Sisaliku tee peaks ka täna jälje jätma


See lugu ilmus Postimehe AK -s 24. detsembril 2010

«Andke mulle tagasi see lootus, et Eesti on normaalne väike riik. /- – -/ Sa peaksid olema noor, sa peaksid olema vihane, vihane. Aga kurat, sa oled sama kuulekas nagu sinu ema ja isa, kes ei lähe tänavale, kes ei astu ametiühinguisse, kes, kurat, ei ütle oma arvamust välja,» kutsus eestlasi meeleparandusele NO seltskond, et Eesti ühendada.

Ma 2010. aastal nägin, kuidas näitleja Andres Mähar Saku suurhalli katusel silmakirjalikkuse, harimatuse, ülbuse, ahnuse, vingus näod… kõik vale, väikekodanliku pugemise, nägudetegemise ja igava… mõjuvalt, meeldejäävalt ja kunstiliselt oivaliselt persse saadab.

21. sajandi kümnenda aasta oivaline teater jääb alles, ei kao kuhugi, kuni interneedus püsib. Ma vaatasin üle ja see oli liigutavalt siin ja praegu ka täna. Mis siis, et väliselt sest monoloogist mitte midagi muutunud pole me ümber.

Vaat see, mida näitleja Mähar sinimustvalge lipu all katusel räägib ja teeb, on teater. Selles on koos kodanik, isiksus ja näitlejameisterlikkus. Heale näitlejale läheb korda see, mida ta teeb, 110 protsenti. Näitleja ei haiguta laval ja lava taga, ka nii läheb talle korda maailm.  

Ma 2010. aastal nägin, kuidas Katariina Lauk Kurgja vesiveski hallide seinte taustal särama hakkas eriliselt, kuidas tas oli salapära, kahvatust ja vaoshoitust, kirge, siirast õnne ja pisaraid. See oli ta mängitud päriselt elatud elu seal maal. Katariina Lauk oli oma rollis uhke ja alandlik, oli kirkalt huvitava ja loetava sisemonoloogiga ka siis, kui vaikis.

Ma nägin 2010. aastal Õisu mõisas Andres Lepikut ta enda lavastatud kahemehetükis «Rööv». Ei teagi, kumba rohkem kiita, kas lavastaja Lepiku head ruumitaju ja ootamatuid misanstseene või näitleja Lepiku partneritunnetust. Mängu ja elu piirjoon ähmastus. Mäng läks üle eluks ning elu mänguks. Lisaks mõis.

Ma nägin 2010. aastal, kuidas Jänedal Uku Uusbergi näidendi ja lavastuse «Jõud» esietendusel loodusjõud tempe tegema hakkasid ja kogu Eestimaad räsisid. Ega see ole niisama asi, kui üks väikese rahva noorte andekate meeste kamp kauboikultuurile lavalt kadu kuulutab.

Ma nägin 2010. aastal, kuidas Tartu Uue Teatri näiteseltskond «Sisaliku tees» ja «Ird, K.-s» ise mõtles ja publiku kaasa mõtlema sundis. Ma seal isegi vihastada jõudsin ja toriseda kehval puisel pingil istudes, et mis ta jorutab, see pildivahetus peaks olema  kiirem, jõudsin mõelda nagu vana teatritark küünik, kes kõige paremini teab, kuidas peab teater olema. Pärast aga olin rõõmus, et julgeti teha nii, nagu nemad mõtlevad, mitte nii nagu harjumuspärane.

Ja ikka ma tahan sinna genialistide räämas klubisse ja saali tagasi. Ses kohas ja seltskonnal ei ole veel tekkinud silmapaistvat ja harjumuspärast rutiini. Laval mõeldakse ka, ei võimelda vaid. Eksigu ikka. Ja kui ses teatris suudetakse väikekodanlikku edevust eemal hoida, oma naba imetlema ei hakata, siis kohtume ikka.

Ma nägin 2010. aastal Rakvere spordikirikus «Kadunud tsirkust», kus peategelasteks äratavad klounid Mäks ja Bonzo. Oleks selliseid äratajaid vaid rohkem. Teatridirektor seal kah ärkas, oli see teatriime vaid?

Ma nägin 2010. aastal näitleja Külli Teetamme saksa naisena, kes armastas eestlast, ja prantsuse naisena, kes tahtis, et kõik oleks hästi vähemasti pealtnäha. Need olid erinevad naised, mitte kõige meeldivamad sealjuures. See, millise mõistmise ja sümpaatiaga Külli Teetamm neid naisi mängis, oli see, mis teeb teatri eriliseks ja haruldaseks.  

Ma 2010. aastal nägin, kuidas riik, mis sõnas ja kirjas enda püsimist just kultuuri hoidmises näeb, kultuuri kallal käis hoolimatult, inetult, vastikult. Ma ei näinud kahjuks ei üksikuid ega üldisi mõjuvaid avalikke väljaastumisi nõmeduse, väikluse ja ahnuse vastu. Kultuuri kaitsti tegudega (etendused, kontserdid, raamatud, maalid), jah. Äkki pole veel hilja?

Ma nägin 2010. aastal noori näitlejaid oma teatriteed alustamas Jumala narridena. See annab usu ja lootuse, et veel pole kadunud kõik.

Ma näen, et 2011. aasta võiks olla suurte ja väikeste lavalugude oma. Keegi taipab, et melodraamal on hingepuhastav jõud, keegi kirjutab suure, ajast pisut ees loo, mis jääb, ja keegi mängib selle suureks eesti keeles.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga