alt

Surnud suurmehed elavad edasi

Mart Kivastiku „Sure, Poisu!” on väga hästi kirjutatud ja meisterlikult lavastatud romaan. Kas Johannes Vares Barbarus oli suurmees või kaabakas? Piibe teater mängib Voose Päikesekodus lugu maailma Kristjanist. Olüpiavõitja Kristjan Palusalu sai Pätsult talu, aga tal ei lastud olla õnnelik?

Kultuuri aitab elus püsida ka tagasivaatamine. Kui lähiaastate teatri peale mõelda, siis meil õnneks seda mõtestatud tagasivaadet on. Lavastused Voldemar Pansost ja Kaarel Irdist, raamatud nii Pansost kui Irdist, teatrilavale on jõudnud Konstatin Pätsi elu. Muusikast meenub kohe Heino Elleri loomingu taasavastamine. Ikka mängitakse-lauldakse Veljo Tormise heliloomingut. Lennart Meri on koos Oravaga meid laval rõõmustanud. Vaimude tunnis on Mati Unti meeles peetud, oli suurlavastus Jaan Krossist… Eespool terendab Juri Lotmani sajanda sünnipäeva tähistamine ja olen kuulnud kahte plaani ta elu ja mõtteid lavale tuua.

Muidugi ei ole võimalik vaadata mööda kirjastuse Ilmamaa hiigelsarjast Eesti mõttelugu.

Sure, koer!

Mart Kivastikul ilmus äsja romaan Johannes Vares Barbarusest. Mõttekoht on see, kas okupeeritud Eesti esimest peaministrit saab eelnimetatud suurmeestega ühte ritta panna? Kordan veel kord –„Sure, Poisu!” on väga hästi kirjutatud romaan. Ta ei anna vastuseid, vaid paneb lugeja ehk mõtisklema selle üle, mis kujundab inimese saatust ja elu? Mis surma? Kas sureb koer või Poisu? Tippkommunist või modernistlik luuletaja?

Kas Vares on kangelane või ei, paneb küsima juba raamatu kaanekujundus, kus Edward Lõnguse kuulsaks saanud grafiti „Sure, koer”. Seal Lutsu „Kevade” Toots ja Arno püstolitega. Oli Vares Poisu või koer?

Romaan kui lavastus

Mu jaoks on lavastuslik romaani psühholoogiline ülesehitus. Kirjanik Kivastik kirjutab tunded lahti. Nõnda, et kui see kõik toimuks teatrilaval, siis ole ainult mees – no naine ka – ja mängi. Muidugi käib mu mõte lugedes ka seriaali juures. Just sellepärast, et see kõik ära mahuks, mis kaanete vahel väga tervik on. Lisaks inimese psühhika avalikuks kirjutamisele kasutab Kivastik mu meelest ka näidendi või mitte koonerdava seriaali vormi. Teeb stseenide = peatükkide vahel ajahüppeid. Ja kirjutab need hüpped tervikuks, mille nimeks saab panna inimese elu. Seal on mitmeid kihte, loo tegelased on ka erinevatest klassidest. Teenijatest tippnomenklatuurini. Eesti Vabariik on ja ENSV. Tegevuspaigad ulatuvad surnukuurist kuni Pärnu rannapromenaadile. Millised kostüümid! Jah, Kivastik joonistab kirjutades üsna detailitäpselt välja inimeste, tegelaste välimuse.

Aga see romaan on ennekõike tundetihe. Kivastik jutustab lugusid nii, ehitab lood üles nii, et minus lugejana tekib emotsioon. Ühes pildis näiteks ütleb Varese naine Siuts (Kivastik kirjutab: „mürgiselt”): „Ma ei räägi võileivast, ma räägin Heitist.” Ja taas, katsu sa nii mängida, nagu kirjanik Kivastik seda näeb ja kirjeldab: „Poisu tunneb, kuidas see temasse imendub, Siutsu mürk.”. Väga iseloomulik heale kirjandusele on, et see Heiti, isegi kui lugeja kohe seda seost ei taipa, ilmub lukku hoopis hiljem ja on boheem, luuletaja Heiti Talvik.

Või üks teine näide stiilist, mis ses romaanis ja mis võiks olla elegantse iroonilise või siira lavastuse alusmüüriks. Kivastik kirjutab: „Tuleb välja, et nad on koju jõudnud. Viimasel ajal kulgeb elu kummaliselt, justkui hüpetega, aja tükid kaovad ei tea kuhu, sa oled siin, aga siis juba seal ja kell kihutab edasi ja sa ei märkagi. Sa ei märkagi. See on kohutav.”

Inimese saatus

Kui tahta – mu meelest seda ei pea ilmtingimata tegema, aga saab küll – võrrelda Eesti vabariigi elu enne okupatsiooni me tänase heoluga, siis sarnasus mu meelest ei ole ainult Kivastiku kujutluses. Nii ongi. Ka eelmise sajandi kolmekümnendatel tahtis väike Eesti vabariik olla esimene. Esimene kapitalistlikus võidujooksus. Taas mu meelest hästi teatraalse tunnetusega on Kivastik Varese koju näiteks sisse kirjutanud telefoni, esimese Pärnus. Helistada pole kellelegi, sest teistel siin veel telefone pole. Aga Varesel on soov olla kõiges esimene. Esimene arst, esimene luuletaja, esimene telefoniomanik. Telefon on imetlusobjekt, aga ta ei helise. Kui püss on laval, siis ta peab pauku tegema. Kui see telefon lõpuks heliseb, siis räägib helistaja vene keeles.

Kivastik oskab romaani elegantselt sisse kirjutada ka mitmed n-ö vandenõuteooriad, kuulujutud, mis seotud Johannes Vares Barbaruse surmaga. Ja lugeja saab siis valida, millist uskuda. Mulle meeldib variant, et Barbarus ei tahtnud surra nagu vares, vaid tahtis surra nagu Barbarus. Ja lasi ennast ise maha. Kui mõelda, et see enesetapp oli 1946. aastal, siis täna tulevikku teades ei oleks olnud võimatu, et vägisi edasi elades oleks Vares võinud surra hullumajas, küüditatuna, ta oleks võidud maha lasta.

Barbaruse luulekogude pealkirjadele „Multiplitseerit inimene” ja „Geomeetriline inimene” mõeldes, on Mart Kivastiku romaan nende mõistete vääriline. Milline uhke stseen, kuidas intelligent Barbarus taob jalaga Pärnu sadamas laeva, mis viib siinsed sakslased Saksamaale, Hitler kutsub!

Palusalu, anna valu

1936. aastal Saksamaal Berliinis peetud olümpiamängudel, kui Kristjan Palusalu maadles sakslasest vastasega olümpiakulla pärast, vaatas seda matši ka Adolf Hitler.

Lavastust „Palusalu” mängitakse Voose külas Voose päikesekodus. Oktoobris on veel kaks etendust ja on lootus, et järgmisel suvel mängukorrad jätkuvad. Lavastuse tõi välja Piibe teater, mille asutaja ja juht on Arlet Palmiste.

Arlet Palmiste näidendi „Palusalu” lavastaja Jaanus Nuutre kirjutab lavastuse kavalehel: „Väikesed riigid, sarnaselt Eestile, vajavad omale suurkujusid. Mehi ja naisi, kelle järgi rivistuda, keda eeskujuks seada ja kellele kaasa elada. Sellised kangelased teevad nii rahva kui rahvuse hingelt ja vaimult vägevaks.”

Lavastuslikult on Jaanus Nuutre võtnud teatri jaoks üsna sobimatust ruumist viimase. Tegelased sisenevad lavale publiku selja tagant ja ainsast küljeuksest. Asjadega lava üle ei kuhjata, atmosfääri loob kihvtilt nurklikult kasutatud videopilt. Pisikeste nippidega ilmub lavale rongikupee, suur elutuba, vangikong, ülekuulaja kabinet… kõik on sisuliselt läbi mõeldud ja maitsekas. Dokumentaalset tooni annavad ajastust pärit originaalsed dokumentaalsed kroonikakaadrid. Ja ka kostüümid jäävad meelde.

Hea tasakaal

Ma ei oska öelda, kui palju lavastaja on olnud näitejuht selles mängus, küll aga saan kiita ühtlast truppi, näitlejavalikut. Tegu on näitetrupiga, kus teevad kaasa nii profinäitlejad kui harrastajad. Mul kõhutunne muidugi ütleb, et enamus harrastusnäitlejail on suur lavakogemus, mis võrreldav elukutseliste näitlejate omaga.

Peaosa Kristjan Palusalu mängib Mihkel Tikerpalu. Teeb tõsiseltvõetava inimese rolli. Temas on kõike, maadleja jonnakust ja armastavat meest. Ka enesele kindlaks jäämist KGB kiusamiste ajal.

Kaks stseeni jäävad paremini meelde. Üks see, kuidas Palusalu sunnitakse poseerimas skulptor Roosile, kelles kunstnik ja konjunkturist eri puhkudel usutavalt saali jõuavad. Palusalu näost saab tundmatu sõduri nägu Tõnismäel. Selline saatuse iroonia.

Ja teine stseen – ka siin on KGB ähvardav käsi mängus –, kuidas Palusalu koos Johannes Kotkasega, keda mõnuga mängib Arlet Palmiste ise, käivad mööda koole maadlust tutvustamas. Palusalu peab Kotkale kaotama, sest Kotkas on kommunist. Oli nii või mitte, aga mehed mängivad seda selliselt, et ma saalis usun.

Ajakirjanikuna oli mul pisut valuski vaadata Kristjan Arunurme mängitud ajakirjanikku, kes igal ajal laulis seda laulu, mis võim kuulda tahtis. Jäi sellega ellu, tekitas neile, kellest ta kirjutas, ilmselgelt pahandusi, aga ilmus igal ajal taas välja. Nimi ehk vahetus, aga teod mitte. Hästi tehtud osa taas.

Ilma naisteta ei saa ka. Selles loos mängivad Palusalu naist Ellenit ja karjeristist kagebešnikut Tiiut Liis Haab ja Heidi Pähn. See paar pani mõtlema, kui erilised on armastuse vormid. Mõlemad naised armastavad Palusalu oma moodi.

Riho Rosberg mängib komissar Kummi. Päris elus oli rahvakomissar Boriss Kumm ilmselt see mees, kes päästis Kristjan Palusalu riigireetmise süüdistusest ja mahalaskmisest. Rosbergi mängitud mehes on nii julmust kui eesmärgikindlat kavalust. Kole vaadata.

Vähetähtis ei ole ka see, et „Palusalut” mängitakse Voosel. Külas, mida kirjalikult esimest korda mainitakse Taani hindamisraamatus 1241.aastal.

Eraldi:

Mart Kivastik „Sure, Poisu!”

Mart Kivastiku uue romaani “Sure, Poisu!“ keskmes on ajalooline tegelane Johannes Vares-Barbarus, karismaatiline kirjanik, arst ja poliitik, ning tema suhted naise, sõprade, ametivendade ja vaenlastega. Kuid kes see Vares, isehakanud Barbarus, ikkagi oli? Tõeline multitalent või lihtsalt aferist, kes soovis oma elu elada nii, et kõik prožektorid oleks suunatud vaid temale? Ka hetkel, mil ta sureb. Ehk oli tegemist lihtsalt ühe luuletajast Poisuga, kes armastas oma Siutsu ning sattus seetõttu alati sündmuste pöörisesse…

Kirjastus: Väike Öömuusika. Ilmumisaasta: 2021

Arlet Palmiste „Palusalu”

Ajastudraama „Palusalu“ jutustab kahekordsest olümpiavõitjast Kristjan Palusalust. Lugu on võimu ja vaimu suhetest, keskendudes Palusalu elule peale II Maailmasõda, kui ta jäi võimu hammasrataste vahele ja pidi veetma poolteist aastat vanglas. Ometi ei saadetud teda Siberisse. Miks talle vabadus kingiti, on tänaseni mõistatus. Meie üritame seda avada. Lavastuses kasutatakse ainulaadset videoinstallatsiooni, mis toob massid lavale. Etendused toimuvad soojas saalis ja enne etendust on võimalus osaleda ajaloolist Voose küla tutvustaval ekskursioonil Tanel Talve juhtimisel.

Lavastaja on Jaanus Nuutre. Kunstnik Jana Wolke.

Mängivad: Mihkel Tikerpalu, Liis Haab, Riho Rosberg, Arlet Palmiste/Riho Antsmäe, Kristjan Arunurm, Heidi Pähn, Gerhard Saks, Rainer Miller

Ilmus Maalehes. Avapilt 2014,aastast kui Kalju Komisaarov lavastas Endlas Mart Kivastiku näidendi “Vares”. Peaosas Indrek Taalmaa.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga