Tagasivaatamise fetiš ehk: rohkem Raplamaad

alt

Ilusat sügise algust soovides. Plaan oli taas alustada Mõeldes edasi lugude sarja. Niisiis mõeldes edasi. Foto: Siim Solman

 

Alljärgnevad mõtted tekkisid, vaadates tagasi Sillaotsa muuseumi rahva sünnipäevaks korraldatud eksursioonile, mis kulges mööda kunagist Läänemaa Vigala ja Velise kanti, ja päädis Järvakandis.

 

Mõttekuse küsimus

Kui eesti keeles kõnelevatel inimestel oma maa armastus kaob, ei ole riigil mõtet. Kui maakonnas elavad inimesed oma maakonda ei armasta, pole maakonna pidamisel mõtet. Mul on tunne, et sellises olukorras agoonia pikendamine ja muudatustega venitamine on kuritegelik ses maakonnas elavate inimeste suhtes ja julgen arvata, et taolisel moel suretatakse maavaimu välja.

Paneme Mahtra muuseumi siis lõpuks kinni? Kaotame kunstliku maakonna? Ühendame Raplamaa kümme omavalitsust? Uskuge mind, et peale paljus eluelevuse kaotanud, liisinguid ja pangalaenu tasateenivate keskpäraste ametnike armee ei kaotaks me mitte midagi. Ja oleks vähem administraatoreid.

Viime selle, mis säilitamist veel väärib, sinna, kus rahvas on, ja kus on tingimused selle hoidmiseks. Äkki siis mõni noorematest märkab veel.

 

Kas juhtuks midagi…?

Ma täiesti pingeliselt seda lugu kirjutades mõtlesin, mida on kogu oma eksisteerimise vältel teinud Raplamaa omavalitsuste liit. Otsisin midagi sellist, millest on jäänud jälg, mis oleks muutnud meeli ja minu pärast kas või majandust. Arengufond, mis ju siin, ka maal sündsat toetanud ei kaoks ühe omavalitsuse puhul kusagile, saks olla veel sisukam oma rahajagamises sisus.

Ma ei aja kiusu, kui ütlen, et mitte midagi ei meenunud. Ja samas olen see, kes kirjutajana on olnud sellele tähtsale tegevusele lähemal kui paljud teised. Maakonnaleht oma erinevate nimede all on seda „tegevust“ kajastanud üksikasjalikult.

Koos käiv seltskond peab seda, mida nad oma koosolekutel teevad, panuseks. Aga nad tegelikult ei vastuta mitte millegi eest. Kas juhtuks midagi, kui maa pealt kaotada ROL ja Rapla maavalitsus, jah, täna kahjuks ka kohalikud omavalitsused oma volikogudega? Midagi ei juhtuks. Oleks ehk lootus, et midagi uut tekiks juurde, seda küll, nii palju idealismi mus on veel.

Puutagune muuseum võib kanda mis nime iganes, ega teda vaja ei ole sellegipoolest. Muuseum ei tee siinkandi mässust suursündmust ja Vilde romaan on hea romaan ka järgmised sada aastat ilma kahekümneaastase kangelasliku püüuta seda hoida ja hoidmispõhjuseid sõnastada pikemalt ja lühemalt.

 

Mida oleme saavutanud?

Olen sellest ju kaude ka varem kirjutanud, aga täna, kui Raplamaa viimaste aastate suurim saavutus on Alu tee äärde ehitatud Soome kiirtoidutehas, tundub väärtustega vehkimine silmakirjalik ja naeruväärne. Kanter on Raplamaa poiss, olete kuulnud. Seda ka ikka teate, et ta Pärnu-Jaagupisse ja Pärnusse õppima läks ja seal targaks sai, ka tugevaks. Andres Ehin oli Rapla linna aukodanik. Mida see linn talle andis?

Küsida ju võib, et kui me selle, mis veel alles, ära kaotame, milleks meile siis oma riik? Ma just seda mõtlengi, et riik võiks siin sekkuda nüüd juba radikaalselt. Jajahh, ma riigi all siin mõtlengi Ligi ja Ansipit ja Pallingut, radikaalsuses all aga meil maakonnas omavalitsuste omavalitsemise mängu lõpetada, sest midagi tõsist, üle aegade kestvat siin sündinud ei ole. Maailmakuulus laineuurija akadeemik Tarmo Soomere on Kohila poiss. Eesti teater on siitkandist pärit ja siin kasvanud andekaid inimesi täis, järelikult peaks just riiklikul tasandil hakkama mõtlema sellest, kuidas Raplamaad, kandku ta siis mis nime tahes, toetada andekate kasvukeskkonnana. Metsa istutades tark mõtleb veel sündimata laste peale.

Me valitud juhid on käitunud üpris vastutustundetult, palju sellist, mis aegade tagant oleks olnud säilitamist väärt, on lastud laguneda. Vaielge mulle vastu, kui saate, aga mul on tunne, et omavalitsejad, need me staažikad ja üpris stagneerunud, ei ole mitte kriipsugi teinud maaelu väärtustamiseks. Positsioonid on käest antud märkamatult. Väliselt ei ole ehk miski sandimaks muutunud, sisuliselt… mäletate, et Eidaperes oli kunagi pngakontor. Asetame küsimuse nii, mida on me omavalitsused teinud selleks, et Raplamaa kas panete tähele seal nimetuses teist sõnapoolt “-maa”, oleks elus? Ei ole ju suurt midagi, peale sõnade. Isegi seda pole, et oleks võtta me maakonna vaatamisväärsuste tundjaid, kes ei pea Kuuda seminarist ja Matthias Johann Eisenist kõneldes pabereid lappama.

Jajah, mulle meenub, kuidas meil kogu taasiseseisvunud Eesti aja on turismist räägitud igas vallas ja Rapla maavalitsuses muidugi ka. Ühe ausamba oleme siin maakonnas püstitanud, linnameste militaarraha toel, ülejäänud on koopiad enamasti. Inimesed, kellel vähegi on ambitsiooni, elevust ja eluhimu, on siit ära lastud. Valus lausa nii kirjutada, enda ja teiste omasuguste peale mõeldes.

Igatahes on kindel, et sellesama valitseva seltskonna võimu all maakonda ja omavalitsusi edasi mängides midagi head ei sünni. Sünnib see, mis sündima peab, nagunii. Kuna rumalust ja koosolekupidamisi koosolekupidamise pärast on palju, läheb asjadega, mis ilma inimeste sekkumiseta sünniksid loomulikult, rohkem aega, sest me keskpärasus vajab seda au endale saamiseks.

Hirmus põnev on elada, aga kui inimene ennast elust targemaks pidama hakkab, tuleb kellelgi öelda, et see ei ole tark. Vanale otsavaatamisest vahel piisab.

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga