Stockholmi sündroomi* küüsis kunsti ei sünni

Kogu kultuuri veebi vedamisega ja selle kiitmisega on liiale mindud. Tuleks avalikkusele arusaadavalt öelda, et see on varuvariant. Et tippnäitlejate osaks ei saaks/jääks T-särgi selgapanemine kätelseisus.

Jajah, korraldatakse isegi e-lõkkeõhtuid, üsna mageda mõtte ja teostusega kodukontsertidest rääkimata. Mis nende eesmärk on? Et nägu või tegu ei lähe meelest? Kuidas saab lõke meelest minna, kui oled teda päriselt näinud ja kuulnud?

Kui loen kõiki neid soovitusi, mismoodi elada, et oleks kultuurne, näibet enamusel me inimestest on tekkinud Stockholmi sündroom. Oi, kui tore, et on kriis. Eriolukorrata ei oleks lugenud, näinud lapsi ja meest, headest filmidest ja teatrietendustest rääkimata.

Muidugi saab filosofeerida, et vabaduse äravõtmine annab sisemist vabadust juurde ja paralleelsed sirged ristuvad. Kusagil maa sees on veel suurem maakera kui see, mille peal elame…

Etendused televisioonis

ERRi portaaliteatri hüüdlause on. „Vaata etendusi kodust lahkumata”. No tore on, aga mu meelest võiks etendus ekraani vahendusel olla vaid teejuht, et minna teatrisse, mis on päris. Millegipärast ma väga ei vaata. Äkki sellepärast, et olen enamust seal rippuvatest lavastustest näinud elusalt.

Muidugi sunnin ennast vaatama ja õige kiiresti saan aru, et puudu jääb sellest, mida kõige laiemas mõttes märgib sõna atmosfäär, õhkkond. Ekraani vahendusel on võimalik taibata lavastuse arhitektuuri, seda, mil moel on mõtteid edasi anda tahetud. Ka see paistab, milline on olnud teha tahtmine, mõni kooslus ja näitlejatöö, mis teistest parem. Ehedast emotsioonist jääb aga puudu. Saueaugu atmosfäärist ja Tapa raudteejaamast, kus ümbritsev keskkond lavastamata vaatajatesse poeb. Mõelge ise, kuidas erinevad minekud Eesti Draamateatri suurde saali või Linnateatri Põrgulaval mängitavale etendusele.

Televisooni jaoks üles võetud teatrietendusel, mida vahel tehakse koos publikuga saalis, on veel üks väga suur erinevus. See kipub meelest minema, aga tuleb esile, kui võrrelda seda omaaegsete telelavastustega. Kas mäletate Eesti televisooni telelavastuste võlu? Selle taga oli enamasti läbimõeldus, televõimaluste tundmine, proovid nagu teatris. Tekkisid tugevad näitlejatööd, lavastajamõttest rääkimata. See oli professionaalsus ja kõige olulisem, et lavastus tehti televisioonile selle rikkalikke võimalusi kasutades. Ülesvõetud etenduste puhul seda mitmeplaanilisust väga ei näe.

Etendused paberil

Kui ma lugesin Jaak Alliku raamatut „Kihnu Jõnnist Edgar Savisaareni”, võlus mind ta mõte avaldada varem kirjutatud arvustused ja hinnata neid, nende objektiivsust või vaimukust nüüd, kui ise oled muutunud ja aeg on teinud ka pöördeid. Allik seda teeb oma raamatus, aga, tõsi küll, ei lähe seda joont hoides lõpuni.

Mõtlesin, et huvitav oleks enda arvustusi samast vaatepunktist vaadata. Eriolukorras, kui teatrid ja kontserdimajad kinni, olen mõelnud irooniliselt eriti, et äkki peaks ka hakkama neid oma vanu arvustusi uuesti avaldama. Näiteks lavastusest „Tasandikkude helinad” või „Ird K” (mõlemad portaaliteatris üleval). Taasavaldada oleks mõttekas ja põnev, kui sellega kaasneb millegi uue avastamine ja väljatoomine. Kas pärast me kõigi avastust, et normaalsus võib päevapealt terves maailmas muutuda ebanormaalsuseks, üldse ainult endistviisi mõteldes edasi minna saakski…

Mis teeb teatrist teatri?

Enne, kui hakkasin oma teatriarvustusi otsima, tegin väikese arvutiküsitluse, seletamata, miks, aga teatud peilimine see oli. Sain vastused väga kiiresti.Mis näitab, et asjaomased on ilma kokkuleppimata mõelnuddd ühes suunas.

Näitlejaks õppinud kirjanik Peeter Sauter, mis teatri teatriks teeb?

Hm, ei kargagi head vastust pähe. Ehk miski erk seisund ja sellest tekkiv massipsühhoos, mis samas on klaari mõtlemise kontrollitud. Nagu Aarne Üksküla vahel ütles: kuuma südame ja külma peaga. Hea kirjutamise puhul on sarnane seisund. Palvikuline, aga jahe. Ainult massipsühhoosi pole.

Lavastaja ja näitekirjanik Urmas Lennuk, mis on teatrikunstis see, mis teda eristab muudest kultuurivaldkondadest?

Vahetu kontakt vaatajaga ajas ja ruumis. Vastastikune suhestumine ja suhtlemine. Sellepärast on ka hea kontsert või korvpallilahing mõnikord nagu teater.

Vanemuise draamajuht, lavastaja Tiit Palu, mis on see, mis teeb teatrist teatri, mis seda eristab muust kunstist?

Ma ei tea, mis loo jaoks, aga… Olen siin sama asja üle mõelnud, kui on võimalus vaadata netist maailma parimate teatrite suurepäraseid lavastusi. Just eile vaatasin Schaubühne lavastust „Lenin”, mida olen tahtnud ammu näha, aga pole Berliinis löögile saanud, sest saalid on täis.

Saalis vaadates see ilmselt lummaks mu, aga arvutis jääb distants ning keegi teeb minu eest valikuid: näen, mida näidatakse, mitte ei vaata, mis mulle näib kõnekas. Mulle näidatakse üht versiooni polüfooniast, mu valikute ruum on kitsendatud.

Seega võimaldab praegune olukord tõesti piiritleda seda, mis on teater ja kus lähevad asja muutvad piirid. Teater on ikka jagatud kogemus siin ja praegu: inimeste kohalolek ja sellest tekkiv energia. Vahendatud teater (ka otseülekanne ekraanilt) pole „see” teater.

Nüüd tuli teade, et Theatertreffen toimub ülekannetena: saksakeelse teatrimaailma 10 väljapaistvama lavastuse salvestused pannakse internetti, lisaks vestlusringid ja muu kaasnev. Saab siis näha. Ma ei arva, et teatri tajumise viis pärast koroonat muutub, pigem just on nüüd ära tuntud olemuslik vahe tehnoloogia ja isikliku kokkupuute vahel ja selles mõttes on rohkem rahu ja mõistmist.

Asja hea külg on see, et on võimalik näha lavastusi, mida muidu ei näeks. Näiteks täna näitab Schaubühne üht Peter Steini 1978. aasta lavastust. Ütleme siis nii, et päris teater kaob ajas ja kõige parem viis seda jäädvustada on liikuv pilt. Pärast koroonat hakatakse teatrites ilmselt tegema paremaid omasalvestusi, mida tõepoolest kõlbab kas või saja aasta pärast näidata ja vaadata.

Ugala teatri korraldusjuht, näitleja Heigo Teder, mis teeb teatrist teatri? Kõige tähtsam tunnus?

Teatri kõige tähtsam tunnus on paus. Kui kõik jääb seisma. Ja murdehetk, kui pausijärgselt elu jätkub. Kuid see elu, mis jätkub, pole enam endine, vaid see on elu, mis uute väärtustega laetud.

Kui selliseid hetki kogen teatrietendusel, siis ongi lavastus mu jaoks korda läinud. Ei olegi niivõrd tähtis, et mis teatrivormis antud lugu mu ees laiali laotati. Ei loe, kes oli autor, kes olid esitajad. Aga kui vaikuse tipphetkel vaataja sisemuses seni haraliolnud otsad kokku sõlmuvad, siis see teebki teatrist teatri. Sellise teatri, mida hindan ja armastan.

Kummalisel kombel, tundub, et hetkel on kogu see lukkupandud ühiskonna vaikelu nagu üks suur uenäoline teatriõhtu. Ja tundub, et selles kõikehõlmavas pausis on väga paljudel inimestel elu põhiväärtuste üle mõtisklemiseks aega olnud. Loodame, et see paus peagi lõppeb. Et saaksime seejärel uute teadmistega elus edasi minna, vältides eluteel ettetulevaid konarusi veelgi paremini ja luues veelgi suurema jõuga juurde uusi väärtusi, millel on senitehtust veelgi enam kaalu ja sisu.

Näitleja ja lavastaja Peeter Tammearu, mis on teatri kõige tähtsam tunnus?

Mõtlen teatri all praegu ikka institutsiooni, mitte ainult mõttekaaslaste kogumit.

Ainult näitlejad ei tee teatrit, sest näitlejatega tehakse teatrit. Publik ei määra ka laias laastus teatri olemust. Jääb ainult selge nägemusega ja oma vaateid loominguliselt arusaadavalt ja kunstiliselt väljendav, veenvalt tegutsev teatrijuht. Sellise juhiga õnnistatud teatril on kõige suuremad eeldused loominguliseks ärkamiseks.

***

Elame olevikus, tulevikku sellist selget teadmata. Olukorras kus ootamatult on sund oma mõtlemist muuta, nii isiklikult kui valdkonniti. Kas kaalule jääb pealiskaudsus ja Stockholmi sündroom või võimaldab see katkestus hoopis varem olnut ja kogetut selgema pilguga hinnata?

* Stockholmi sündroom on pantvangi(de)l vahel ilmnev psühholoogiline sündroom, milles pantvang ilmutab pantvangi võtjale lojaalsust ja poolehoidu, vaatamata viimase põhjustatud ilmsest ohust tema elule. Sageli asuvad Stockholmi sündroomiga pantvangid oma kinnihoidjat abistama või pärast vabastamist teda õigustama ja kaitsma.

Ilmus Maalehes, pildid erakogudest ja Sven Arbetilt.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga