Tagasihoidlik ja isehakanud genialist Ivar Põllu ehitab teatrit

Ivar Põllu oma koduaiaa. “Meil siin valmivad õunad.”  Lauri Kulpsoo foto.

 

Genialist Ivar Põllu jättis laulmise ning asutas Tartus Genialistide Klubi ja Tartu uue teatri.

Olgu siin nüüd puhtalt stiilihoidmise pärast lugu sellest, kuidas ma Ivar Põllut esimest korda oma silmaga nägin. Lugeja jaoks, kes ei tea Ivar Põllu on mees, kes laulis ansamblis Genialistid. Muu hulgas ka seda laulu armastusest, et „Võin mängida sinuga saunas või lebada sinuga teki all. /—/ Võin kukkuda justnagu kivi, võin diktoriks hakata ETVs…” Ja siis nii kuus aastat tagasi, ma mängisin peremeest Lihula linnusel suve “Libahundis”, ütles me muusikajuht Feliks Kütt, kes oli ka genialist, bassimees, et poisid tulevad õhtul etendust vaatama. Äkki ma ei oleks seda tähele pannud, aga see tulek oli omaette nähtus. Lava kõrvalt publikut piiludes avanes pilt rahvahulgast, kus teiste seas istusid Genialistid. Neil olid kaasas oma kokkupandavad toolid, nad olid suveülikondades, nende pea kohale oli püstitatud päevavari ja, ma arvan, et nad suitsetasid sigareid. Me siis kahjuks tuttavaks ei saanud. Uhke pilt tookordsest genialismist on peas siiamaani.

 

Tartus on uus teater, Genialistide klubis. Kumb enne oli, klubi või teater?

Klubi idee ja teatri mõte said alguse koos. Kui olid esimesed mõtted, et teha klubi kui kooskäimiskohta, siis kohe oli ka see mõte, et Lutsu teatrimajas saab teha selliseid asju, mida mujal teha ei saa. Miks mitte luua selliseid lavastusi, mida mujal teha ei saagi, pole mõistlik. Esimesel hooajal tõime saali Ganuti kildi ja VAT teatri etendusi. Teise hooaja poole pealt tundsime, et kaua me teisi teenindame, teeme ikka oma lavastuse ka. Selleks ajaks oligi asi niikaugel, et Ott Aardam ise seda uuris. Rääkis, et tal on hea idee.

Tegimegi, siis veel Genialistide klubi nime alt, „Sadama võimu“. Selleks ajaks oli Genialistide klubi juba kõikide inimeste silmis muutunud mingiks kindlaks asjaks. Klubi võib-olla ei olnud enam niivõrd kooskäimise koht ja paljudele tundus veider, et esitleme teatrit, klubis tehakse teatrit. Mõtlesime, et tühja kah, nimetame teatritegemise teatriks.

Algul mõtlesime, et teeme Tartu Linnateatri. Asi läks täitsa suureks, leidsime isegi eraldi maja, vanad Tähtvere hobusetallid, kus saaks ehitada. Rääkisime teiste Tartu teatritegijatega ka, et hakkame nüüd koos teatrit tegema. Kõik ütlesid, et teeme-teeme. Hakake peale, küll me pärast järele tuleme. Seepeale tundsime, et ei saa ikka Linnateatrit teha, võtame vähem ambitsioonika nime. Panime nimeks Tartu Uus Teater.

2008. aasta suvel Ott Aardami ja Mart Aasa väljatulnud lavastus „Vene rännumehe ülestähendused“ oli siis esimene Uue teatri nime all.

Sellest ajast saadik asi nagu kasvab iseenesest. Üks lavastus viib teiseni, üks inimene toob kaasa teise ja teine kolmanda. Tekib oma seltskond ja kindlad ideed, mida järjest ellu viia.

 

Mida see tähendab, et Genialistide klubi ei olnud enam klubi ainult?

Algul me tõesti mõtlesime, et me klubi on selline kindel väga leebe koht, kus saab istudes ansambleid kuulata. Kogu sellest seismisest oli kõrini. Igal pool pidi trügima ja seisma. Lasime õmmelda padjad, millel sai lesida, ja tegimegi kontserte. Siis esimese hooaja lõpuks hakkas see asi ikka kippuma selliseks noortepärasemaks ja hüplevamaks. Teist hooaega alustasime laiendatud programmiga. Uued ideed pressisid sisse, oli tunda, et vaba programmiga kohta on kangesti vaja. Sellist kohta, kus ei küsita pileti eest meeletut hinda. Avasime oma vaimu teiste ideedele. Sellest ajast on koht arenenud täiesti omasoodu. Me siis vahepeal lükkame klubi kraavist välja tagasi tee peale või siis tõmbame maa peale.

 

Teeme, lükkame, tõmbame… kes veel peale sinu? Mis koht sul on Tartu uues teatris? Direktor?

Meil ei olegi selliseid ametlikke nimesid. Kui on vaja otsustada, siis ma otsustan, kui on vaja lava ehitada, siis ma ehitan lava. Ma praegu juba proovin siiski tegelda nende asjadega, mida teised teha ei saa. Ikka leiab ju tugevaid poisse, kes lava oskavad ehitada, aga nad ei saa plakateid kujundada või kodulehekülge teha.

 

Ikkagi, kes seda klubi veel teeb peale sinu?

See on algusest peale jäänud muutumatuks, oleme seda teinud koos Allan Aintiga, mehega, kellega me ka algusest peale koos ansamblit tegime. Nüüd on see meil kujunenud, Allani võim on rohkem baari poolel ja minu oma programmi poolel. Mõlemad me siis leiame endale abilisi. Me ei lükka mingeid asju tagasi, kui organisaatorid leiavad, et see asi me klubis võiks toimida. Meie poolt on võimalus oma ideid ellu viia.

 

Sa oled tegelikult Tartu ülikooli lõpetanud teatriteadlane?

Jah.

 

Miks sa teadust ei tee?

No, ma selle peale ei jäänud. Me samas õppisime ka kirjandusteadust ja filosoofiat… see päris teatriteadus ei istunud nii hästi… Sai kõvasti joodud ka ülikooli ajal, ei viitsinud kõvasti teadust teha ja ennast sisse süüa.

Siis tegime vahepeal isegi ka oma teatri. Mõtlesime sest Ülikooli teatri välja arendada. Esimene lavastus läks nii hästi, et kohe kõikidel hakkas pärast seda ka eraelus nii hästi minema, et… (naerab õnnelikult).

 

Mis see esimene lavastus oli?

„Suur võitlus“, see oli selline Leo Lapini „Multiplitseerit inimese“ ja Elusõna tekstide süntees. Mängisime seda Vanemuise E-laval, mis oli kontserdisaali fuajees kunagi. Aasta oli 1995 -1996, ma ei mäleta, mitu etendust me tegime.

 

Siis saite naised.

Jah ja siis läks kohe asi hoopis teiseks...(lause lõpp mattub mõnusase naeru).

 

Ja siis tuli ansambel Genialistid.

Ei, ansambel oli juba olemas, vist isegi ühe kontserdi teinud. Siis ta oli ikka selline naljabänd. Rahateenimine algas alles uuel sajandil. Varem oli kohati esinemine.

Neid töid on ju ka piisavalt palju, mis on tehtud raha pärast. Isegi naljakas on meelde tuletada, millega on mõeldud raha teenida sellel ajal. Paarkümmend aastat tagasi, kui tõesti üldse polnud raha, ei süüa ega juua… Ah, polegi tähtis, no alates limonaadisiltide kujundamisest.

Siis tundus, et tohutult palju on vaja minu osa Eesti ülesehitamisel, olid konkursid, kus osalesin: Eesti logo konkurss, limonaadisildi konkurss… Vennaga mõtlesime Eesti televisioonile logo välja. Lepatriinu, mis siis hiljem läks edasi idee oli ikkagi nii hea, et keegi tuli selle peale uuesti ja tegi sellest EMT logo.

 

Kas Tartu Uus Teater on natuke ka protest muusikale tootva Vanemuise vastu?

Ei ole. Kindlasti ta ei ole protest.

 

Vanemuine tuleb „Evitaga” Tallinna Solarisesse ja Tartu uus teater mängib Coca-Cola Placas tõsist lavastust „IDentiteet“?

See on pigem naljakas, et tuleme nüüd oma võdiseva kultuuriga siia kurjuse kotta.

 

Te Genialistide klubis miskeid pakkumisi tagasi ikka ka lükkate?

Jah, ikka, selliseid tavalisi, palju normaalseid, ilusaid tavalisi ansambleid oleme ikka kõrvale lükanud. Selliseid, kes teevad täpselt nii, nagu peab, et läbi lüüa, me need lükkame kerge südamega kõrvale. Sellised ansamblid ka, mis on natukene juba kuulsad, küsivad palju raha ja siis esinevad noortele, rikastele ja ilusatele.

 

Kes teie klubis käivad?

Need, kes käivad pärisklubides, ööklubides, meile enamasti ei tule. Oleme suutnud oma klubi niimoodi disainida, et üle ukse korra tulevad ja siis lähevad ära. Tartu kohta on tuhat kuni kaks tuhat inimest, kes käivad sellistes karvasemates kohtades. Põhiliselt üliõpilased ja igavesed hipid, aga seltskonda kuulub inimesi seinast seina. Tartus on see võimalik, Pärnus ei oleks.

Me klubi on isetekkeline nagu taim. Ei saa öelda, et me oleme Genialistide klubi ja Tartu uue teatri välja mõelnud ja siis see täpselt niimoodi toimibki. Pigem on see nagu aedniku töö. See kasvab, siis me kastame, vahepeal lõikame mõne lehe ära, vahepeal katame.

 

Sa olid Pärnu teatris?

Viis aastat.

 

Miks sa seal edasi ei ole?

Mugavaks läks. Ma hakkasin juba ise aru saama, mismoodi see dramaturgi töö välja näeb. Kui ma sinna läksin, siis veel ei saanud muhvigi aru. Kui läksin, oli teater suhteliselt sügavas kriisis, oli segane aeg. Enam hullemaks minna ei saanud ja siis teater hakkas sellest kriisist vaikselt välja ronima. Seal oli paar nooremat inimest veel ja me saime neid asju mõjutada, meil endal oli huvitav ja publikule läks ka vahepeal mõni asi korda. Sisemiselt ja sisuliselt ka, mulle tundub.

Lõpuks, kui meie madala laine pealt tekkis uus laine, siis sinna ma enam ei kuulunud. Kui Tiit Palu lõpuks peanäitejuhiks sai, siis ta leidis, et teeb oma meeskonna. Väga õige ka. Muidu, poleks mind sealt minema aetud kaikaga, oleksin ehk siiamaani seal. Ja sellest oleks päris kahju.

 

Saan aru sellest vist?

Nii naljakas, aga mul oli mitu aastat kindel plaan, et peab ikka ise ära minema. Et tegelikult ei oska seda dramaturgi tööd teha, sein oli ees ja mina sinna kinni jäänud. Kui Pärnus teatris ei töötaks, siis poleks seal mitte midagi teha. Mõtlesin, et peaks ikka ise ära minema ja siis vaevas mind see, et kuhu ma lähen ja mida ma oskan, kes mind tahab. Siis tuli hea juhus. Sai solvuda ka veel, mis nii viga.

 

Kirjutasid teatrist kord palju. Miks sa enam ei kirjuta?

Ma, jah, ei ole enam kirjutanud. Ei osanud enam kirjutada, sellepärast jäi katki. Võib-olla nüüd juba oskakski. Aga vahepeal oli mingi paar aastat, kus kirjutasin nii palju, et lõpuks tundus – pole enam mitte midagi öelda. Ma võin ju mingit pläma ajada, ümbernurga juttu. Samas, kohustust ei ole ja ma ei taha seda teha. Umbes samasugune tunne nagu pärast bakalaureuse töö kirjutamist vahva pseudoteaduslik jutt, mõnuga. Siis kah oli selline tunne, et kõik on öeldud.

 

Millest see töö rääkis?

Mati Undi lavastatud „Taevasest ja maisest armastusest“. Oli unistus, et teha oma teatrimõõtmise masin, teatriteaduslik masin, millega võtta siis lavastus ette. Siis ma selle ka konstrueerisin Martin Heideggeri kunstiteooriast ja taasünniteooriast. Ja see töötas Undi selle lavastuse peal väga edukalt. Ses lavastuses oli igal näitlejal väga mitu rolli ja need olid omavahel seotud. Lihtsustatult, teatrilava on valendik, selline ilmnemise paik. Heideggeri järgi: kui sinna midagi satub, siis ta on olemas, kui läheb nähtamatusesse tagasi, siis teda ei ole olemas. Iga kord, kui näitleja tuleb lavale, siis ta sünnib, ja kui läheb lavalt ära, siis sureb. Iga laval oldud stseen on üks elu, laval käimistega ta parandab oma karmat, õpib midagi juurde uueks eluks… Siis uuel astmel ta saab uueks tegelaseks. Kõik kõvad teadlased mõtlevad oma süsteemi välja. Kuna ma ei ole väga tubli teatriteadlase peaga, et suudaks kõigi teiste teooriaid meeles hoida, siis mõtlesin, et targem on teha oma teooria ja sellega mingi asi lahti lõikuda. Tundus, et õnnestus hästi. Plaanitsesin seda magistritöös edasi arendada, aga siis polnud enam aega.

Aga su küsimuse juurde tagasi tulles kuidagi sai seda kirjutamist tõesti liiga palju. Valle-Sten Maiste ütles ühe mu loo kohta, et selles artiklis on suurepärane retoorika ja ma ei saa aru, mida sa tegelikult mõtled.

Kui ma Pärnusse läksin, siis ma küll mõtlesin, mismoodi ühte teatrit tuleb ehitada, aga see lahtus väga kiiresti.

 

Nii nagu teatrist kirjutamise kohta, nii saab ka teatri kohta ju küsida, et kellele seda vaja on?

Ega sellest, jah, väga tihti aru ei saa. Selleks, et see asi selgeks saada, peaks kõik teatrid kaheks aastaks kinni panema. Siis ehk selguks alles, mis teatrit tegelikult vajatakse. Seda ei saa teha, sest pärast pooli teatreid ilmselt lahti ei tehtaks. Isegi mitte sellepärast, et kellelgi seda vaja pole, vaid see raha jaotatakse vahepeal ümber. Traditsioon kaob ära. Saja-aastane teatritraditsioon on väga tugev. Inimesed on harjunud, et nad lähevad teatrisse. Harva mõeldakse, et ma lähen nüüd tõesti just seda lavastust vaatama. Väga suur osa publikut käib teatris lihtsalt.

 

Eks publik on tänaseks välja kujunenud, kes kus käib.

On jah Linnateatri publik ja No- teatri publik ja Draamateatri publik… Teatrid on stabiilsed, metoodilise järjekindlusega tuuakse inimesed saali, maast madalast, bussidega. Tehakse mingi lavastus, mis lasteaia kasvatajas või kooliõpetajates paneb mingi lambi põlema. Siis korjatakse raha ja viiakse kogu kamp teatrisse. Siis tekivad refleksid. Ei tehta ka lasteteatrit ja kooliõpilaste teatrit, ikka tehakse kasvatajatädide ja õpetajate ja täiskasvanute teatrit. Nii on selgem, lasteaialaps ei tule ju ise teatrisse. Seepärast ongi teatriprojektidele raske publikut saada. Tuleb ikka teater teha, siis jätkub vaatajaid.

 

Seda suurem peaks olema tegijate vastutustunne. Milline sinu ideaalteater on?

Kui ma teaks, siis oleks see juba valmis.

 

Sa teed praegu proove, lavastad omakirjutatud näidendit „Ird, K.“.

See on järg 2008. aastal esietendunud näidendile „Endspiel“ (näidend, kus peategelaseks on hingearst ja kirjanik Vaino Vahing, depressiooni apologeet, kelle salongis sündis ja suri 1970. aastate Tartu teatriuuendus). Kui me seda olime vaadelnud, siis sain aru, et teemade ring, mis sealt lahti hargneb, on nii suur, et sellest peab tegema triloogia vähemalt. „Ird,K.“, mida praegu teeme, on siis Kaarel Irdist ja kolmas osa peaks tulema Jaan Toomingast ja Evald Hermakülast. Alguses teatrit kõrvalt vaatava hulluarsti Vahingu lugu, siis teatri keskmes oleva Mogri Märdi lugu ja siis noorte lugu veel eraldi.

 

Teed siis ikka uut repertuaariteatrit. Huvitavate lugude teatrit. Miks riigiteatrid sellega hakkama ei saa?

Riigiteatrid peavad täitma kõikide publikusegmentide nõudmisi. Meie oleme pisike kamp, mõistetud kahjumisse, me võime teha seda, mida heaks arvame, aga kui riigi käest tuleb raha, siis on ette kirjutatud ka publiku arv.

 

Ütlesid, et Pärnus su teadmine lahtus, oled Genialistide klubi teinud kui…

… selle aasta sügisel saab neli aastat. Ja-jaa, aga klubist saab ennast distantseerida. Meil on selline plaan Allaniga , et kui klubi saab viie-aastaseks, siis meie seal enam igapäevaselt ei tööta. See peab välja arenema sinna, et noored võtavad selle üle. Me võime jääda sinna mentoriteks laiama. Inimesed peavad klubi tegema iseendale. Mina teeksin iseendale seda, et istun kodus ja loen raamatut. Või lihvin puud.

 

Lepatriinu, plakatid, kodulehekülg… lavakujundus? Oled sa seda õppinud, laste kunstikoolis?

Ei, ei, ei ole. See on lihtsalt ülbus. Kogu see Genialistide asi sai ju ka alguse kunsti tegemisest ja ülbusest.

Mul on suur vend. Me ei ole Pärnust pärit, vaid Tootsist, kus briketti tehakse. Paneelmajadega küla. Elasime viienda korruse korteris, kus aknast avanes vaade metsale. Metsas elasid metsloomad. Ma ei tea, kust vennal tuli mõte, et hakkaks maalima. Ta joonistas väga hästi, mina joonistasin tema järgi. Vend saigi värvid, maalis. Siis läks viis aastat vanem vend sõjaväkke ja ütles, et võin kaks aastat tema pintsleid kasutada. Ütles, et pese pärast ära need, muidu tulen tagasi ja annan sulle vastu pead. Kui vend tagasi tuli siis ma olin oma arvates maalima õppinud. Läks veel paar aastat mööda, vend õppis Tartus õpetajaks, mina Pärnus keskkoolis. Tuli mõte, et teeme näituse. Läksime Pärnu muuseumisse ja ütlesime, et meil on nüüd kunstirühmitus Genialistid. Küsiti, mis see tähendab. Vastasime, et me oleme geeniused, meil on rühmitus ja tahame siin saalis näitust teha. Siis Omar Volmer ütles, et mis seal ikka, eks tehke siis näitus. Tegime ühe näituse ja siis tegime veel.

Tundus nii, et kui sa võtad veendumuse, siis see tihtipeale nii ongi. Miks endale seada madalaid eesmärke! Täht peab ikka paistma kõrgele, isegi, kui sellel on kerge iroonia varjund.

Lõpuks on nii, et kõik on isehakanud. Teater on ka isehakanud. Mul hakkas siis kõik paika loksuma, kui me bändi tegemise ära lõpetasime. Sündinud lauljad võivad elu lõpuni laulda ja seda on hea siis kuulata.

 

***

 

Üks pilt on mul veel peas: Genialistide klubis on Kärt Johansoni plaadi esitlus. Ta on laval koos Taavi Kerikmäega. Hirmus mõnus on olla selles kohas. Vaatan selja taha ja tagareas märkan Ivar Põllut koos oma pisikese pojaga sellele kontserdile himuga valgust tegemas. Mõtlesin, et huvitav, kas tuntud ööklubides töötavad inimesed oma lapsi ka õhtuti „tööle“ kaasa võtavad, vaimustusega. Me ei saanud siis tuttavaks veel Ivar Põlluga.

 

Tartu Uue Teatri kõik lavastused

 

PEETER VOLKONSKI VIIMANE SUUDLUS

IRD, K.

KAPTEN COOKI KEETMINE

SUUR MAALRITÖÖ

IDENTITEET

KOLM VÄRVI. EESTI 2009. SININE

THEISED

VIIMASED KORRALDUSED NEILE, KEDA MA KUNAGI OLEN ARMASTANUD

ELUD

ENDSPIEL

VENE RÄNNUMEHE ÜLESTÄHENDUSED

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga