Selles ilmas on tarvis kuulikindlat südant

Pearu ja Karin hakkavad sellel pildil kohe Kassiaru Jaskat tegema. Seegi stseen on eri aegasid, täpsemalt eilset ja tänast ühendav. Foto Siim Vahur

Lugu ilmus Maalehes.

Läinud nädalal Von Krahlis esietendunud Mihkel Raua näidend “Järgmine voor” ning VAT teatris Andrus Kivi­rähki “Karin ja Pearu” on kui ühe, eestlaste elust maha kirjutatud näidendi kaks vaatust.
Küsimus on vaid, millises järjekorras mängida. Kui vaadata selles järjekorras, nagu nad vaatajate ette tulid – Von Krahli Raud esimesena ja VAT teatri Kivirähk otsa –, jääb lootust rohkem.
Mõlemas näidendis elatakse elu ja surma peale. Kui Kivirähki Pearu näeks Raua näidendit, siis ta ütleks päris kindlasti: “Halleluuja ja kürjeeleison!”, nagu ta ütleb siis, kui teada saab, et naine kohvikus ta naabrimehe poja naine on.

 

Miks just hobune?
Kivirähki loos on Karini ja Pearu linnakohvikukohtumises süüdi hobune. Nimelt laseb autor oma loos laval kokku kirjanik A. H. Tammsaare eestlaste jaoks kuulsad tegelased Karin Paasi ja Pearu Muraka. Tammsaare oma romaanides seda võimalust ei anna.
Miks hobune, selle seletatab Pearu loo käigus ära. Pearu hobune on tark, oskab peremehe ka siis koju viia, kui see kõrtsist tulles saanis või vankris magab. Seekord toob tark hobune Pearu linna, oma vänge naabrimehe Andres Paasi hobusevargaks õppima saadetud poja Indreku naise Karini juurde.
Mihkel Raua näidendis tegelased nii selgelt välja ei ütle, mis on nende käivitav jõud, mis toob nad kokku telestuudiosse. Kuna asju on siin ilmas ikka kombeks nimetada, siis selle hobuse nimi võib olla Kuulsus ja vankri nimi Formaat. Mihkel Raud on kirjutanud hea näidendi ja muidugi on see rohkem kui näpuga näitamine, et formaadimaailm on meie peades võimust saanud.
Muide, Andrus Kivirähki näidendis on stseen, kus Pearu lausa nõutuks jääb, et tal oma naise nimi meelde ei tule. Lambasihver ja vanaeit … aga nimi? Ei meenu enam.
Ütlen veel, et need kaks teineteisest sõltumatult kirjutatud näidendit kõlavad kokku aja ja tegelaste erinevusest hoolimata. Mõlemas on lood nii lavastatud ja mängitud, et kui vaatajad saalis, siis tekib heli, kakskõlast saab kolmkõla – iga vaataja jaoks oma akord.
Mul ikka on selline tunne, et selles kakskõlas, olgu selle näidendi nimi näiteks “Ka auklikuks lastud kuulivestiga kangelased elavad surmani”, peakski VAT teatri “Karin ja Pearu” olema teine ehk siis viimane
vaatus.
Valgus on tähtis mõlemas lavastuses. Von Krahlis valgustavad lava päevavalguslambid, see valgus on halastamatu. Prožektorite säras seismise n-ö igameheunistusest saab inimese loodud päevavalgus. See valgus on lame, ei ole romantiline, salapärane, ses valguses ei ole tule väge.
Kolmkõla tekkimiseks on vaatajate tribüünid, mis asetsevad nii, et publik saab lisaks laval sündivale vaadata otsa ka üksteisele. Saal on parasjagu nii väike ja nii valge kogu aktsiooni vältel, et kui tahad, näed ära vastastribüünil istuva elus meediategelase reaktsiooni laval sündivale.
Olgu siin kohe ära öeldud, et kahtlust ei tekiks: Krahli näitlejad mängivad lugu nii vägevalt, et pilku saalis ringi lasta ei ole mahti. Aga võimalus on.
VAT teatri lavastuses tõmbab Karin mingil hetkel kohviku akna eest kardina. Akna taga sajab paksu lund. Kes tahab, tunneb seal lume taga ära Toompea Pika Hermanni silueti. Ja kohviku laudadel on küünlad, mida tegelased siis vastavalt vajadusele süütavad ja
kustutavad.

Kõik on nii segi
Näidendis “Järgmine voor” on päris ja mängu elu väga segamini. Nii segi on kõik – selgub, et isegi superstaariks pürgiva poisi nimi ei pruugi olla Fred.
Millal tegelased mängivad ja millal vaid end näidata tahavad, muljet jätta teistele? Selgeid
vahetegemise võimalusi ei ole või on vähe.
Kas need telestuudios tegutsevad lihast ja luust inimesed ise teavad selgelt, mis asja nad ajavad siin elus elades. Millised on valikud siis, kui valikuid on alandavalt vähe?
Näidendis “Karin ja Pearu” on aga kohvik see koht, kus Karin Pearule oma kõige suuremad ja haiget tegevad südameasjad ära tahab rääkida. Pearu saab selleks hetkeks Karini süda­mesõbrannaks, kõige lähemaks siin maailmas, selleks, keda usaldada.
Mihkel Raud kirjutab oma näidendi tegelaste suhu sõnad “stress” ja “trauma”. Tammsaare ja Kivirähk neid sõnu ei kasuta. Pearu ei mängitse, elab täiega ja teeb oma elu huvitavamaks, lahutades meelt kõrtsi saksakambris istudes, kohtus protsessides või kaevuraketel pükse maha kiskudes. Pearu on aus. Kivirähk laseb oma loos Karinil ja Pearul ühtemoodi unistada ja unistus on ka väga päris, see koosneb vanaisast, piibust ja targast tihasest.
Superstaariks saada tahtev Fred juhib otsustajate tähelepanu mitu korda sellele, et üleval, taevases juhtimispuldis ei ole enam mitte kedagi. Otsustajad ei adu. Nad ei usu, et stuudios kusagil klaasakna taga ei ole režissööri, kes julmaks läinud mängu katkestaks.
Mihkel Raud on pannud selle tegelase nimeks, kes võiks mängu katkestada, Mustafa. Mustafa ei tule seekord appi, sest teda pole enam mängu juhtimas, Fred, kes ei ole Fred, on ta ära saatnud ammu ja … see ei jäta lootust.
VAT teatris võtab Pearu etenduse lõpus taskust piibu, annab Karinile, öeldes, et mälestuseks. Karin võtab. Võtab vastu ka Pearu pakutud võimaluse lasta end hobusega kuhugi viia, öeldes: “Jah, miks mitte! Kino juurde, mind oodatakse seal.”
Ja tihane tuleb akna taha riputatud pekitükki nokkima, tuleb sööma.

 

Braavo, braavo, näitlejad!
Karin ja Helen, Katariina Unt ja Mari Abel. Mul on tunne, et lisaks sellele, et mõlemad autorid – Kivirähk ja Raud – on tunnistanud, et kirjutasid need rollid just teile mõeldes, on teis ka miski muu sarnasus. See on laval kuulamise oskus, oskus olla siin ja praegu, oskus mitte ainult mängida, vaid ka kaasa tunda.
Pearu ja Norman, Raivo Trass ja Juhan Ulfsak. Vana teatrihunt Trass oskab laval olla nii vastikult teatraalne ja nii usutavalt siiras, oskab need olemised uhkelt ühte inimesse mahutada, ajab nutma ja naerma.
Ja kuidas õndsa Krõõda vokk ta suus ja peas vuriseb, on magus kuulata. Öeldakse, et kaua koos elanud paarid lähevad ühte nägu, Karin ja Pearu olid etenduse lõppedes ikka väga sarnased.
Juhan Ulfsak on aga elu vormis – Gilgameš ja nüüd Norman kinnitavad seda, et ta võib mängida mida tahes ja keda tahes, ikka on huvitav.
Alex, Taavi Eelmaa. Mees, kes oskab vastikuid tüüpe sümpaatseks mängida nii, et neist hakkab kahju ja näitleja enda isiksuse võlu ei ole siin sugugi vähetähtis.
Fred, Nero Urke. Näitleja, kes ei ole Von Krahli teatri bändis varem mänginud, nüüd mängib, ja on tunne, nagu oleks nad koos ja kokku mänginud aastaid.
Kelner Juku, Meelis Põdersoo. Saab kohvikumängu kõrvalt- ja pealtvaatamisega nii hakkama, et jääb meelde.
See üks mõte
Mängides veel kord mõttega, et kaks on üks, kujutan hästi ette jalutuskäiku Von Krahli teatrist Rataskaevu tänavalt üle Toompea Rahvusraamatukokku VAT teatri saali. See oleks omamoodi vaheaeg vaatuste vahel, kus koos on eestlaste elu muutumine, selle muutumise õnn ja õnnetus. See, mida kanname kaasas, ja see, mida meile kaasa pakitakse.
Nagu elus ikka, on ka selles näidendis kuhjaga nalja ja kapaga pisaraid. Halleluuja ja kürjeeleison ja aamen!

UUSLAVASTUSED
“Karin ja Pearu” VAT teatris
Autor Andrus Kivirähk.
Lavastaja ja muusikaline
kujundaja Aare Toikka.
Kunstnik Kaspar Jancis.
Näitlejad: Katariina Unt,
Raivo Trass ja Meelis
Põdersoo.
Esietendus 21. jaanuaril.
“Järgmine voor” Von Krahli teatris
Autor Mihkel Raud.
Lavastaja Mart Koldits.
Kunstnik Reet Aus.
Näitlejad: Mari Abel,
Juhan Ulfsak, Taavi Eelmaa
ja Nero Urke.
Esietendus 18. jaanuaril

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga