Suvi seljataga:Poodud moos ja loominguline proov

Käsmu kontsert on lõppenud vasakault Arno, Krista, Tanel, Jarek ja Tõnis.

Proovi loomingulisuse rõhutamine on pisut sürrealistliku maiguga, kõlab nagu Andres Ehini mõeldud ja öeldud poodud moos.

Selle suve seni kõige erksamat proovi nägin Käsmus, mere kaldal. See sündis paar tundi enne Jarek Kasari ja Tõnis Mägi sealset kontserti. Muusikud, peale Jareki ja Tõnise bambuslööte mängiv Krista Joonas, löökriistadel musitseeriv Arno Kalbus,  ja kontrabassi mängiv Tanel Liiberg. Muusikast tulev suur rõõm käivitas kõik muusikud üheks, üks täiendas teist ja kokku saadi nõnda, et vana tark Mägi oli sunnitud bändikaaslasi jahutama tuletades meelde, et energiat peab jääma ka kohe eesootavaks kontserdiks. Ja kontserdil see prooviime siis võimendus tänu publikule ja eelnenule. Jarek Kasar lausa hiilgas lugedes oma luuletust „kaubamaja kärumees nõnda, et see meenutas Juhan Viidingut laval oma luuletusi laulmas ja esitamas. Ja see paralleel ei olnud mitte välisesest sarnasusest kantud.

Kadunud tsirkus

Andrus ja Tõnis, mitte ainult kaks head klouni.’

Näitleja, ehk mistahes loomingulise indiviidi küpsust näitab soov katsetada. Kui keegi väljast neid katsetusi kaema lastatkse siis ikka päritakse, et kuidas tundus, mis sa nägid. Alati on sellisele pärimisele raske midagi asjakohast vastata. Teatris on seks ajaks kui kedagi väljast proovi kaema lastakse tehtud hulk tööd ja kõrvalttulijal on ilmselgelt raske olla nähtust mõtlemisehulgalt võrdne näitajaga.
Rakveres „Kadunud tsirkuse“ esietenduse finaalis hakkas muidu kogu lavalolemise vältel rahulik ja stoiline, vaid häälega oma kirglikke tundeid väljendanud Bonzo (Andrus Albreht) kekslevalt tantsima. See oli nagu filmis, ootamatu ja meeldejääv. Hiljem ütles laulja, et see proovides ei olnud nii, et ta esietendusel tundis, et tuleb tantsida. Kahtepidiseid tundeid tekitas see tantsiv suur mees, ühestküljest tahaks seda tantsu näha ikka veel ja veel, samas ehk ei oleks nähtu kordudes enm nii emotsionaalne ja eriline. Lisaks saab alati oma mälupilti tagasi kerida, iseasi kui adekvaatne seal näidatav tegelikult sündinuga on.

Tantsumasin

Silver, igaühe hinges on revolutsioon.

„Sa oled paadunud sõnateatri hunt.“ ütles Jaak Johanson kui talle ja Silver Sepale pele tantsuetendust oma tundeid väljendasin. Tunne oli ehk diletantlik, sest mul tõesti puudub tänase tantsu vaatamise kogemus. Ütlesin, et ei saanud aru miks nad tantsu etenduses ei räägi, ei laula, oma tantsus ei seleta. Ütlesin, et tundsin kuidas mõlemad mehed oma tantsuga just rääkimiseni jõudsid, siis aga hoopis sõnade asemel veidraid ja mõistmatuidki liigutusi tegid.
Hiljem Pärimustanysu magister Silver Sepaga kõneledes tundsin kuidas oleks tahtnud, et tema sisuline tantsust ja sest etendusest kantud jutt oleks aetud enne „Tantsumasina“ tantsude nägemist. Jutt oli niivõrd huvitav, et kummitab siiani. Tuleb tunnistada, et olen elus tantsida tampinud öeid, ikka partneri ja hea muusika toel, just nemad on mind inspireerinud. Küsimus jääb üles, miks see enam ei toimi? Silver Sepal on olemas Pärimustantsust tehtud magistritöö tekst, kahjuks inglise keeles, aga mingi virvendus seal noore mitmekülgse mehe jutust läbi käeis, et sest tekstis kunagi eestikeelne saab, mitte tõlge vast vaid tõlgendus. Ehk saab minustki siis tantsutetri vaataja.

Mõrv Õisu mõisas

Andres ja Janek Õisu mõisas, äkki see kooslus ja lavastus on millegi uue algus.

Mõnede asjadega on nii, et esimesest pilgus hja ilmselt ka hingetõmbest tead, et see on see, mis sobib. Õisu mõisas mängisid kaks meest,Ugala näitleja  Janek Vadi ja Andres Lepik kummalist mõrva mängu. Kui ma neid ja teisi nooremaid etenduse ümber tegutsevaid noori mehi nägin mõisatrepil õhtust vähepidulikku söömas oli mul kohe selge, et see mida ma edaspidi näebn sobib mulle. Hilisem seda kinnitas. Andres Lepik näitas küpse näitleja ja lavastaja võimeid. Kõik ümberringi sekundeeris sellele, allaandmist ja järeleandmist, mis suveteatris vahel silma paistab ja enamasti andeks antakse, ei olnud.
Sealt Õisu mõisa trepilt on muga kaasas käima jäänud mõte, miks küpsed näitlejad ja lavastajad Eesti teatripildis ikkagi nii haruldased on, miks meil neid ei märgata, ei hoita. See, mis Lepik Mulgimaa väikses mõisas näitas võiks ju näha olla me teatripubliku laiemale ringile.

Põrgupõhja uus vanapagan

Põrgupõhja publik, ninapidi näitlejas ja jalgupidi laval.

Läksin seda etendust vaatama kerge eelarvamusega, et tegu on suvise rahakogumise teatriga. Peale etendust tunnistasin endale, et mul oli õigus. Seal mind kõige rohkem vihastas lavastaja suutmatus näha, nimetaksin seda lavastamatuseks. Etendus mida nägin oli publikule ohtlik, seal oli palju silmategemist tavavaatajale, mis võrdub publikule puru silmaajamisega. Ja tõeliselt kahju oli näitlejatest, kes ses lavastaja etteantud raamis  endast kõik andsid, aga poolele teele pidama jäid.
Raivo E Tamme Kaval- Antsust on kõige rohkem kahju, see oleks võinud olla roll, mis hea näitleja suureks teeb. Tammes on see tipproll sees olemas, lausa kisendab, et lase mind välja, aga miskipärast jääb kõik poolikuks, nagu ikka. Kahju. Kahju. Tammsaare tippteksti ettekandmine vabas õhus muidugi kuulajatele halvasti ei mõju, nii võib proovides tegematajäetu isegi plusspoolele kanda.

Iha Jalakate all

Katarina, Rasmus  Kurgjal 2010.

Selle looga Kurgjal jääb vist ennekõike meelde elamus, mis avanes hiljem kodus minu arvutis kui vaatsin seda, mis oli jäänud mu proovis tehtud fotodele. See millised ilmed, millised kehahoiakud, millised misanstseenid on neil fotodel, tundus uskumatu. Koduteel mõeldud mõte, et etendus ei ole veel valmis, et midagi on puudu või paigast ära taandus. Keda nüüd uskuda, sisetunnet, mis kahtleb või fotosid, mis tipptaset näitavad. Tuleb minna ja lavastust uuesti vaadata nüüd kui ta juba on nö. sissemängitud. Ja ikkagi on sest vee ja kire mängust enim meeles need hetked mida pildistada ei söandanud, kui tegelased on vait ja sisemonoloog hästi loetav, tundub.
Käisin oma meele kinnituseks vaatamas Iha sellesuvist viimast etendust ja julgen öelda, et kõik, mis fotodel jäädvustunud proovis, kirg ja ehtsad tunded seega, oli selles etenduses kohal ja tihedamaltki kui olin lootnud.

Jõud Jänedal

Isa ja poeg Jänedal, Valter ja Uku.

Selle Uku Uusbergi kirjutatud ja lavastatud nädendi esietendus on alles ees, on homme, pühapäeval. Rapla inimesi näeb palju ses loos osalemas. Ja päris uus teatritegemise koht avatakse Jänedal esietendusega – Pulli tall.
Näidendi „Jõud“autor Uku Uusberg tahaks, et publiku tooks saali saladus. Peaosalist Herbert Ausi mängib Ivo Uukivi, näidendis ja laval ei ole ühtegi naist. 
Uku Uusbergi proovi vaadates jõuab pärale ammune teadmine proovide haprusest, iga kaasamõtlematus võib tulemust mõjutada, iga väljaöeldud sõna on tähtis. Jäägu siis vaataja hooleks see proovide ja loomeprotsessi jõud Jänedal ära tabada ja endaga kaasa võtta elusse.
Poodud moos on meiga koos nagunii.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga