Suvelavastuste kaleidoskoopi keerutamas

Tähelepanuväärt suveteater sünnib vana väega kohtades

Olen suvelavastustest kirjutamisega seekorad hiljaks jäänud. Neid üldjuhul enam ei mängita. Kui, siis ehk tuleval suvel. Nüüd laon nähtud etenduste kavadega pasjanssi ja püüan peas selgust saada, millest suveteater mulle/meile teada andis.

Selle suve lavastustes näitasid ennast mitmed noored näitlejad, keda tahaks märgata ka edaspidi. Üks üsna ootamatu joon, mida märkasin, on kirjutatud sõna tähtsuse rõhutamine. Selle juurde kuulub uute tulijate mastaapne enesest märku andmine. Püüan seletada…

„Roosi nimi”

Kindlasti kõige julgem materjalivalik. Lavastaja Tanel Joonas on ise ka dramatiseeringu autor. See kombinatsioon on mulle alati meeldinud ja on mu meelest ka üks õnnestumise alus laiemas plaanis. Lavastaja elab dramatiseeringut tehes detailideni sisse romaani autori eneseväljendustundeisse. Tanel Joonase lavastus seda mu mõtet kinnitab. Lavastaja julgeb äkki lugu jutustades mitte midagi rõhutada. Usaldab teksti ja see, nagu headele mõtetele omane, räägib ise. Näitlejate abil muidugi. Laval ei ole suuri dramaatilisi vastandumisi, on kulgemine, mis elus ja – saati siis keskaegses kloostris – üsna tavaline. Ja seda tavalisust me pole ammu harjunud väärtuseks pidama. „Roosi nimes” saab see märgatavaks kummalisel moel.

Tanel Joonas osutub heaks dirigendiks, kes lavastuse suure noore trupi on suutnud kokku kõlama panna. Need tundetoonid, milles lavastus liigub, on nagu suur kooshingamine, mille taustal mõjub ja on rõhutatult märgatav iga väike detail.

Mõtlesin lavastuse ulatuslikkust tajudes, et kas see on nüüd äkki uks Vanemuise draama muutumisse. Hämmastav oli, et seda lugu sai jälgida kui krimkat ja samas kui teatraalset filosoofilist esseed, niisama jooksis kusagil kuklas keskaja inimsuhete kokkukõlamine 21. sajandi inimsuhete ja mõtlemistasandiga. Umberto Eco kirjutas oma romaani 1980. aastal ja tundub, et ta nägi kirjutades ette, kus suunas maailm liigub. Lavastaja Tanel Joonase kiituseks peab rõhutama, et ta usaldab näitlejaid, publikut ja ilmselgelt sellega koos ka iseennast. See on õnnestumise alus kitsamas plaanis.

Lavakujundust Tartu Toomkiriku varemetes ei saa teisiti nimetada kui võimsaks. Kunstnik Kristjan Suits on mastaapne ja samas detailitäpne. Ta ehitab kiriku varemetesse kloostri, kus trepid ja kusagil kõrgel väärikas raamatukogu. Kujundus mõjub niisugusena seal, et usud – see peakski selline olema. On päris. Kahekordsed kloostriväravad liiguvad avanedes kui õlitatult, külmavärinaid esilekutsuv on, kui nendest siseneb munkade koor. Neid tuleb ja tuleb ja tuleb. Lavastaja tarkust näitab mu jaoks uhkeim misantseen, kus mungad istuvad küljega publiku poole. Korraks on tunne, et tegu on nukkudega, aga ka nemad on päris. Ja nad laulavad. Just nõnda, teater Vanemuine, mitte ükski teine teater Eestis ei saaks endale sellist noorte meest koori lubada…

Minu lemmikkujundiks selles lavastuses on ehtsana mõjuvad kirjutuspuldid. Nimelt käib kloostris munkade üsna labase argielu kõrval ka pühade tekstide ümberkirjutamine. Mõtlesin, et tahan endale sellist pulti. Vägev, et mungad pidid kirjutama püsti seistes, mitte tugitoolis lösutades. Suurte, aga häguste peeglite sättimine me silmade ette on mõjuv. Alati.

Vaatan selle etenduse sisulist kava ja tahaks siia ritta panna õnnestunud osatäitmised, aga ütlen hoopis, et see klooster toimis koos nagu lagunemiseelsele maailmale kohane: kõik on mänguline, ei räägita tõtt ja kes oskab tähele panna, mõistab seda. Inkvisitsiooni silmakirjalikkusest rääkimata. See ka ju ses lavastuses sees, et käsikirjad ei põle.

Olin etendusel, kus hakkas vihma sadama. Öö oli ikka külm. Ja jutud, mis laval räägiti, filosoofilised. Publik ei lahkunud. Au trupile ja muidugi osatäitjatele…

Lembitu…”

Temufi noore hullu grupi Lembitu lavastus oleks võitja isegi siis, kui see oleks olnud läbikukkumine. Tõi nelja avaliku etendusega kodust Lõhavere linnusele üle 4000 eestlase. Mis muu see on kui suursaavutus! Ent lavastusel on ka teised võidumärgid küljes. Taas panen esimeseks noore trupi.  Teiseks, et lavastus on mitmekorruseline nii ülekantud kui sõna otseses mõttes.

Mulle tundus, ja mõned seda mulle pärast ka ütlesid, et üht publikuosa häiris, kuidas lavastuses oli kujutatud 800 aasta tagust eestlaste elu. Mehed tahtsid sõdida, et saaks vägistada ja uusi naisi ja varandust ja seiklust. Heast elust oli lolliks mindud. Isegi ristiusustamise oht ei jõudnud enamuse eestlaste peakoludesse. Tõsiseltvõetavalt naeruväärne oli me „šamaan” – kah ju suur üldistus.  Aga neid mehi, kes tahaksid lambal soolikaid lasta, et sealt pealt siis maailma tulevikku ennustada, on tänagi. Muidugi tekib ka küsimus, kus on püha hiis. Mina olen ammu aru saanud, et püha hiiega ei edvistatud siis ja ei peaks seda tegema ka täna. Hiis on seal, kus ta meie jaoks on, ja kõige enam meie sees, õigemini peas. Mõnel ei ole ka, ei füüsilist ega mõttelist hiit ja mõned on limukad.

Kui mul miskit selle lavastuse kohta ette heita on, siis see kindlalt pole amatöörlus, mille mainimine ka vastukajana pärast mu kõrvu jõudis. Amatööre, jah, kasutati, aga nemad said oma mänguga suurepäraselt hakkama. Pigem oleks mul etteheiteid mõnele näitlejale, et ta oma rolli liiga üheplaaniliseks jättis ja ei lasknud sinna saladust sisse.

See ei käi piiskop Alberti ja Lehola Lembitu kohta (lavastajaks ja näitlejaks õppiv Elar Vahter ning Ott Kartau). Muidugi oli neile näidendi autor Urmas Lennuk ka suurema vastutuse sisse kirjutanud.

Aga kõige enam oli mul kahju, et Läti Hendriku liin jäi üheplaaniliseks, samas kui Lennukil see on kirjutatud meisterlikult. Nimelt palub kroonik piiskopilt sadat munka, kes ta ülestähendatud „ajaloo” sajas eksemplaris ümber kirjutaks. Piiskop ei anna. Ja siis on Hendrik kõigeks valmis, et ikkagi saada kuulsaks Läti Hendrikuks – ta reedab Lembitu, kes talle tegelikult meeldib, ja kogu Eesti rahva. Tahab piiskopilt selle eest 50 munka ja saab 30…hõbeseeklid. Milleks me oleme valmis, et kuulsaks saada üle aegade? Kui kibe peab olema soov elada igavesti ja määrata ajaloo tõlgendamist? Usun, et selle üle tasub mõtelda.

Veel – väga head mängu näitasid selles panoraamlavastuses naised. Just sellised kujud, tänu kellele me täna olemas oleme. Ja mu jaoks oli see esimene kord, kui suvelavastuses drooni kasutati.

Siis, kui etendus käis ja me Ümeral käinud mehed laval oma vägitükkidega kiitlesid, tapsid kaks väikest poissi pinkidel õhinal tribüüni alt publiku hulka pulmalennule tõusnud sipelgaid – väiksema võib alati laiaks litsuda?! Asi kulmineerus sellega, et sipelgaid oli äkki väga palju, nii need kaks väikest eestlast kui ka paarkümmend täiskasvanut põgenesid. Looduses looduse vastu ei saa. Vähemalt tappes. Eks seegi oli üks kirjanik Urmas Lennuki ja lavastaja Peep Maasiku alltekste selle lavastuse juures. Ja seda loodusnähtust ei saanud nemad ette näha.

 „Ja peaksin sada surma ma”

See on Tallinna lavakunstikooli 28. lennu diplomietendus Hageri paarisaja aasta vanuses vennastekoguduse palvemajas. Selles ettevõtmises on korraga kõike ja liiga palju ning see on nii kiitus kui ka etteheide.

See, mida kursuse juhendaja ja lavastajad tudengitele pakuvad – prohveteerimist, Masingut, unenägusid, regilaulu, murdekeelt – on tänuväärt tarkus. See, et kursus ja juhendajad soovivad vaatajad triviaalsest argimaailmast päris asjade juurde juhatada, on samuti ülivajalik.

See, mis ma nägin, oli seisunditeater. Noored selle väljaspool tavaaega ja ruumi seisundi mus kui vaatajas tekitasid, aga, nagu elus ka, oli see katkestuste kultuur. Unenäod aga enamasti ei lõpe… ei unes ega ilmsi. Veel sai mulle taas selgeks, et rituaalidest sab söönuks siis kui neid kaasa teed.

Kogu lavastus on täis vaimukaid ja mõtlemapanevaid lavakujundeid. See, kuidas vana palvemaja aknad eest võetakse koos raamidega, et värske õhk sisse tuleks. See, kuidas krutitakse mööda lava ja saali punast lõnga, mis võib olla meid kõiki ühendav vereringe (ma sinu veresooni tean, sünnimärke ja tedretähne, tahetakse meile öelda ja me saalis ka seda tunneme kui jaksame). Kogu õhkkond on füüsiliselt rase kõik see kaks tundi, mil tegevus kestab. Rituaal järgneb rituaalile. Kõike ei näe, ei kuule, tegevus hõivab kogu palvemaja. Usun, et see ongi lavastajatel-kursusejuhtidel nõnda mõeldud. Ega me eluski ei jõua ju kõike, peame tegema valikuid. Õppejõud, nende õpilased ja publik.

Ma pole just see, kes tahaks, et mind etenduse tegevusesse füüsiliselt kaastaks. Hageris aga tundsin korduvalt, et tahaksin sekkuda, kaasa laulda, tüdrukuid, naisi toetada nende füüsilises kannatuses, rebida puruks piirav punane lõng ja vabadust karjuda. Tahtsin etenduse kestel mitu korda laulda Uku Masingu teksti „ Pillipuhujad oleme need/ kel naine võet kodu ja laps/… ja küsida, kas oleme viimased kaitsjad? Ma ei teinud seda. Keegi ei teinud, vaatasid pealt, totaalset teatrit.

Ka see lavastus (nagu kaks eelnevat) oli märgilise väega kohas. Tähtsas kohas, kuhu me argiaskelduste kõrval enamasti ei satu. Vägiteoga tassida meid eemale parkimisplatsist ja supermarketitest, kohast, kus asfalt meid sööb, saab hakkama ennekõike suveteater.

Ja nende mängupaikade sõnum on aidata meil mõista, kust me tuleme. Kõik kolm etendust hakkasid vastu ühe presidendi ütlusele, mida hiljem arvamusartiklites positiivsena võimendati: see, mis meid siia on toonud, ei vii meid enam edasi. Viib küll, ütlevad noored teatritegijad ja rõhutavad: just see teadmine meis, mis oli enne, aitab edasi!

Ilma naeruta oleksime me surnud

Küllap on Eesti lavastajad ja näitlejad praja vaevaga murdnud inimeste klišeeliku arusaama, et teatris, saati siis suvel peab nalja saama. See omakorda, et tähenda, et ei peaks tegema komöödiat ka suvel Ja tehakse ja väga hästi tehakse.

Üks vana tark sõber juhtis mu tähelepanu selle, et erinevatel kokkusaamistel ei räägita enam anekdoote. Peeter Volonski mitte väga ammu aega tagasi nentis, et noored ei oska enam anekaid rääkida.

Seda, et anektoote ei räägita olen märganud ka mina. Isack Asimovil oli üks lugu, kus tulnukad meid inimesi tundma õppisid läbi meie naeru. Ja siis kui anekdoodid kadusid, kadus naer ja kadusime ka meie. Õigus, seal oli see mõte, et inimesed hiigel suure kompuutri käest küsisid, kust tulevad anekdoodi? Ja siis selgus, et tulnukad meid nende abil tundma õpivad. Ja kui see selgu oli käes, siis inimesed enam ei naeratanud.

Me olime kodutütred”

Saueaugu peemees, lavastaja Margus Kasterpalu oma ilmselt sealset tavapublikut üllatab. Varasemalt teatrit ja väärtkirjandust interpreteerivas tetritalu oaasisi mängitakse üsna labast ja lihtsakoelist janti. Ma ei tea, mis kaalutlustel lavastaja seda teeb aga ta ei aja ka seekord teatritalu varasemat mainelatti maha.Ma ei oskagi öelda, mis on selle tulemuse juures tähtsam, kas näitlejate valik või see, et ta viib tegevuse oma talu lammastekopli mäe looduslikku katedraali. Mõlemad annavad lihtsale jandile igvikulise mõõtme.

Kolm keskealist, et mitte öelda vananevat naist, kes sõbradlapsest saadik, lähevad suvel koos matkma. Nad on tittedena kirikus vandunud, et on sõbrad surmani, räägivad tõtt ja armastavad teineteist ja maailma. Nüüd metsas joovad naised ennast purju ja avaneb sootuks teistsugune pilt kui arvati ja usuti siis kui oldi kodutütred. Maskid kisutakse maha ja elu vastik silmakirjalikkus on esil kuni selleni, et ollakse valmis tapma.

Mängivad naisi Külli Teetamm, Garmen Tabor ja Kristel Leesmet. Hea valik mitmes mõttes, need naised on füüsilises plaanis erinevad ja neid kõik on varasemast iseloomustanu loominglius, improviseerimiseoskus ja mis peamine soov mängida ja katsetada. Lavastuses on kõigil omad kohad, kus nemad veavad kogu lugu, võtavad end kanda peatähelepanu. Ja sellise kategooria erilisus on ka neis kõigis näitlejannades, et nad oskavad olla tagaplaanil, olla vedava staari toetahad. See ongi see ime mida nimetatakse kokkumänguks. Üsna labane jant muutub äkki tragikoomiliseks, on suurem kui elu, on psühholoogiline, teeb natuke haiget ja ajab naerma ka.

Lisaboonuseks nagu Saueaugul kombeks lihavõileib ja hernesupp vaheajal. Pilvede värvidest ja peremees Margus Kasterpalust traktoriroolis rääkimata.

Praegu pole aeg armastamiseks”

Seda teater R.A.A.A.Mi produktsiooni mängiti Kolga mõisas. Iseensest ilus suve reis on kui avastad enda jaoks selle võimsa kunagise kloostri peale ehitatud suursuguse mõisa. Külalisalavastaja kaugelt udmurtiast tulnud tatarlane Damir Salimsjanov kasutab proffilt ära talle kätte antud teatriruumi, aga sidet selle kohaga ei ole. Ei ole lavastaja enda kirjutatud näidendil, etga lavastusel. Vägisi võib ju välja mõelda, et ehk Baltisaksa aadlikud miskit selle lähedast mängisid, nii öelda elavaid pilte tegid Jumalate elust. Aga las ta olla. Ma vaatsin seda etendust peaga ja kõik, mis minuni jõudis oli huvitav. Kõik näitlejad pisut ületasid iseennast ja näitasid uusi külgi. Harriet Toompere säras mängides volüümikat teeniajannat, ta oli naljakas väliselt, ja itsitas enda ja laval tekkivate situatsioonide üle sellise mõnusa sisemise kõrvalpilguga, mis näitab näitleja tippvormi. Sellist kelmi Tõnn Lampi pole ma varem laval näinud, ta mängis koos Ott Kartauga koori. Mõlemad mehed toetasid teineteist ja lõid teineteisele mänguvõimalusi. Martin Kõiv totust teenijanakinnitas taas kui hea näitleja ta on. Peateglaste paar Mari -Liis Lill ja Kristo Viiding näitasid ennast taas näitlejatena, kes oskavad laval muutuda. Kõik ses lavastuses oli nagu peab, oli lugu, oli väga hea trupp, olid näitlejtööd. Ma küsisin endalt pele etendust, miks see mu südant ei puudutanud. Vastasin selle palju hiljem ja vastus on ilmselt mu ootushorisont oli kõrgem. See tähendab, et ootasin sõjavastat lavastust. Tõsi, see teema oli ses loos olemas pealik saadetakse sõtta, tema aga tahaks hoopis oma naisega olla. Seda puudutatakse, aga siis läheb asi jandiks kätte, suureks mängitakse hoopis juhms ja armukadedus. Seda tehakse naudinguga ja nauditavalt.

Kõrvale põikena, ka Lõhavere linnuse Lembitu loos on see teema sees, Lembitu arutab oma liignaisega, et lööks kõigele käega ja läheks kusgile rabasaarele elama. Ja siis ütleb just tema armuke, et ei Lembitu, sa enam ei saa, nüüd pead sa vastutuse võtma ja oma rahva ristirüütlite vastu võitama viima. Lembitu saab Madisepäeva lahingus surma. Salismsjanovi näidendis on õnnelik lõpp.

Ootushorisondist mõeldes ja endast pean nentima, et selleta teatrit vaatama minna on niisama raske kui näitlejal lavale astudes ennast muust maailmast välja lülitada ja pühenduda ainult sellel, mis sünnib laval, siin ja praegu.

Omade vahel”

Roman Baskin on Ohtu mõisa talli teatri sisse mänginud. Kui mu naine mulle pele etenduse vatamist tasakesi ütleb, et ärme kiirusta, laseme teistel ära sõita, vastan ma, et olen seda sama lauset juba kolmest erinevast suust kuulnud. Ja nii muide ongi, publikul ei ole äkki pele etendust enam kiiret. Keegi ei torma, nagu tavaks, seltskonnad seiseavad, ajavad omavahel juttu. Selles on mingit ammunägematut väärikust.

„Omade vahel” on suhtedraama. Muidugi tahtsin ma kirjutada suhtekomöödia, aga ei paranda , sest mõlemad konstanteeringud on õiged. Lugu veab Roman Baskin. Mängib vana tarka mees. Mängib sellise veenvusega ja tõsidusega , et see on naljakas väga. Kuidas ta veeketjat parandada nokitseb, ilulabinduse pirne vaheta, autot müüb, elu tarkust pillab, oma ema ja naise suhteid klarib, hea tahab olla ja on… Selles osa on Roman väga oma isa Eino moodi. Mitte ainult väliselt ja hääletoonidelt vaid temas on see sama naja lõpetamise, lause lõpetamise, ehk siis puanteerimise oskus. Ta kruvib stseeni, näiliselt ükskõiksena, mitte regeerides, olles kuidagi hoopis teise maailmas kui teised ja siis äkki nagu ärkaks. Ärkaks selles, et teised näitlejad saaksid edasi minna. Looga, oma looga ja kohu looga. Ita Ever on ka siis põnev kui temast on kosta vaid lavatagune hääl. Selised intonatsioonid ja selline hääle tundlikkus, need täbmbrid, et keegi nüüd e arvaks, et Ita selles loos lavataga on, ei sugugi. See kuidas mängib Hilje Murel, algusest saadik pinges, just parajal kraadil, et see ei sega laval sündivatr, aga on tunda. Ja siis see finaali plahvatus. See on võimas ja on traagiline. Alo Kõrve teeb sellise meile kõigile tuttava „Muna „ mehe” rolli. Teeb seda oma ootamatustega ja ei tee seda sugugi üheselt. Selles munas mehes on kaastunnde vajadus, on enseuhkus, on sisemine väärikus ja on ka paras annus silmakirjalikkust. Taas väga tõsine roll ja see on naljaks. Maria Peterson särab välielt oma rollis kõige enam sellest omadevahel seltskonnast ja lõpuks murdub, läheb katki, päris katki- Jääb tunne, et lõplikult.

Kõigist näitlejatöödes õhkub maitsekat elegantsi. Romani lavastuses ei trikitata välisega. Stseene näiteks juhatab siise, annab tundetooni ja loob ootushorisondi üks, mõnusavõitu muuikapala, sellest piisab, et publik häälestuks. Muutused toimuvad nende inimestega, keda näitlejad mängiva ja see sisemine intentsiivsus muudab arusaamisi ka publiku peades.

Tagasiteel imetlen augustiööd ja mõtlen sellele, miks keegi meister Roman Baskinile teatrit ei ehita Rottermani kvartalisse. Saalid oleksid täis, see on kindel. Üks nähtud komöödia võlu oli ilmselt see, et vaataja sai ennast lavatüüpidega samastada ja loo lõppedes kergendusega nentida, meil omadevahel läheb vaatamata kõigele paremini.

 

 

 

3 arvamust “Suvelavastuste kaleidoskoopi keerutamas”

  1. Aitäh selle pika ja sisuka artikli eest! Palun siiski, et parandage ära kirja- ja trükivead – valus on lugeda. Oleks et paar-kolm viga või näpukat, aga praegu õhkub sellest tekstist, et autor pole vaevunud kirjutatut kordagi läbi lugema.

    1. Tänan. Kurivaim küll, riputasingi esimese hooga üles enda musta teksti. Nüüd peaks korras olema. M

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga