Tanel Toom: Õnnestumine juhtub siis, kui ettevalmistus kohtub võimalusega

Üksi olemine annab filmirežissöörile võime võtteplatsil tuhandet pisiasja märgata – nii saab lühidalt kokku võtta pikema jutuajamise režissöör Tanel Toomiga, kes 2019. aastal tuli välja mängufilmiga „Tõde ja õigus“ ning valmistub eeloleval suvel tegema järgmist filmi.

Tudengifilmide Oscari pälvinud ning „Tõe ja õigusega“ rahvusvahelise filmi Oscari eelnimekirja jõudnud Tanel Toom ütleb mu jaoks üsna ootamatult, et ei ole kursis tänavuste Oscarite jagamisega. See kuulub samasse ritta, et talle ei meeldi tegelda mitme asjaga korraga. Ta ütleb, et on nii palju tegemist olnud, et ta on rattalt maas juba paar kuud.

„Kui mõelda, mis see filmiesilinastuste edasilükkamine maksma läheb … Aina uuesti tehakse promokampaaniaid. Kõik kuni Coca-Cola purkide piltideni tuleb uuesti printida. Pudipadi, mis suuremate filmidega kaasas käib. Kui raske see võib samas olla režissöörile, loojale – et sa ei saa panna ühele etapile oma elust punkti. Film saab valmis siis, kui ta on esimest korda ekraanil rahva ees. Kuidas minna edasi, tegelda uue filmiga, kui see punkt on panemata?” arutab Tanel Toom olukorra üle suures filmimaailmas. Ta ise on üsna pea minemas uue filmi võtetele.

Äkki loomingust, inimese loomingust tekib mingi kübemeke juurde niisugust, mis maailmale kübeme kestvust juurde annab? Seda on raske uskuda, aga selle poole püüdma küll peab.

Mitte ükski filmitegija ei lähe võtteplatsile selle mõttega, et nüüd ma lähen keskpärast filmi tegema. Aga ometi tihti just nii läheb. Keskpäraseid filme tehakse ja paljud on isegi alla selle.

See on suur vastutus – võtta inimeste elust ära kaks tundi. See ei ole naljaasi! Kas ma olen publiku tunnid ära raisanud või on nad seal saalis viibides ja filmi vaadates midagi ka enda jaoks avastanud, saanud!? Ilmselt ma inimese ja režissöörina tahaks, et need filmi vaadates ära antud tunnid ei oleks raisatud aeg. Ma püüdlen selle poole.

Õnne peab ka olema?

See on nii. Aga inglise keeles on ütlus „Success happens when preparation meets opportunity.Õnnestumine juhtub siis, kui ettevalmistus kohtub võimalusega. Ma nii mõtlen, et palju sõltub sellest, kas sa oled võimaluseks valmis, kui see juhtub. Kui ma ei ole enne tööd teinud, siis ma ei ole ka võimeline endast kõike andma. Just sellepärast ei saa ühtegi asja teha üle põlve, et võimalus näeb seda just ja jätab sulle helistamata.

Kuidas sa seda koroonakatku aega enda jaoks mõtestad?

Selge ju, et ühiskonnale see pole tore aeg. Kõik need piirangud … Aga loojale on see ju tegelikult ka väga põnev aeg.

Miks? Tean inimesi, kes ütlevad, et selline aeg võtab neilt igasuguse loomisjõu ära.

Inimesed on erinevad. Pole just kohane seda praegust võrrelda sõjaajaga, aga ikkagi – korraga on käes väga suured, järsud muutused. Kui mõelda eelmistele suurtele kriisiaegadele, Esimesele maailmasõjale, Teisele maailmasõjale…, siis ilmselgesti see ju mõjutas kunsti ja kunstnikke. Äratas nad üles. On üsna selge, et sõda on alati negatiivse märgiga, see ei meeldi kellelegi, aga nii nagu majandusele, ei ole see ka kunstile alati negatiivselt mõjunud.

Olukord sunnib sind raamidest välja mõtlema. Ja see annab uutele ja värsketele mõtetele hoogu. Selliste mõtete peale niisama ei tuleks. Inimene on ikkagi mugav loom. Muidugi on võimalik ka ilma kataklüsmideta ennast lahti raputada. Lähen poolteiseks aastaks üksi kusagile koopasse elama, jätan kõik harjunud elu maha … See on võimalik. Aga paljud meist seda teevad? Paljud seda endale lubada saavad?

Järsk situatsiooni ja õhustiku muutus mõjutab mõtlemist kogu maailmas ja ma ei usu, et see mõju on negatiivne vaid. On väga selgelt näha, kuidas pandeemia on sundinud meid olema palju loomingulisemad kui varem, kõikides valdkondades. Vastasel juhul jääks elu lihtsalt seisma. Aga inimesed on erinevad, sellest peab ka aru saama, kui pandeemia mõjudest mõelda. On neid, kellele on see aeg emotsionaalselt väga raske, on neid, kellele väga viljakas ja loominguline, ja on ka neid kellele väga raske, kuid samal ajal väga viljakas.

Äkki see on vanusega ka seotud. Surmahirm on noorematel väiksem?

Seda küll, aga ma mõtlen eneseisolatsioonile. Üksi olemisele. Mul on seda varem ka ette tulnud ja see on mulle meeldinud. Näiteks filmi „Tõde ja õigus” kirjutades – see protsess kestis mitmeid aastaid – läksin ma igal aastal kuuks-poolteiseks üksinda ära kusagile metsa. Mulle see sobib, kui ma olen eraldi. Mul ei ole kunagi olnud üksi olemisega probleeme. Üksindus on teine asi, emotsionaalne üksiolek …

Olen sellele mõelnud, miks üksi olemine mind ei hirmuta. Mu isa on meremees. Ma olen kasvanud keskkonnas, kus isa oli ikka pikalt ära. See oli minu jaoks normaalsus. Ma ei saanud isa iga asja peale appi kutsuda, aga ma teadsin, et ta on olemas. Ja nii ma mõtlengi, et eraldatus – kui sa tead, et see ei ole lõplik – läheb mööda, saab läbi … Koroonaaeg saab ka läbi, ma usun. Viriseda selle üle, et ei saa mingi aeg ööklubisse minna … millest me räägime?!

Jätame ööklubid ja ujulad, sinu puhul saab ju rääkida sellest, et sul jääb käimata maailmas peetavatel või ärajäetavatel filmifestivalidel.

Seda tõesti, paljud festivalidele sõidud on ära jäänud. Kui ma ei oleks oma elus varem filmifestivalidel käinud, siis ma ehk lausa nutaksin, et sinna ei pääse. Neid kindlasti on, kellele on just see aeg esimene kord ja võimalus, ja see nüüd jääb tegemata ja nägemata. Minu jaoks ei ole see nii suur katastroof, et ma ei saa minna. Kui mul seda varasemat kogemust poleks, siis ma sulle ilmselt räägiksin hoopis teist juttu.

Räägi oma varasematest üksi olemise aegadest?

Ma siis, kui on see keskendunud kirjutamise periood, olen ikka üritanud ennast mõneks ajaks maailmast eraldada. Lähen kodust kaugemale, kusagile suvemajja või renditud metsamajakesse. Telefon on ikka kaasas. Kastitäis märkmeid ja mõned raamatud, arvuti muidugi ka, kuhu kirjutada, aga internetti tavaliselt küll ei ole.

Need on tillukesed asjad kirjutamise juures, mis võivad segada. Mõnikord võib kirjutamisel mõne stseeni jaoks õige emotsionaalse seisundi saavutamine võtta tunde: tunnen, et nüüd olen seal – dialoog ja tegevus hakkab jooksma ja siis … kui nüüd sel hetkel näiteks keegi mulle kasvõi korraks – vaiksel häälel – heatahtlikult teed pakuks või küsiks, kas ma viitsin hiljem poes ära käia, siis… on see hetk lõhutud. Plaks, ja kõik kaob, oled argimaailmas tagasi ja hakkad stseeni uuesti nullist üles ehitama. See on nii väike süütu asjake, mis võib tunde lõhkuda. Ja vahel ei saagi seda enam korrata. Nii et jah, mulle meeldib mingitel perioodidel kusagil metsas üksi kirjutada, et siis jälle uuesti kodus olla ja neidsamu asju täiel rinnal jälle nautida, mis nädal aega tagasi oleks häirivad olnud. Ma pean ennast muidu ikka pigem inimeste inimeseks.

Oled sa ööinimene?

Ööloom. Eriti kirjutades. Kirjutan kuidas kunagi kella kuue-seitsme-üheksani hommikul ja siis lähen magama. Üksi kusagil metsas olles saad seda endale lubada. Ükskõik, milline on mu graafik, ma ei sega kedagi. Tuba võib sassis olla, pea kammimata … see vabadus on vajalik vahel.

Valikute vabadus muidugi. Aga vabadus minna kinno?

Sellest kaotusest on loomulikult kahju, nagu ka kõikidest teistest. Kui ma tavaliselt lähen kinno kas filmi režissööri või mõne muu konkreetse põhjuse pärast midagi konkreetset vaatama, siis viimane kinoskäik oli küll lihtsalt puhtalt seetõttu, et järgmisel päeval pandi kinod kinni. Tahtsime elukaaslasega viimast korda kino tunnet tunda, teadmata millal seda uuesti kogeda saab. Minek läks õnneks korda, juhtusime vaatama Florian Zelleri filmi „Isa”.

Kui sul nüüd avaneks kohe võimalus teha uus mängufilm, mis kantud viimase aasta sündmustest, siis mis film see oleks?

Ei, sellist filmi ei ole. Pea on täis varasemaid mõtteid. Üks projekt on lõpetamata ja see on vaja ära filmida.

Ma ei oska hästi multitaskida. Ei oska mitme projektiga korraga tegelda. Ma küll seda vahepeal ikka üritan, aga see tähendab enda väljalülitamist sellest käsilolevast. Olgu siis või paariks päevaks.

Mis sul käsil on praegu?

Järgmine film on olemas, mida ma peaksin sellel aastal loodetavasti filmima. Ka ülejärgmine projekt on olemas. Sinna vahele ei ole mahtunud mingit täiesti uute uste ja ideede avamist.

Miks sul on see tunne, et pead tegelema ühe asjaga ja keskendunult?

Ma ei ole endaga ja oma tegemistega teistmoodi rahul. Arvan, et hakkaksin ennast pärast ka süüdistama. Alati on neid asju, millega sa rahule ei jää, aga kui oleksin vahepeal tegelnud teiste asjadega ka, on kohe võtta enesesüüdistus, miks ma ei keskendunud ühele, äkki siis oleks tulemus parem. Mulle ei meeldi jätta endale võimalust süüdistada oma vigades kedagi teist peale enda. Kui ma teen, siis teen ühte asja ja võimalikult hästi.

Räägid sa neist oma lähiaja töödest ka?

Ega ma väga ei tahaks. See oleks nagu jutt laskmata karu nahast. Aga niipalju võin öelda, et sel suvel peaksime filmima … Tegu on rahvusvahelise, Inglise-Eesti-Saksa koostööprojektiga. Olen sellega olnud seotud 11 aastat, kirjutanud seda koos inglise stsenaristiga. See on film, mis pidi sündima veel enne „Tõde ja õigust”.

Ikka tahaks natuke lähemalt?

„Tõde ja õigus” oli eepiline ajastudraama, järgmine on väiksem indieulmedraama, seal on ainult neli tegelast ja üks võttepaik keset ookeani.

Kus sa seda filmid?

Me filmime seda Eestis. Natukene merel, kuid suure osa võtame üles stuudiosse ehitatud dekoratsioonis, et siis hiljem ümbritsev maailm järeltöötluses arvutivõlurite abil lisada. Ja see kolmas film, millest ma ei räägi, on neist eelmistest taas täiesti erinev.

Mu jaoks on oluline, et hoiaksin ennast tegemas erinevaid asju, et ma ei vajuks mugavustsooni. Ei taha nii, et see asi läks okeilt ja jätkan samas stiilis. Ma loodan, et seda minuga ei juhtu.

Kalkuleerid?

Ma nii ei ütleks, et see erinevate asjade ihalus on külm kalkuleerimine. See tuleb kusagilt seest. Tunnen, et tahan ennast raputada. Tahan teha seda, milles ma ei tunne ennast mugavalt kohe.

Tahad iga uue filmiga ise ka targemaks saada, otsida, leida?

Filmitegemine on jah üks võimalus inimeseks saada. Paljud ütlevad ka, et see on isegi teraapia vorm. Iga filmiga kaasnevad küsimused, ka see, mis režissööri ennast inimesena kõnetab. Miks ma just seda lugu tahan jutustada? See on läbielamise kunst. Kui filmis juhtub halbu asju, siis on lootus, et päris elus sa ise nii ei tee ja ka need, kes filmi vaatavad, tahavad olla paremad.

Mulle on pakutud üsna palju filmiprojekte, aga kui see mind ei kõneta, siis ma ütlen ei.

Maailmas on praegu maad võtnud seriaalikunst. Üks seeria võetakse üles nagu suur mängufilm. Sa ei ole seriaali tegemisele mõelnud?

Muidugi olen. Tippseriaale tehakse samade reeglite järgi nagu mängufilme. See aga tähendab, et see pole odav. Sul on normaalne arv võttepäevi, sul on tippnäitlejad, sul on aeg seda ette valmistada ja hiljem kokku panna.

Häid seriaale lavastavad mängufilmi taustaga režissöörid, mis tähendab seda, et nende nõudmised nii endale kui ka meeskonnale on tavaliselt palju kõrgemad kui keskmise telerežissööri omad. Õnnestumise üks põhjustest on kindlasti ka see, et terve hooaja – milles on 8–10 osa – teeb üks ja seesama režissöör. Samamoodi nagu filmil, on ka tervel hooajal üks kindel nägu, mis teeb seriaali tervikuna tugevamaks. Sel pole kõikumisi.

Miniseriaalid, millest hästi palju räägitakse … “Queen’s Gambit”,“True Detective”, “Big Little Lies”, “Chernobyl”… Need on kõik sarjad, millel on olnud üks režissöör algusest lõpuni. Neid iseloomustab väga selge kindel käekiri ja visioon. Üks kindel minek, üks stilistika. Kui oled üksinda filmi kapten, siis sa saad ja võid vahepeal ka julgemaid kõrvalepõikeid teha, sest sa tead, kuidas tulla tagasi. Sul on see vabadus ja mõnus mänguruum.

Mulle meeldis „Tõe ja õiguse” juures sinu või teie näitlejate valik. Nad on teatrinäitlejad ja äkki ka filmis väga head. Kuidas sa seda fenomeni seletad?

Kõigepealt peab olema see, mida mängida, ja üsna kindlasti peab režissöör näitlejatega töötama. Kõik sünnib koostöös. Ma valisin näitlejaid kaua. Me tegime proove nii enne võtteid prooviruumis kui ka platsil. Näitleja peab tundma, et ta pole üksi. Ta peab tundma, et tal on lubatud katsetada. Režissööri töö on seda käima lükata. Minu ülesanne on teha kõik, et näitleja ekraanil säraks.

Kinopublik saavutab ju kontakti filmis ikkagi ennekõike tegelasega, inimesega. Pole tähtis, mis viled või kellad sul seal ümberringi on. Kui sa sellele, neile tegelastele kaasa ei ela, kui ei saa aru, mida ta mõtleb…, siis kõik muu on totaalselt mõttetu. Minu jaoks on täiesti selge – näitleja on platsil kõige olulisem.

Ma katsun kõik selle, mis me pildiga teeme ja kuidas seda filmime, enne ära teha. Mida rohkem ma sellega olen tegelenud enne platsile minekut, seda rohkem on mul seal aega tööks näitlejatega.

Filmis, , on palju tehnilist poolt – sa ise kasutasid väljendit arvutivõlurid –, mida ka režissöör valdama peab?

Muidugi, platsil on eesmärk luua uut reaalsust, tehes seda nii, et see oleks võimalikult päris. Üles võtab selle kõik tehnika, mida juhivad inimesed. Erinevad võttenurgad … Ma pean teadma, kuidas kõik mõjub. Kaamera, montaaž. Sellest jääb väheks, kui mina tunnen kaamera kõrval suuri tundeid oma näitlejaid vaadates.

Mängulaad, mille poole mina püüdlen, on psühholoogiline realism, aga samal ajal ümbritseb võtteplatsil näitlejaid hiiglaslik tehniline maailm. Ja on põnev, kuis need omavahel klappima saad. Üks peab toetama teist.

Nõnda, et näitlejate valik on sinu jaoks filmi puhul alles algus. Siis alles töö algab. Panna Priit Võigemast Pearut mängima on parim valik, aga täiesti ootamatu.

Näitlejaid valides peab ka julgema võtta riske. Valides on samuti aega vaja. Pearut oli tõesti ehk kõige raskem leida. Ta peab olema mänguline ja vimkaga, aga ta ei saa ja tohi olla lihtsalt tola, naljamees. Ta peab olema võrdne vastane Andresele. Temas peab olema mingi omamoodi peidetud oht. Lihtne oleks olnud Pearut mängima võtta komöödianäitleja. Ma proovisin neid ka, aga sain aru, et lisaks koomilisele on selles mängus ka need kohad, kus me ei tea, mida Pearu tegelikult mõtleb. Need võimalused peavad õhus olema.

Film on koostöö. Üksi ei tee midagi. Meeskond… Usaldus on tähtis. Kui see on, siis ongi võimalus, et ehk siit sünnib midagi. Ambitsioonikat lugu üksi ei jutusta kinos.

Sa dokfilmi ei ole mõelnud teha?

Olen. Ma olen kunagi ammu ühe tillukese doki teinud. Hea mälestus on sellest, tahaksin teha küll. Aga praegu ei ole see ajaliselt võimalik olnud.

Ma pärast „Tõe ja õiguse” vaatamist mõtlesin, et sa võiksid proovida lavastada ka teatris.

Tean, et tahan ka teatris proovida. On isegi kutsutud. Mõte teatrist tekkis siis, kui läksin Inglismaale filmi õppima. Siis meil esimene koolitöö oli teatriprojekt. Pidime lavastama ühevaatuselise näidendi kahe näitlejaga. Selle asja mõte oligi see, et sa ei saa kusagile kaamera või monitori või muu tehnilise arsenali taha põgeneda, pead tegelema ainult näitlejatega. Mulle see väga meeldis.

Teed sa vahet kinol ja kinokunstil?

Jah, ikka teen. Selge, et on filme, mis on tehtud puhtalt tuluteenimise eesmärgil ja on filme, mis on tehtud režissööri initsiatiivil, sest tal on kusagil sees mingi lugu või asi, mis tal on vaja endast välja saada. Kusjuures üks ei välista ilmtingimata teist. Aga ise enda filme tehes pole ma pidanud seda eristamise mängu mängima. Ma nagunii jutustan oma lugusid nii, nagu ma arvan õige olevat. Nii, nagu ma tunnen. Ma ei ole pidanud oma töös tegema stoppi ja arutama, et kas ma siin ei peaks rohkem mõtlema vaataja peale.

Sa ei tee ju nagunii seda filmi üksinda endale, vaataja on jutustamise ajal juba eos sinna sisse kirjutatud. Ja ma ei usu ka neid filmitegijaid, kes ütlevad, et neid vaataja ei huvita. Kui sind vaataja ei huvitaks, siis sa ei teeks seda. On palju lihtsamaid ja odavamaid mooduseid end väljendada. Filme tehakse vaatamiseks. Aga kindlasti ei saa sa alustada vaatajast, alguspunkt peab alati sinus endas olema. Sa ei saa ega tohi tegelda meeldida üritamisega. Tuleb ennast usaldada ja mõelda, et kui see, mis ma teen, mind ennast puudutab, siis võib see ehk puudutada ka kedagi teist. Kõigile meeldida ei ole nagunii võimalik. Hea film on minu jaoks see, mis võimaldab sul end samaaegselt nii leida kui ka unustada.

Kuidas sa me siia-sinna jutuajamise kokku võtad?

Selleks, et sul oleks ühel hetkel võimalus miljoni-triljoni detaili ja pisiasjaga arvestada ja mängida, on vaja aega, kus sa ei pea mitte millegi muuga arvestama.

Ilmus Maalehes. Pildid Sven Arbet.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga