kuhu ta oma professionaalsusega võiks jõuda?

Ma ei ole veel nii oluliste küsimusteni jõudnud, aga jah, tänan tähelepanu juhtimast. Siiralt. Tulevik – see on kindlasti üks oluline küsimus, kui ka näitleja ise sellele mõelda soovib. Inimesed on erinevad ja vägisi kellelegi „head teha“ on sel põhimõttel halvim, mida teha saab. Aga perspektiividele peab alati aega võtma. Mul on selles suhtes oma eeskuju, kellelt olen õppinud ja kelle meetodeid usaldan, sest nad on minu jaoks praktikas tõestust leidnud.

 

Mis aga pealiskaudsuse rünnakusse puutub, siis arvan, et see on suhteline. Mandumist on läbi aegade inimkonnale ette heidetud. Lõppude lõpuks on see iga inimese sisemise eetika küsimus. Kelle jaoks on patt mõttes, kelle jaoks sõnas. Ja kelle jaoks on veel teodki nõnda vaieldavad, et nende pärast peab leheveergudel ja kohtusaalides aega raiskama.

 

Teatrijuhil on vastutus oma kollektiivi ja eriti näitlejate ees – või on see suhtumine liiga vanamoeline?

See võib vanamoodne olla, aga siinkohal ei tohi vanamoodsust häbeneda. Vastutustunne peab olema. Ja kõigil. Olgu nad siis juhid või mittejuhid. Näitlejad vastutavad samamoodi etenduse ajal vastastikku, nad on seda alati teinud. Nad vastutavad teatri eest ka vastu tahtmist ja lisatasu saamata, sest nemad on paraku laval teatri nähtav osa. Vastutab etenduse juht, valgustaja, helimees, kostümeerijad, grimmeerijad, lavameistrid jne. Miks siis juhid ei peaks vastutama? Peavad. Ja veel eriti peavad, sest lõpuks vastutavad nad ka selle vastutuse eest, mille trupp ja meeskond paratamatult enese kanda võtavad, kui antakse publikumärk. Iseasi on kuidas selle vastutustunde sees tööga tegeldakse.

 

Sa oled näitekirjanik ja lavastaja, kumb rohkem, täna? On sul plaanis oma uuele teatrile kirjutada või oled seda juba teinud, mida ise esimesena Vanemuises lavastad?

Ma olen ka isa ja abikaasa. Naaber ja kolleeg. Neid asju on raske jagada, et mis on tähtsam. Arvan, et kõik võiks tähtsaks saada, mida elus tehakse. Vanemuises teen kõike, mida teha on vaja. Eelkõige ei tohi unustada siiski usaldust ja mõttevahetust. Esimesena lavastan järgmisel talvel Harper Lee „Tappa laulurästast…“. See romaan on mind kaua kummitanud.

 

Lisaks Jänedal mängitavale „Pärast surma Jendalis“ lavastusele, on sinu tehtud ka 2011.aasta teatrisuvi Vargamäel. Mängitakse eelmisel aastal valminud sinu lavastust „Vargamäe varjus“ ja esietendub „Vargamäe voonake“ . Mida vaataja Vargamäele Tammsaaret vaatama tulles sellel aastal peaks unustama, mida meeles pidama?

Teatrisuve teeme kõik koos – Albu valla inimesed, Rakvere Teatri näitlejad ja veel mitmed teisedki toredad kaasvõitlejad, kes tunnevad eneses jõudu ning tahtmist tegelda teatriga ka oma puhkuse ajal.

 

Olen Vargamäele tulnud vaatajat jälginud juba „Vargamäe kuningriigi“ algusaegadest. Mulle meeldivad nad väga. Just sellepärast meeldivadki, et neile ei pea kunagi ütlema, et unustage see või teine. Nad on alati olnud iseseisva mõtlemisega inimesed, kes julgevad endaks jääda ja arvata just seda, mida arvavad. Nii see võikski jääda.

 

Vargamäe voonakesega“ on veidi raskem olukord küll selle poolest, et kuna tekst liigub suures osas „Tõe ja õiguse“ viimastel osadel ja põimub sageli ka kirjaniku autobiograafilise momendiga, siis on kulunud palju aega ja energiat, et seda võimalikult selgeks ja puhtaks kirjutada. Aga mõeldes vaatajale – on seda hea teha. Vargamäe vaataja motiveerib küll tegutsema ja töötama hea eesmärgi nimel.

 

 

Jäneda näidend, kas see oli tellimustöö, kirjutasid sa näidendi just Pulli tallis mängimiseks? Väljendab see näidend sinu tänaseid seisukohti, tunnistad sa selle näidendiga oma soovi maailma parandada? Kuidas seda näidendit zanriliselt nimetad?

Jah. „Pärast surma Jendalis“ on kirjutatud eraldi kohale endale. See on võimas koht! Ja kuigi tegu on tellimustööga, olen südamest tänulik kõigile, kes selles protsessis osalesid ja mind vaimustuses hoidsid. Ma ei ole julgenud endale aru anda, kas see näidend väljendab minu seisukohti või soovi maailma parandada, aga selle kirjutamine andis palju vastu. Trupiga kohtumistest on see elevus säilinud ja kasvanud. Järelikult liigume väga ühes maailmas. Zanri ma ei oska öelda. Äkki on ta teatritekst Jänedal Pulli tallis mängimiseks Toompere lavastuses? Aga see oleks vist liiga pikk.

 

Kuidas sul on kas süda jääb rahule siis kui oled näidendi käsikirjale punkti pannud ja lavastajale andnud või siis kui tükk on esietendunud või hoopis siis kui seda enam ei mängita?

Kõik sõltub tekstist. Jäneda näidendi puhul olin valusalt puudutatud ja väga õnnelik, kui teksti viimaseid sündmusi kirjutasin. Tahtsin väga, et see tunne ei lõpeks, aga hoidsin kuklas teadmist, et olen alati kirjutanud liiga palju lõppe. Seekord lõpetasin oma naudingu kohe, kui teda tundma hakkasin. Kuigi oli kahju lõpetada. „Vargamäe voonakeses“ oli mitmeid kohti, kus istusin arvuti taga, neelasin pisaraid ja lihtsalt ei suutnud edasi kirjutada, sest valus hakkas. Need on väga isiklikud hetked ja neist ei peaks rääkima. Aga mida vanemaks saan, seda vähem on aega eksida ja käega lüüa. Elu ei kesta igavesti ja tahaks selle lõpuks enesega valmis saada. Seega – pole mõtet end häbeneda. Siiski – on ka tekste olnud, kus on lõpuni jõudes häbi. Siis olen sageli ka kõik kõrvale visanud ja uuesti alustanud. Aga seda on juhtunud vaid siis, kui pole endale aega andnud asju selgeks mõelda. Mõtlemine, kirglikkus ja pinge on teksti kirjutamise juures väga olulised. Olulisemad, kui rahulolu.

 

Milline on või peaks olema, kui peaks, vahe suvelavastustel ja etendustel teatrimajades?

Ma ei tea. Arvan, et olulist vahet ei tohiks sisulisest küljest olla. Suvelavastus võiks rohkem flirtida paiga eripäraga. Samas pole see ka teatrimajas keelatud. Suvelavastus annab ehk natuke rohkem võimalusi, seda flirti keskkonnaga ka erinevais suundades arendada. Enamasti on see võimalus ka ära kasutatud. Nõndapalju, kui mina olen suveteatrit vaatamas käinud.

 

Mis õhku maailm hingab, su meelest, mis õhus on?

Olen ühiskondlikult inimesena natuke irdunud ja selle taga on vist hirm ning teadmatus tuleviku ees. Materiaalsuse võim on hakanud kogu maailmas jõuliselt paljastuma ja see on valdkond, mida ma väga kardan. See tähendab, kardan tema võimu. Inimelu väärtus on kohutava kiirusega devalveeruma hakanud. Tundub, et liiga palju tegeldakse laias maailmas tagajärgede ja liiga vähe põhjuste enestega.

 

Kas maailma saab parandada?

Maailma võiks ikka saada parandada. Vähemalt sellesse võiks uskuda. Aga eelkõige vajaks väiksemat või suuremat remonti inimkond. Tema väärtushinnangud. Me oleme kuidagi salaja inimlikkusest hälbima hakanud. Aga head ja halvad ei ole ju inimesed ise vaid meie teod. Seega peaks kõik parandatav olema.

 

Eesti ühiskonda iseloomustab liiga palju suhtekorraldust ja liiga vähe ausust neis suhetes. Aga pattu aitab lunastada kahetsus, mitte vaidlus patu olemuse üle. Mu abikaasa ütleb: julgesid teha, julge ka tunnistada. Ja ma tunnistan, kuigi on mõnikord häbi ja raske. Aga see aitab paremaks inimeseks saada. Ja ma olen talle väga tänulik selle eest, et ta minusse usub ja mind aitab. Me kõik oleme vaid inimesed, ei midagi enamat.


„Pärast surma Jendalis“

1.juulil esietenduS Jäneda pullitallis Urmas Lennuki „Pärast surma Jendalis“. See on maailmakuulsa Jäneda parunessi Mura armastuslugu kirjanike M. Gorki ja G. H. Wellsiga.

Lavastaja Hendrik Toompere, kelle eelmine koostöö R.A.A.A.M.-iga „Põrgu wärk“ oli 2005 aasta Eesti parim lavastus.
Peaosas Merle Palmiste (Draamateater) ja teistes osades Rain Simmul (Tallinna Linnateater), Sulev Teppart (vabakutseline), Hendrik Toompere jun ja Marta Laan ( Draamateater) 

“Pärast surma Jendalis” hargneb üles üks möödunud sajandi armastuslugu, mille tegelased lisaks Eesti riigi alamale Maria Budbergile ka Maksim Gorki ja H.G. Wells. Muidugi ei saa mööda ka tülikast Eestlasest endast. Aga milline vahe on armastusel ja kampsunil, kui neid mõlemaid üles harutama hakatakse? Seda kõike vaatab siira tütarlapsepilguga pealt Euroopas Muraks hüütud Maria Budbergi tütar.

Mura puhul on tegu ühe tuntuma Eesti riigi kodanikuga möödunud sajandi algupoolelt Euroopas. Legendide põhjal on olnud ta peaaegu kõigi Euroopa riikide salaagent, sadade teoste tõlkija , paarikümne Euroopa helgema ühiskonnategelase armuke ja kümnete diplomaatide nõunik. Kuid mida kõike temast ka ei räägita – on ta eelkõige siiski vaid naine. Võib olla selle vahega – et ta ei oodanud inimõiguslastelt enda soo vabastamist. Tema tegi seda ise. Maria Ignatjevna Zakrevskaja-Bencendorff-Budberg.

Etendused toimuvad 1. juulist – 23 juulini (augusti 2 etendust on juba reserveeritud)

„Pärast surma Jendalis“ on R.A.A.A.M-i selle suve esimene esietendus. 22. Juulil esietendub Viinistu kunstimuuseumi katlamajas „Tühermaa“, lavastaja Marat Gatsalov (Venemaa) ja 3. Augustil „Pruutide kool“ Tõstamaa mõisas, lavastaja Gerda Kordemets


Etenduse päevadel on soovijate võimalik osaleda ekskursioonidel “Skandaalse Jäneda mõisaproua jälgedes “

www.raaam.ee

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga