Suveteatri mänguruum(id) ei saa otsa

Eesti teater erineb kogu muust maailmast sellega, et suveteater on oma mõõdult ja tulemustelt tähelepanuväärne osa kogu tervikust.

Igal suvel sünnivad uuslavastused ja mängitakse ka lavastusi eelmistest suvedest. Näiteks uut hingamist elav Ugala teater annab teada, et suurt Vargamäe vabaõhulavastust „Kõrboja perenaine” mängiti sel suvel 16 korda ja seda käis vaatamas 9000 inimest.

Vaataja sõidab

Mu meelest on see üsna fenomenaalne ajal, kui arutatakse, et väikelinnades ei jagu suurtesse saalidesse publikut. Lavastus müüdi välja kiiresti ja juba on teada, et tuleval suvel mängitakse veel 10 etendust. Publik tuleb hoolimata vihmast, päikesest ja tuulest. Väikese maa ja rahva fenomen.

Urmas Lennuki kirjutatud traagilises Tammsaare dramatiseeringus on mu arust sees ka meeleparandus, tahab siis Vargamäele tulnu seda või ei meelelahutuse kõrval. Meeldetuletus ka, et oleme olnud maarahvas. Teatrisse ja tagasi sõit haritud maaga ääristatud teid pidi… Ma siin seda meelde tuletan, et kogu maailmas on teater suurlinnade kunst enamasti. Meil siis teistmoodi. Õnneks.

Teater sõidab

Raplas mõni aasta tagasi sündinud teater on ennast algusest peale defineerinud rändteatrina. Vaba Vanker läheb sinna, kus vaatajad. Sellel suvel mängiti kaheosalist pärimuskomöödiat „Eestlaste Muistne Lugu/ Eestlaste Muistne Sugu”, vaimukat lugu eestlaste ellujäämisest. Tehti tuur, nagu on kombeks muusikutel, mängiti muuhulgas Viru folgil ja Saaremaal Viikingi turul. Mina vaatsin seda maitsekalt esitatud-kirjutatud improvisatsioonilist lavastust Raplamaal Pakamäe pisikeses paemurrus. Neli osalist – Maili Metssalu, Kadri Kalda, Merike Paberits ja Rauno Kaibiainen, lisaks niiskuse tõttu häälest minevat šamaanitrummi tõrvikul soojendav Mari Tammar, dramatiseeringu autor. Noored tõestasid, et komöödia ja teatri laadavorm ei pea olema labane.

Mäletan, kuidas Jaan Tooming kunagi sellisest teatrivormist unistas – võimalusest sõita viljalõikuse ajal külast külla, kus rahvas töötab, kutsuda nad korraks laadaplatsile või keskväljakule ja neile mängida.

Vaba Vanker ise nimetab oma lavastust  ürgirooniliseks pärimuskomöödiaks. Mu meelest on sõna „ürgiroonia” iseenesest me mõttemaailma avardav, me ju ikka eestlasi ja oma esivanemaid hulludeks töönarkariteks oleme pidanud. Kust see iroonia neil äkki, aga võta näpust.

Mõisa küün

Teater R.A.A.A.M ja produtsent Märt Meos on aastate jooksul silma paistnud uute mängupaikade loomisega. Teatris käijad teavad Viinistut, Tõstamaa mõisa saali, Jäneda Pullitalli. Sellel aastal lisandus siis Kernu mõisa küün. Seal mängiti eelmise suve lavastust „Libahunt” ja uuslavastust „Vanapagan”, mõlema lavastajaks jakuut Sergei Potapov. Mõlemat lavastust näinu võib muule elamuslikule lisaks märgata kahe lavastuse kokkupuutepunkte, vihjeid, mis viivad kaks kokku.

Märt Meose produktsioonist ja valikutest on aastaid sündinud näitlejate eredaid avanemisi. Trupid ja koosmäng tekib ka kõigist ta kolmest selle aasta tööst. Tallinna Telliskivi loomelinna räämas tööstusruumis sünnib Madis Kalmeti käe all naiste väe selline koosmõju, mis harukordne. „Vannutatud neitsid” on lavastuse pealkiri ja lugu viib meid maailma, kus kehtivad omad isevärki seadused.

Tapa jaamas mängitud „Aleksei Kareninit”, lavastaja Aleksei Pesegov, mängitakse ka tuleval suvel.

Madis Kalmet, Sergei Potapov ja siberlane Aleksei Pesegov on sellise mastaabiga lavastajad, et nende lavastustes ei sünni ühtegi nõrka osatäitmist. Ja lavastused, kõik kolm on tehtud erineva lavastajakäekirjaga. R.A.A.A.Mi loomingu puhul tahaks eraldi rõhutada, et seda iseloomustab lisaks muule alati ka väga hea valgus (kunstnik Priidu Adlas) ja muusikalised kujundused, mis aitavad näitlejaid ja publikut.

R.A.A.A.M mängis sellel suvel nelja uut lavastust ja andis 61 etendust. Selle numbri sisse jäävad ka sootuks kaugel valminud lavastuse mõned mängukorrad. Nimelt esietendus 28. augustil Teheranis (linnas, kus elab üle kümne korra rohkem inimesi kui Eestis inimesi) monotükk „Raport-Aiase enesetapp”, kus mängib Raimo Pass, lavastas Homayn Ghanizadeh.

Mõisa saalis

Kukruse mõisas teist suve mängitud lavastuse „Kui seda metsa ees ei oleks” taga on dramaturgina taas mängus Urmas Lennuki käsi. Siin on mu jaoks üllataja lavastaja Eili Neuhaus. Tundliku teatrinärviga, detaile märkav lavastaja, lisaks muule kasutab väga peenetundeliselt kogu enda ja näitlejate kätte usaldatud ruumi. Suur saal, saali eesruum, mõisa aknatagused… Ja jälle on tegu ühes hingava näitlejakooslusega. Eduard Salmistu teeb suurepärase rolli. Ta on naljakas oma lihtsameelsuses, ei tee nalja naljapärast ja see koomilisus on omal moel valuski. Millegipärast tuleb sellele osatäitmisele mõeldes kohe meelde meilgi korraks teatriterminoloogias vilksatanud „uussiirus”.

Mul on tunne, et see lavastus peaks Vaba Vankri moel Kukruselt mööda Eesti mõisaid publikule lähemale tulema. Mõisasaale meil juba on, sellist tundlikku lavastust ja kultuuriloo kajastust niisama tihti ei sünni.

Vargamäe aidas

Lisaks suurele „Kõrboja perenaisele” sündis Vargamäel Merle Karusoo ja Katrin Saukase koostöös „Saunaeit”. Monolavastus oma sisult. Kummaliselt teravalt tänase meedia kriitiline latatara, Saukase saunaeit ootab kuulujuttude levitamise eest keretäit. Ja mul vaadates oli tunne, et kui ta seda ei saaks, siis ta sureks ära häbist.

Kaks täiesti erinevat lavastust olid Vargamäel sisuliselt kõrvu. Mõtlesin teatri väest. Sellest, kuidas lavastaja ja näitlejate koostöö loob maailmasid. Üha enam kinnistus teadmine, et teater algab dramaturgiast ka siis, kui teatriaega nimetatakse postdramaturgiliseks.

***

Teater on suur, leheruum väike. Näitlejad mängisid Naissaarel ja Kihnus, Setumaal ja Võrus… üksi ja suure trupiga. Lavastused muuseumides ja kirikutes, mis aitasid avastada ajalugu ja mõista seda, mis maailmas sünnib, jäid siin puudutamata. Mina sellel aastal vaatasin mitut etendust vähemalt kaks korda. Loobusin mitmest ja kordasin ennast, et saada selgust, mis on esmamulje ja mis sünnib lavastusega pärast esietendust. Kinnitan teile – mängukorrad ei võta õnnestunud lavastusel vunki maha, vaid kasvatavad seda süvitsi. Seda lugu kirja pannes jäin mõtlema, kas saab seostada sõna „meelehärm” mõne mõjuva lavastusega ja vastust hetkel on jah.

Suveteatris sündinud*:

Aivar Tommingas – Aleksei Karenin

Terje Pennie – Lidia Ivanova

Katrin Saukas – Saunaeit

Kristjan Sarv – Peter Carl Ludwig Schwarz (Julia ja tähed, Tartu Toomemäel)

Ott Aardam – Katku Villu

Luule Komissarov – Kõrboja Madli

Egon Nuter – Kõrboja Rein

Ivo Uukkivi – Vanapagan Jürka

Liisa Pulk – Juula

Martin Kõiv – Ants

Sulev Teppart – Pastor

Kaie Mihkelson –  Keki

Ülle Kaljuste – Teuta

Riina Maidre – Liri

*Selle suve tunne on, et suveteater muutus veelgi tõsiseltvõetavamaks.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga