Mälestades Mats Traati (23.11.1936–27.06.2022)
Täna mõtlen teist kui MATSIST Haralas. Lihtsalt pean selle siin välja ütlema, kuidas vaid Teie romaanide pealkirjad on mõjutanud ja mõlguvad meeles alati, kui näen karukellasid õitsemas või kuulen seda, kuidas järjekordselt madistatakse metsa kaitseks. Teie olete sõnastanud, et „Karukell on kurvameelsuse rohi” ja et „Puud olid, puud olid hellad velled”. Äkki ma just sellepärast mõtlen puudele, mets ka käib ses meeles aga näen ikkagi puid seal.Nüüd, kui lahkusite, on karukellad juba ära õitsenud, puud, need hellad velled higistavad palavuse käes.
Kui tahta olla selline eestlane, nagu meid püüab näha ja näidata Valdur Mikita, siis ehk ei olegi see juhus, et loen te „Kogutud Harala elulugusid”, austatud Mats Traat. Loen nüüd ja lugesin ammu.
Miskil omal sirgeselgsel moel kujundasite just Teie alates 20. sajandi keskpaigast seda, mida nimetatakse me rahvusteadvuseks. Valdur Mikita vähemalt loodab, et maalähedus on eestluse alus, et see on meil geenides. Teie ilmselt kurvastasite, nähes maaelu hääbumist, aga välja seda ei öelnud. Küsisin te käest te sünnipäevaks tehtud intervjuus: „Olete maa- ja mullalähedane kirjanik. Kas maaparandamisel on te jaoks mingi seos maailmaparandamisega?” Te vastasite ja tõite oma vastusega mulle meelde mu agronoomist isa, kes veel enne surma vangutas pead, nähes, kuidas viljakaks kasvanud maale ehitati papist maju. Aga te päris vastus, et mullalähedased oleme lõpuks kõik, ilmselt ei unune enne kui on käes see aeg, kui asjad selguvad.
Mulle on täna tähtis, et Teie luuletusi ja romaane lugesid mu tänaseks surnud isa ja ema. Loen te kirjutatud ja luuletustena vormistatud elulugusid, et mõista paremini maailma, eestlasi, maast alguse ja lõpu saavat elu läbi aja raami. Te viimaseks kaante vahele jõudnud raamat on mu jaoks kogu Eesti elulugu. On üsna kindlasti ka me eestlaste ajalugu, mis vormistatud palju vastuvõetavamas keeles kui ollakse harjunud. Teie eluloo luuletustes mida saab võtta ka kui hauakirju või järelhüüdeid on muuhulgas nii fakte kui numbreid, aga peamine on poeetilised kujundid, mis kõnetavad osasid lugejaid mitmekihilisemalt kui teaduslikud ajalookäsitlused. Neid luulekeelseid elulugusid lugedes tulevad pähe värvid ja maitsed. Kui soovite, siis ka see, mismoodi te kirjeldatud inimesed riides käisid ja välja nägid. Jah, Mats Traat, just selline on inimese elu.
Alfred Pääsuke:
„Minust jäi maha Singeri õmblusmasin,
millele ei leitud pärijat
ja mis müüdi lõpuks
oksjonil maha.
Minu ristile vedas Kotka Albert
tindipliiatsiga varesejalad:
Sündis Haralas, suri küünlakuul.”
Selle tsiteeritud eluloo olete dateerinud elulugude plokki „Kuni 1925”. Elulood ulatuvad ajaperioodi, mille olete pealkirjastanud „Aastatuhande lõpp – uue algus”. Olgu üks elulugu ka sealt.
Vootele Orin (1938–1999):
„Kaks teravat silma,
üks terav keel.
Kiitmist ei kannatanud.
Kiitsin end ise, kui tahtsin.”
Te viimase ilmunud raamatu toimetaja Janika Kronberg ütleb selle kohta, et ei mingit vurletamist. See on tabav. Usun, et ka Teie, Mats sellega soostute.
Toimetaja Kronberg kirjutab Facebookis: „Toimetamistöö nägi välja selline, et kui mul tekkiski korralikult vormistatud 580-leheküljelise käsikirja/faili lugemisel mingeid küsimusi, saatsin ma need välkpostiga teele ja Meister vastas siis helistades talle sobival ajal. Et tööjärge mitte häirida.”
Eestlase olemuse mõtestamisel ja talle identiteedi andmisel hetkel saavad kokku Teie Harala elulood ja Valdur Mikita „Mõtterändur”. Mikita kirjutab meile nii: „Mõtle suurelt! See julgus tuleb inimestele tagasi tuua. Mõelda tuleb nii suurelt, et see iseennastki hämmastaks, tekitakse kõhedust ja aukartust – see on vaimsuse, avaruse, õige mõtlemise tunne! Elu on midagi erakordset, suurt ja hõlmamatut. Elu jõud on suur.” Teile ei olnud seda vaja meelde tuletada, teie olite selle suuruse kandja igavesti.
2011. aasta suvel rääkisite mulle mahajäetud Meleski klaasivabriku ikka veel väärikate varemete vahel, kuidas mu isa oli teie õpetaja Vaeküla põllumajanduskoolis. Ütlesite, et mäletate mind ka sellest ajast. Oli see viisakus? Ma võisin siis olla kahe-aastane, mälupildid veel sinna aega ei ulatu.
Meiega koos jääb Teid mäletama kogu Te ühiste kaante vahele kogutud Harala rahvas. Ka see vana aja vallavanem, kelle Te igaveseks ellu jätsite, kui ta suri kirjutades:
Minu nimi on Kivi.
Mu maja oli kivist.
Ja sõda oli kivist.
Miks siis rist on puust?
Pilt Valdek Alber ja foto Ingmar Muusikus. Ilmus Maalehes.