Tagantjärele keelepäev

See Viio Aitsami kirjutatud lugu on autori loal võetud  sellisest kohast http://www.maaleht.ee/blog/viioaitsam/ . Seal muidki tähelepanu väärivaid mõtteid.

Kõik teavad, et kevad algas. Raplamaal algas nädal tagasi teine asi ka – Uku Masingu aasta. Ta sündis sada aastat tagasi augustis.Käisime avamisel. Tajusin seda, mille kohta saab ütelda: ähmane on täpne.

Kristiina Ross rääkis Uku Masingu keelest. Ma ei oskaks hoobilt Masingu raamatuid avada õigetest kohtadest, et jah, see nähtus või jutt on tal seal ja seal. Pigem käib asi nii, et mida rohkem ta tekstidele mõtelda, seda ähmasemaks muutub vormistus ja seda selgem, täpsemini arusaadavam on sisu.

Viio Aitsam mõni kevad tagasi Kiideval.

Kui sellest tervikust “lõigata välja” Masingu keelekasutus ja seda eraldi vaadelda, on sellega sama asi. Ma tean, et on inimesi, kes ei saa ta raamatuid lugeda, kes takerduvad keelekasutusse, mis neile vastu hakkab. Mulle on ta mäng sõnadega, lauseehitusega jne tohutult võluv. Ütlen “mäng”, aga tegelikult see ei ole mäng, minu meelest on see Masingule loomulik. Ta rikub (keele)reegleid, lööb need nii-öelda sassi ja tekitab sellega lugemisruumi, kus pole võimalik tekstile trafaretiga läheneda. Kui lähed trafaretiga, ei saa sa lihtsalt sellest tekstist aru.

Kristiina Ross kirjeldas seda umbes nii, et Masing astub pidevalt üle keeleruumi piiride, seda avardades. See on see keele ja meele, keele ja mõtlemise seos. Avardad keeleruumi ja sellega tegelikult avardad ka oma meele- ja mõtteilma.

Asi tundub olevat veel selles, et Masing, kes on ju rääkinud ka joonelisest ja ruumilisest sõnast, kirjutab mis tahes tekste ruumilises keeles. Luuletusi lugedes juhtub sagedamini, et luuletaja sõnad puutuvad lugedes vastu nahka. Masinguga on sama efekt ka kõige teaduslikumate analüüside puhul.

***

Üks Kristiina Rossi mõttekäik oli, et kui inimesel pole emakeeles mingi asja kohta sõna, siis ta seda asja ka ei märka. Enne seda käis jutt lapsest, kes sünnib maailma kui kogumisse. Süsteemselt hakkab ta seda maailma nägema vastavalt sellele, kuidas õpib sõnadega ümbritsevat tähistama.

Keelepäeva paiku lugesin internetist ühe õpetaja keelelugu. Õpetaja kirjutas, kuidas ta koolis kogeb: on hulk eestikeelseid sõnu ja väljendeid, mille tähendust tänapäeva õpilased enam ei tea. Pärast seda, kui õpetaja oma jahmatuseks seda märkas, hakkas ta neid lastele arusaamatuid sõnu üles märkima. Ja toob näiteks: pale, laup, palmik, raag, nurm, aas, laas, haavik, räitsakas, möönma, pajatama, unelema, õhetama, õhkama, vältima, sillerdama…

Kas pole ehmatav? Peale selle on ju nagunii veel hulk sõnu, mis võõraks jäänud seoses suurte muudatustega ühiskonnas. Näiteks kas või kõik see, mis laudas toimub või vikatiga niidetud heinamaal.

Mu ühe kirjutise peale Metsalehes ütles ka hiljuti üks internetikommentaator, et kummaline lugu. No äkki oligi mõne jaoks lihtsalt kummaline, ma ei tea, aga mul käis see jõnks ka, et see on ju mõnda aega kestnud, kui raamatuid vähem loetakse, kui vanematel pole lastega rääkimiseks piisavalt aega jne, ning osa neist lastest on ju vahepeal suureks kasvanud. Et äkki ma kasutan sõnu, mida mõned ei mõista, mida nad pole kunagi kasutanud.

Kui õpetaja kirjutisele mõtlen… No kasutan metsatekstis sõna “haavik” ja loeb inimene, kes seostab “haaviku” mitte puudega, vaid vigastustega (haavadega – see pärineb sellesama õpetaja jutust, kes on üles märkinud ka, millega lapsed tundmatuid sõnu seostavad; “räitsaka” tähenduseks pakkusid lapsed näiteks ka “rämps”) – siis ei saa ta ju sellest tekstist üldse aru!

See ikka lausa hirmutab.

***

Eelmisel suvel olid emakeeleõpetajad ärevil – eelmise haridusministri ajal oli jõutud juba kokkuleppele, et põhikoolis viiakse eest keel ja eesti kirjandus taas eraldi õppeaineteks, kuid uue ministri tulek tekitas ohtu, et see kokkulepe enam ei kehti.

Tegelikult tuli hoopis uus asi kaela – tundide kärpimise plaan ja siis teade, üsna hiljuti, et haridusminister tuli emakeeleõpetajate muredele vastu ja ei kärpinud siiski tundide arvu…

Mind pani kergelt vahutama väljend “haridusminister tuli vastu”… No pühade vahe, kas eesti keele õpetus on siis ainult keeleõpetajate asi. Õpetajad siis pugegu nahast välja, et hoida eesti keelt, seda meeleruumi siin me rahva ümber, ja ministrid siis… kuidas tuju on… justnagu ei puutuks see sisuliselt üldse neisse!

See ruum me ümber on juba ahenenud. Mu kõrvad juba nagu kuuleks juttu paratamatusest, mis haagitakse igasuguste asjade sappa, olgu valdade liitmine, koolide kaotamine, arstiabi linnadesse koondamine vms. See ajab ette vihaseks.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga