Sõja ja rahu, lagunemiste ja ühinemiste sügisvalgus

Maailm on ennast pea peale pööranud. Diktaator Lukašenko on Minski linnapildist automaatidega OMONi jõmmid ära korjanud, demokraatlikus õigusriigis Hispaanias peksab politsei oma riigi rahulikke kodanikke.

Oma 60aastase elu jooksul ei ole ma nii segast aega tajunud kui praegu. See teeb kirjutamise vastutusrikkaks, kuid samas raskeks…

Minskisse sattusin nüüd hiljuti, kui just olid lõppenud meie ajakirjanduses ka ohtlikuks peetud sõjaväeõppus Zapad. Küsisin seal tuttavatelt ja võõrastelt, mida nad õppusest arvavad, ja sain vastuseks, et need on Valgevenes nii tavalised. Keegi ei näinud Zapadis midagi erilist, enamik inimesi polnud sellest kuulnudki.

Minski tänavapildis oli pea igasugune sõjakus kadunud. Isegi loosungit „Minsk – gorod geroi!” märkasin vaid korra.

Suitsukonisid ja muud prügi ses linnas, kus elab vähemalt kaks miljonit inimest, maast ei leia. Jälgisin mehi, kuidas nad rahumeeli jalutasid, suitsukoni pihus, prügikastini. Ja ilmselt on ka koristajaid palju, aga see ei torganud silma. Lihtsalt oli puhas kõik. Linnapilti oli tekkinud hästi palju maitsekaid uusi tänavaskulptuure. Inimesed olid hästi riides ja tundus, et heatujulised.

Needsamad inimesed, kes kümmekond aastat tagasi veel ei julgenud sõbralegi tunnistada, et pole Lukašenko režiimiga rahul, arutasid seekord hoopis üsna murelikult, mis saab siis, kui batka asemel peaks riiki juhtima hakkama keegi teine. Et kas siis tuleb Ukraina demokraatia või hoopis Gruusia oma või midagi veel koledamat. Ma muidugi küsisin, kas see rahu pealinnas on pokazuhha. Sain vastuseks, et enam nii ei ole. Kord valitsevat kogu riigis, isegi selle äärealadel. Postamentide otsas eksponeeritud tanke polevat riigipildist küll ära korjatud ja Marxi-Engelsi-Lenini uulitsad on alles, aga see ei olevat enam dominant. Uus ja oma tulevat peale.

Vaatasin taas ühte nende teatri esietendust, mis oli korralikult tehtud, kuid hambutu. Ka filmielu ei oldavat vaatamata rahasüstidele käima saadud. Samas on suures kunstimuuseumis esinduslik Marc Chagalli näitus. Ei tea, kas see on taotlus, aga selle kõrvale jääb hiiglaslike kangelaslike Teise maailmasõja maalide püsiekspositsioon.

Ka Venemaa valitsejad sõdivad ja seisavad kõva häälega demokraatia eest.

Ajas tagasi

See pidi olema 1998. aastal, kui Eesti vabariigi valitus pidas väljasõiduistungi Raplas. Valitsuse visiit meenus, kui vaatasin telepilti sellest, kuidas Euroopa riigijuhid nüüd Tallinnas Kultuurikatlasse saabusid. Vana ajaga seostus see sedakaudu, et toona oli Eesti tähtis, kuid nüüd Brüssel veel tähtsam.

Ma sealt aastate tagant mäletan peaminister Mart Siimanni bulgakovlikku kass Peemoti naeratust ja juttu, kuidas ta kohtumiselt kohtumisele jõudmiseks pidi Järvakandist Raplasse kihutama 200 kilomeetrit tunnis. Robert Lepiksoni – ta oli siis siseminister – mäletan sellepärast, et kui ajakirjanikud tahtsid talle ligineda, haaras mees oma mobiiltelefoni ning oli väga hõivatud olemise ja näoga. Me tollases maakonnalehes Nädaline jagasime ministrid omavahel ära ja mu meelest tegime nende kõigiga lühiintervjuud. Ministrid sõitsid maakonnas ringi ja õhtul oli maavalitsuse kabinetiistung. Minu osaks oli põllumajandusminister Andres Varik. Tuleb tunnistada, et just temalt oli üsna raske selget mõtet kätte saada. Aga tollal ei olnud ministritel veel kombeks udu ajada, vaid domineeris soov teha oma riiki. Kultuuriminister oli Jaak Allik ja mäletan üsna hästi üht trepivestlust temaga, kus ta maakonna kultuuriasjadest rääkides Rapla kultuurimaja juhtivrolli säilimist ja hoidmist rõhutas.

Peminister Mart Siimanniga kohtusime viimati aasta tagasi Piiteris suure draamateatri uksel. Teatris oli Lev Tolstoi romaani „Sõja ja rahu” järgi tehtud lavastuse esietendus. Nägime mõlemad, kuidas publik, kui Alissa Freindlihh hiiglasliku lava tagaserva ilmus, püsti tõusis ja aplodeeris. See oli hetk, mil Vene riigi valitsejad eitasid, et sõdivad Ukrainas Lääne demokraatia pealetungi vastu.

Euroopa liidrite Kultuurikatlasse toimetamine võis olla me politsei võidukäik muidugi. Samas oli selle „toimetamise” ülekanne me ajakirjanduse toimetamatuse musternäide. Pilt jooksis, taustaks kehv ja juhuslik heli, ei mingit eestikeelset kommentaari, mitte ühtegi tiitrit nimedega, kes on kes. Ei mingit tõlget sellest, mida meile enamasti tundmatud riigijuhid aia taga tunglevate maailmaajakirjanike küsimustele vastasid.

Kusagil tõkete taga kostis ülekandesse sisse vilekoor ja paras jauramine. Seda ei näidatud, ei kommenteeritud, hiljem, tõsi, sellest kirjutati. Üsna populistlikult kõlasid väljaütlemised, et pole kombekas meile sõjalist kaitset pakkuvaid valitsejaid – et oleks rahu ja heidutus – välja vilistada. Kui Nõukogude okupatsiooni ajal keegi urises baaside kohalolu üle, siis ta pandi vangi mauhti. Seda, et igasugune selline jauramine on labane ja ebaintelligentne, ei oleks arutatud siis ja ei arutatud ka nüüd.

Küüditamise varjud

Käisime just oma naabrimehe 80. sünnipäeval. Ta 1949. aastal saadeti 12aastaselt Siberisse. Mu sündimiseni oli siis jäänud 7 aastat. Kummaline on mõelda, et küüditamine, mis ometi oli mu lapsepõlvele nii ligidal, mu teadvusesse ei jõudnud. Ent nüüd märkan üha enam ka vana aja terrori märke. Igal pool, mitte ainult Eestis. Näiteks mu lemmikkunstnik Judel Pen, kelle maalitud noore Marc Chagalli portree juhatas sisse Minski näituse, tapeti 1937. aastal Vitebskis juudi pogrommi ajal.

  1. aastal me Mart Pukiga kiirustasime Salme tänavale tantsutundi, konsi teklid peas. Meid peatas tolle aja kohta kummaliselt riides habetunud vanamees. Ta küsis, kuidas võiks leida Hugo Leppnurme. Me siis temaga koos jalutasime läbi vanalinna tagasi tollasele Suvorovi, nüüdsele Kaarli puisteele, kus professor Leppnurm oma õpilastele tunde andis. Selgus, et see vana viltides mees tuli Siberist ja oli kunagi olnud Tartus ülikooli kiriku organist.

 

Ühte nägu, oma nägu

Rapla valla valimisliidu Rapla Vallakodanike Liit kooshoidja Alari Mutli on põllumees. Me kõnelesime temaga ta praeguse aja ainsal võimalikul ajal hommikul, sest kohe, kui tuul on pisut põldu kuivatanud, istub ta iga päev kombainiroolis. Ta rääkis mulle, et nii kaua näeb veel oma osa valimisliidus, kuni usub, et omavalitsuste juhtimist saab muuta. Ütles, et kui enam ei usu, siis on põllumees täielikult. Rääkis, kuidas Rapla uut suurvalda parteiliselt juhtima ei peaks.

Olin temaga nõus, Raplas on parematel aegadel nii ju olnud. Aga seda, et me riik ja parteiline diktaat omavalitsused vabaks annaks ja neil omanäolisteks kujuneda laseks, mina enam ei usu. Et otsuseid tehtaks tervest mõistusest lähtudes, mõeldes tähendustele ja vastutusele, mitte sellele, mida sellest arvata võidakse erakonna tagatoas. Kohapealne ise otsustamise julgus on pigem maha mängitud.

Meie kandis on ees suur ühinemine, aga ma imestusega märkan, kuidas Rapla vallaga ühinevatel Kaiu, Raikküla ja Juuru vallal nagu polekski miskisuguseid oma soove. Neid erilisi, oma piirkonna huvidest lähtuvaid. Kangesti on see tunne, et ega enamik kandideerijatest vist teagi, mis edasi saab ja miks nad kandideerivad. Põhjus, et ollakse aktiivsed inimesed, kes tahavad valla juhtimises kaasa rääkida, on muidugi, jah, ikkagi argument…

Alar Mutli tõi paralleeli, et Rapla suur vallavoligu hakkab koosnema 27 inimesest. Ka Euroopa Liidus on pärast Brexitit 27 liiget.

Eks pea uskuma, et maakeral, mis sõja ja rahu maailmast üha enam sõja või rahu maailmaks muutumas, ikkagi on võimalik ellu jääda. Isegi siis, kui see elutee on suurriikide, mitte väikeste võrdsete riikide tee.

Üsna paljud Euroopa riigijuhid naeratasid ja hüüdsid Kultuurikatlas kaugelt me peaministrile „Tere, Jüri”. Nüüd on nad selle me eesistumise aja kohapeale sõitmise visiidi ära teinud, on ennast meile näidanud…

Mul on tunne, et jälle on aeg, kus ajakirjanduse ülesanne peaks olema hoopis rohkem lugejatele tuge pakkuda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.