Tartu kunstnike „Teistmoodi” on väga päris

Tartu Kunstimajas on vaadata traditsiooniline Tartu kunsti aastanäitus, mis tänavu kannab pealkirja „Teistmoodi”. Näituse kuraator on Margus Meinart ja väljapanekut saab iseloomustada mõiste ja sõnaga maaliline.

Ma alati Tartu kunstimajja sisenedes kohmetun, sest ei tea, kas pean pileti ostma või mitte. Seekord algab näitus kohe selles kohmakas trepiga eesruumis. Sinna mahub kaks Kalju Kivi objekti, skulptuuri, masinat. On vaatamisväärsed küll. Tean Kalju Kivi teatrikunstnikuna, seepärast koputan kergelt sõrmenukkidega selle masina pihta ja rõõmustan, et Kivi on osanud mind ära petta – mingid masina detailid on papist ja mõjuvad nagu raske metall.

Kõnningi näitusele selle meeleoluga, et näen kunstis teatraalsust. Enne teen ennast targaks, no mitte ainult, küsin valvelaua naiselt – mul ikka see piletiostmise hirm – ega pole tal selle näituse kataloogi. Saan vastuseks, et aastanäituse tarbeks kataloogi ei tehta. Aga ta juhib mu tähelepanu Imat Suumanni kataloogile. Ostan selle, ilma et mõtleks. Saan kataloogi asemel suurepärase kunstiraamatu. Ma olen nõus selliseid raamatuid juba ka kataloogidena võtma. Suur tänu!

Keeran ringi ja mulle vaatavad otsa suured pliiatsiga joonistatud plakatid, üsna kummaliste erootiliste pisikeste detailidega kasukates ja kleitides naised. Selgub, et need on Markus Kasemaa tehtud, tegemist on moega. Põnev igatahes ja kunst kindlasti. Meenub, kuidas ma islamiriigis hotelli ees istusin ja vaatasin mingile vastuvõtule tõttavaid meie mõistes rikkaid paare. Mehed olid üsna igavad. Jajah, aga ka islaminaised pööravad oma musti rüüsid õmmeldes tähelepanu detailidele, kanga valikule, lõikele, sellele, kuidas kostüüm selja sirgeks ajab. Nüüd neid Markuse suuri naisi vaadates meenus see.

Näituse kuraator saab mu kätte täpselt selle pealt, kui olen oma kotist välja võtnud diktofoni, et muljet kinnistada, hiljem kirjutamiseks. Seisame Enn Põldroosi töö ees. Maaliline, poeetiline ja tark „Kõrva lugu”. Sellele kunstitööle on kirjutatud: „Liiga palju sõnu, toolide kriginat, hüüatusi, kolksatusi, samme, uste sulgumist. Olen elus (mingi sõna on mahakriipsutatud.) kuulnud. Paljugi on jäänud kuulmata, mida pole öelnud. Vahel on ka öeldud. Mis on valgunud mööda. Palun sellepärast vabandust.” Kui ma üsna hästi ei teaks, et Põldroos on vana mees juba, peaksin teda nooreks kunstimuutjaks ka täna. Kihvt! Põldroosi kõrval on Enn Praksi töö nimega „Surnud suislepp”. See on analoogfoto, lõuendil ja digiprint. On mõjuv raagus õunapuu, Tartumaal Tammistes selline veel olemas. Seda kirjutades mõtlen taas seostest. Mul on Raelas üks vana nn metsõunapuu, mida hoian. Olen ta haabade alt välja raiunud, risust ja mõnedest kuivadest okstest vabastanud. Ma ei tea ta liiginime, ei tea, kes ta istutas, äkki tõi selle õunaseemne mõni lind oma nokas. See õunapuu kasvab veel ja kuivab. Kunstniku suislepp Tartus teeb sedasama.

Me valgustav kuraatorijutt

Selgub, et Tartu kunstnike aastanäituse kuraatoriks peab kandideerima. Niisama ei saa. Margus Meinart ütleb, et kirjutas Tartu kunstnike liidu üldkoosolekule, et kui ta osutub valituks nende poolt, siis ta tahaks näituse teha natuke teistmoodi. Üks tingimus peale selle, et Meinart palus kunstnikel näitusele pakkuda töid, mis erineksid nende tavapärasest loomingust, oli, et ei toodaks üle kahe töö. Nii ongi, et näitusel on valdavalt väljas igalt kunstnikult üks töö. Mõnel on kaks ka, aga see on erand. Tööde koguarv on läbi aegade rekord – väljas on 132 kunstitööd.

„Ühel hetkel ei jätkunud mul valgusteid. Nagu sa näed, siis skulptuurid on liiga pimedas.” Kui sellele tähelepanu pööratakse, siis jah, nii on tõesti. Tartu kunstnike majas ei jätku valgusteid. See teeb tegelikult rõõmu, et kunsti ja kunstnikke nii palju on. Ka see, et viimasel ajal kunstis domineeriv installatiivsus üsna ootamatult sellel näitusel peavool ei ole. Rohkem valgust!

„Teistmoodi” – pakkusid teema ja kas kunstnikud suutsid siis sind üllatada? „Ikka. Võtame näiteks Meiu Münt, kes on Tartu maalija, üsna kindla oma käekirjaga. Siin esineb ta aga hoopis, kuidas ta ise ütleb… „Tõrvatud paadilauaga”. Väga maru. Mõte on selles, et Tartu on suhteliselt väike. Meil on palju maalijaid, aga ikkagi on nii, et kui oled kümmekond aastat näitustel käinud, tunned enamuse juba kaugelt käekirja järgi ära. Üleskutsele olla teistmoodi regeeris tegelikult, no arvan, et umbes 20–30% kunstnikest.”

Küsin Margus Meinartilt, kas ta tegi oma valiku selle järgi, et väljas on vaid Tartu kunstnike liidu liikmete tööd. Saan vastuseks ei. Töid esitatakse juba mitu aastat arvutis. Valija näeb töid esimest korda sealt. „Mina ei näe tööd enne, kui ta on siin. Mõnes kodus isegi käisin vaatamas. Ma arvan, et olin heatahtlik valija. Aga heatahtlikkust piirab ruum ja ruutmeetrid.”

Pildid saavad kokku

Margus Meinart ütleb ka, et talle ei meeldi tiitel kuraator. Ta ei hooli tähendusest (kuraator tähendab ka järelevalvajat, hooldajat), ütleb, et on kujundaja ja ei teinud seda ka üksi, vaid abilistega, Saadab isegi sõnumi, et loos kindlasti märgiksin Matti Lepikut, kelle osa selles, et väljas on just selline näitus ja niimoodi, on suur.

Küsin, kuidas pildid kõrvuti satuvad? „Vaatad formaati. Vaatad, mis seal peal on. Mis toonid on? Ma proovisin pildid niimoodi üles panna, et need üksteist pigem toetaks ja aitaks, ei tekitaks konflikti. Ma tunnen, et mul ei ole õigust lisada teostele midagi sellist, mida kunstnik sinna pole mõelnud.” Kuidas ikkagi satuvad kõrvuti Imat Suumann ja Enn Põldroos. „Siin on ikka palju tegemist juhusega. Ma laotan ju pildid siin laiali. Vaatan ja valin. Ma ei tunne umbes 40% kunstnikest, kes siin väljas on.”

Ma vaatan üle saali ja taas lummab mind maal, kus peal teatraalne punane klaver. See on Kalli Kalde maal. Seal on metsa ka ja kuu on peal. Margus Meinart ütleb, et kunstnik saatis kaks tööd ja temal oli väga raske nende vahel valida. „Need on suhteliselt suured maalid ja kui oleksin üles pannud mõlemad, oleks keegi välja jäänud. Aga arvan, et sulle oleks meeldinud ja silma jäänud ka Kalli teine maal. Intensiivsuse aste on sama.” Punase klaveri kõrval on Heli Tuksami tehtud kleit, hästi noore inimese töö, mis siis, et tean – see naine on minu vanune. Ise ütleb ta selle töö kohta assamblaaž. Kleidi pilt on nii naiselik, et vaatad ja vaatad. Naist seal sees ei ole näha, aga on näha.

Vaatame koos kuraatoriga näitust ja märkame koos, kuidas kõrvu on – kas ikka juhuslikult… sattunud näiteks pildid, kus peale päike või kuu. Skulptuure vaatame ja käime ära ka seal saalis, kus enamasti monumentaalkunst ja seekordki pisut krehvtisem kunst.

Emotsionaalne mulje on suurem kui mahub ühte lukku. Kel aega ja võimalust, soovitan, näitus „Teistmoodi” on Tartu kunstnike majas veel vaid kolm päeva, seega kuni 13. jaanuarini.

Eraldi:

Ma tulen üle Toome

Kellel suurem kunstihuvi, sellel soovitan Tartu kunstnikemajas osta Imat Suumanni kataloogi „Ma tulen üle Toome”. Raamatus on 51 reproduktsiooni Imat Suumanni maalidest 1990ndate algusest kuni käesoleva aastani. Tekstilise osa moodustab kolm kunstnikku ja tema loomingut lahkavat lugu, kirjutavad InBoil, Reet Mark ja Peeter Talvistu. Maaliraamatus on ka pikk intervjuu kunstnikuga. Rõõmustav, et me kunstiraamatute kvaliteet on läinud selliseks, et meistri tehtud kunst tuleb raamatuga minu ja teie koju kaasa.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga