Teater 2020 – elu või ellujäämiskursus

Pandeemia on pannud teatri tõsiste küsimuste ette. Peale majandusliku ellujäämise on taas kaalukausil küsimus, kas kunst või meelelahutus.

Publikupiirangud ja hajutamiskohustus ei ole ainult majandusliku ellujäämise küsimused. Venemaa teatriasjatundja Oleg Lojevski ütleb, et teater on elus, aga kui saalid on olude sunnil pooltühjad, ei anna see näitlejatele võimalust tunda saali tagasipeegeldust. „Nõnda on raske mängida ja ennast kulutades kõik anda. See ei lae näitlejat. Täna on vaja ellu jääda, et edasi elada!” mõtiskleb kogu Venemaal taas teatrilaboratooriume korraldav Lojevski.

Maailmakuulus Läti lavastaja Alvis Hermanis ütleb novembri lõpus antud intervjuus: „Poliitkorrektsuse hävitav terror jätab kunstile aina vähem ruumi.” Seda tõdemust saab laiendada meil ja maailmas sündivatele muutustele. Hermanise sõnul on just pandeemia oludes selgunud, et 21. sajandil üles võetud kiirus ei klapi bioloogiliselt inimese psühhofüüsikaga, et meie bioloogilistel parameetritel on lihtsalt omad piirid. „Teater sünnib vaid füüsilise kohtumise ja vahetu elamuse teel. Kõik need zoom-teatrid on lihtsalt üks jama.”

Puuris või pilves

Kanuti Gildi juhi Priit Raua eestvõtmisel arutati hiljuti veebiseminaril teatri internetivõimaluste üle. Seda suunda nimetatakse erialaringis – ja ilmselt see kinnistub laiemalt – voogteatriks. Arutlesid Emer Värk, Kristjan Suit ja Maike Lond, kes kõik on proovinud teatrit nüüdisaegsete tehniliste vahenditega rikastada.

Millest räägiti? Sellest, et ei saa pilves edastada energiat. Kuidas luua ühendus publiku ja laval olevate inimeste vahel? Eesti teatril ei ole hetkel kvaliteetseks voogedastuseks tehnilist ja rahalist võimekust, aga tulevikus paneb inimene kodus pähe virtuaalreaalsuse prillid, mis võimaldavad justnagu olla näitlejatega samas ruumis. Veel arutati, kuidas teha, et vaatajad oma kodudes tajuksid voogteatri sündi siin ja praegu. Leiti, et voogteater ei tohi midagi imiteerida, kopeerida, vaid tuleb otsida ja leida uute kunstiliste võimaluste abil oma keel. Nenditi, et voogedastus ei asenda inimesele teatris käimise rituaali.

Energiat ei sa tagasi

Venemaa hetkel üks kuulsamaid teatrinaisi, näitleja ja lavastaja Julia Aug kirjutab sotsiaalmeedias, et mängis eile ja saalis oli 38 vaatajat, nagu praegu Moskvas norm ette näeb – etendus oli väikeses saalis ja norm tähendab saali täitumust 25%. Etenduse lõppedes seisid inimesed püsti, plaksutasid ja hüüdsid braavo. „Aga ikkagi ei suuda nad katta seda energiakaotust, mis ma neile annan. See, mis ütlen, kõlab muidugi kohutavalt,” kirjutab Julia Aug. Ta jätkab, et annab ka siis endast kõik, nagu oleks saal täielikult välja müüdud. „Sest teisiti (mängida) ei tohi ja pole võimalik. Aga energeetilist vastust pole…”

Ta arutleb, et pooltühjale saalile mängimine tegelikult lõhub etenduse energeetilise terviku, ja jõuab jutuga sinna, et teatrisaalid on ehitatud, mõeldes ka energiavahetusele.

Lõpetatud festivalid

Vaba Lava juht ja isikliku erateatri R.A.A.A.M. produtsent Märt Meos on samuti seda meelt, et elus teater on asendamatu. Temagi tsiteerib läti lavastajat Alvis Hermanist, kes on võrrelnud, et teater veebis on nagu seks kumminukuga. „Millal kõik taastub, on ennustamatu. Rahvusvaheline tegevus ilmselt ei taastu kunagi enam sellises mahus, nagu see oli enne 2020. aasta märtsi.” Meos on kriitiline, öeldes, et mitme riigi võimud, ka Euroopas, kasutavad pandeemiast lähtuvaid käskimise ja keelamise võimalusi, et kõrvaldada areenilt mittekuulekaid teatreid ja vabatruppe.

„Rahvusvahelised festivalid on kõik varjusurmas ja ilmselt see suhtlus kiratseb veel pikka aega,” arvab viimastel aastatel kõige enam rahvusvaheliselt Eesti teatrit tutvustanud mees.

Meos ei kahtle, et pandeemia toob näitelavale uued teemad. „Kuigi pandeemiast endast on kõigil villand ja vaevalt, et publik praegu seda igatseb.”

Küsimusele, mis ikkagi tema arvates võib tulla, vastab Meos: „Võib-olla tuleviku dramaturgia käsitleb rohkem ulmet. See, mis on toimunud viimase kaheksa kuu jooksul, on ju paras ulme. Kindlasti jääb ka poliitiline teater ja jätkuvalt aktuaalsed on sotsiaalsed teemad.”

Ka selline mõte jäi teatrijuttudest kõrva, et äkki esialgu polegi vahet, mis laval toimub – põhiline on, et jälle oleks turvaline istuda lühtritega kaunistatud teatrisaalis ja seda ilma maskita.

ERALDI

Tulevik sõltub lastelavastustest

Urmas Lennuk, lavastaja ja dramaturg Rakveres

Õnneks on kultuur tervikuna midagi, milleta kukuks kokku kogu ühiskondlik mõtlemine. Kultuur on demokraatia garant. Seega – kultuuri pärast pole tarvis muretseda. Küll aga annab pandeemia väga jõhkra maksahaagi just teatrikunstile, mis on üks tundlikumaid suhtleva kultuuri väljundeid. Ja muret peab tundma eriti lasteteater, mis on Eestis niigi koomas. Meie parimad lavastajad pole ka headel aegadel vaadanud lasteteatri poole ihaldava pilguga. Distantsõpe tapab veel viimasedki elu ilmingud selles vallas. Praegu valitsuses toimuv on kuritegu, mida on võimatu lunastada. Ja kuigi praegune valitsus on kümne aasta pärast kõnts ajaloo prügikastis, jääb nende hingele rammus mõrvakatse.

Õnneks on inimene nagu viirus – ta tahab ellu jääda, vaktsiinide kiuste. Ja kümne aasta pärast me ilmselt naerame koos selle kõige üle. Küsimus on lihtsalt selles, kes irvitab ja kes muigab koolnuhuultega. Kuigi – kogu teater saab alguse just lasteteatrist, selles suhtes mind hämmastab ka praeguste lavastajate lühinägelikkus. Kui turvaline ja värviline lavamaailm muutub me lastelavastuste homseks päevaks, siis sillutab see teed vaid komöödiate ja melodraamade publikule. Aga seda ei ravi enam ükski vaktsiin, isegi kui ta on 95protsendilise tõhususega.

Üleproduktsiooni aastad saavad läbi

Ivar Põllu,lavastaja ja Tartu Uue teatri juht

Kevadel usuti, et edasi samamoodi minna ei saa. Nüüd, talvel näeme, et väga hästi saab.

Kevadised õppetunnid pole midagi muutnud, suure hooga tuleb vaid kevadised puudujäägid järele võtta, enne kui uued piirangud tulevad.

Väga tahaks uskuda, et see kõik, mida me teeme, muutub paremaks ja valitumaks. Aga millegipärast pole seda kerge uskuda. Tendentsid näitavad praegu pigem, et kõik jätkub, aga palju küünilisemalt.

Muutusteks on vaja suuremat kriisi. Ja kui see ei tule ise, siis pandeemia varjus saab seda luua. Ajalugu kirjutavad need, kes jäävad ellu. Kes jäävad ellu? Suured ja hoitud.

Selles mõttes saavad üleproduktsiooni aastad varsti läbi.

Suuremad organisatsioonid tulevad sellest kriisist läbi ja siis sõltub juba nende liidritest, kuidas teatrid oma ainuvõimu kasutavad – kas jätkavad endist viisi või mitte. Loodetavasti suurte teatrite repertuaar siiski läheb rikkamaks, palju otsi on ju lahti ning tegijaid ja raha jääb vähemaks.

Suured on viimaks ainsad, kes jaksavad kvaliteetselt suurt kunsti edasi teha.

Väiksemad, kes alles jäävad, kommertsialiseeruvad täiesti või siis lähevad täiesti oma kitsasse nišši.

Kriitikud saavad kuhjaga rõõmustada vaese teatri leidlikkuse üle.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga