Tark kangas ja Lusikavarn räägivad ühes keeles

Türi kultuurikeskuse galeriis on 7. detsembrini näha Ervin Õunapuu fotonäitus „Lusikavarn”. Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses võeti just maha näitus „Eesti kui mõtteline ruum“.

Kunstnik Ervin Õunapuu mustvalgetel fotodel, mis pildistatud maailma eri paigus, liigub pilti ta enda kunagi Puises valmistatud, mere heitpuidust rist, mille küljes ripuvad puulusikad. Sümboli paremini mõistmise huvides on kunstnik selle „varna” külge kinnitanud ka sirbi. Ja sirbiga, isegi kui seda pole pildil, seostub suure osa vaajate peas vähemalt hetkeks vasar. Sirbiga lõigati kunagi küpset vilja. Ja vasaraga… noh, tehti sepatööd. Ma kahtlustan, et Ervin Õunapuu oma sümboli kehtestamisel mõtleb siiski ristist kui vasarast. Sellest, et vasaraga ka vastu pead lajatatakse. Fotolt fotole kaasa liikuv, eri suurustes Lusikavarn on hoiatus tänaseni maailmas valitseva rumaluse eest.

Kunstnikust kirjanik Õunapuu viimases novellis „Vile”, mis ilmus ajakirjas Vikerkaar, on lause: „Kas teate, et pihisakramenti vastuvõtnud vaimulike kõrvad haisevad? Selles on süüdi aastakümnete jooksul kuuldud saladused.” Kuna lugesin seda novelli üsna vahetult enne Türi näituse nägemist, meenus see taas ja taas, kui vaatasin neid peensuseni kontrastseks ja detaili- ning valguse- ja varjutäpseks lihvitud fotokollaaže.

Meri oli Raplas

Rapla näituse Eesti mõttelise ruumi kümnekonnast teosest jäi mind enim saatma „Kärt Ojavee ja Johanna Ulfsaki teos „Otseülekanne“ . „Teos kujutab endast tehnoloogilist telepaatiat, utoopilist kommunikatsiooni, kus teineteist mõistavad sõnadeta ja nägemata kaks eri universumit,” tutvustatakse seda Rapla kaasaegse kunsti keskuse näituseülevaates. Ilma seletuseta siin ei saa. Tegu on üheksa meetri pikkuse ja no vähemalt meetri laiuse kangaga, mis langeb kosena alla näitusesaali laest. Näituse kuraator ja kunstikeskuse hing, kunstnik Kairi Orgusaar on selle ja muidugi ka teiste tööde mõjulepääsemiseks näituse saali pimendanud. Sootuks teiste vahenditega kui Ervin Õunapuu, aga niisama mõjutab vaatajate emotsioone valgus ja vari.

Üheksameetriline kangas, nagu selgitab Kairi Orgusaar, on kootud käsitsi, kangastelgedel, selles on klaaskiud, optiline kiud ja süsinikkiud. Ilmselt saab asja seletada keerulisemalt ja teaduslikumalt, aga see kangas on ühendatud arvutivõrku, mille abil reageerib sellele, kuidas kuskil kindlas kohas Läänemeres liiguvad lained. Seda lainete liikumist siis annab edasi tark kangas. Ei mingit müstikat, meri oli Raplas!

Kui ma arutlesin, et seda 21. sajandit kunstis võiks ja peaks, no tuleks suuremale publikule näidata, jõudsime arutlustega sinnamaani, et see polegi nii lihtne. Pole sellist suurt eksponeerimise ruumi, pimendama peaks saali jne.

Ennast targa kanga tegijate loometegevusega kurssiviimiseks veebis harides avastasin näiteks, et disainer, kunstnik ja õppejõud Kärt Ojavee oli koos Edith Karlsoniga Peeter Jalakase „Eesti mängud. TÖNKˮ kostüümide ja lavakujunduse autor. Muu hulgas paralleel Ervin Õunapuuga, kes on teinud koostööd teatris ka Peeter Jalakaga.

Maailmaküla

Ervin Õunapuu kirjutab Türi näituse kaaskirjas: „15. septembril toimunud maailmakoristusel osales enam kui 100 riiki ja miljonid inimesed üle maailma. Koristati metsasid, rannikuid, linnu, teepervi ja kraave, külasid ja hoove. Mina koristan inimeste peade sisemust. Aastaringselt.” Ta kirjutab, et nende fotodega avab inimese vaimse saastatuse mitmemõõtmelise olemuse. Ja ei jäta lisamata: „Mõistagi on see minu isiklik kaamerasilm, mis mõtterisu üles korjab.”

Türil näha „Lusikavarn” on Ervini jaoks järjest täienev näitus. Selle modifikatsioone on ta varem näidanud Rakveres, Tallinnas, Pariisis, Veneetsias, Simmernis, Regensburgis, Krasnojarskis, Pärnus ja Tartus.

Üsna sarnane lugu on Kärt Ojavee ja Johanna Ulfsakiga. Nende näitused, koos ja eraldi esinemised hõlmavad suurlinnu London, Pariis, New York… Nüüd lisandus ka Rapla. Jah, tõesti, mõttelised ruumid kõnelevadki kunstikeeles.

LUSIKAVARN

Déjà vu – varemnähtu, varemkogetu ehk ei midagi uut nagu ütles Koguja.

Üks teine mees, Johannes, arvas, et alguses oli sõna. Minu jaoks on alguses mõte, idee, alles siis tulevad sõnad. Tihti pole sõnu üldse vaja, ilma sõnadetagi kõik selge. Teada tuntud tõde, mida palju kasutatakse, ütleb ju ka, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, foto veel rohkem.

15. septembril toimunud maailmakoristusel osales enam kui 100 riiki ja miljonid inimesed üle maailma. Koristati metsasid, rannikuid, linnu, teepervi ja kraave, külasid ja hoove.

Mina koristan inimeste peade sisemust. Aastaringselt.

Nende fotodega avan inimese vaimse saastatuse mitmemõõtmelise olemuse – mõistagi on see minu isiklik kaamerasilm, mis mõtterisu üles korjab.

Rumalus on parem kui tarkus. Ta on paljude inimeste jaoks praktilisem. Rumalad uskumused ja eksitavad õpetused. Paljud inimesed eelistavad uskuda mingitesse imerohtudesse selle asemel, et usaldada riiklikku meditsiini. Nad loevad mingeid täiesti jaburaid uudiseid, näiteks lapikust Maast või seda, et Kuu on maast kõigest 5 kilomeetri kaugusel, ja usuvad seda. Pimesi.

Pildirea seletus on seletamatu sümboli ehk lusikavarna sobimatus avalikku ruumi. Lihtsast lusikavarnast võib saada massihävitusrelv, mis tapab inimeste teadvuse, vaimsuse ja loovuse.

Neid plakateid olen seni näidanud Rakveres, Tallinnas, Pariisis, Veneetsias, Simmernis, Regensburgis, Krasnojarskis, Pärnus ja Tartus, nüüd siis Türil.

Ervin Õunapuu

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga