See maailm ja see teine – maa ja ilm

Käbikoda” – naised tantsivad hantidega NO teatris.

Pelgan igat vihmapiiska” – luurajate armastuse lugu Draamateatris.

Vihmapiisad käbikojas – millal me viimati mõtlesime, et kuused kasvavad käbide sees.

Kui Draamateatri esietenduselt parklasse kõnnime, peatab meid Estonia teatri ja Solarise keskuse valgusfoori punane tuli. Mõte läheb sinna, et kui kogu etenduse vältel on publiku silme ees jumalaema pilt, siis peab miski etenduse lõppedes plahvatama. Mida ikkagi tähendab maailmas see, et tänaste plahvatustega kaasneb imaami luust ja lihast läbi lõikav kutse mošeesse palvusele. Üsna konkreetselt meenus üks sellinepalvetuspaik Iraanis Teheranis, mäestiku jalamil keset hiigelsuurt parki, kus kunagine sealse kuninga residents, lossid. Mošee sellesse kolossi ajalooliselt ei kuulunud. Kutse palvusele oli võimendatud ja koht palvetamiseks selline kasvuhoonekilega eraldatud koht põlispuude all. Puhus jahe ja jahutav tuul…

Kui publik NO teatri saali koguneb, võtavad teda vastu kolm ooperlikes kostüümides naist, kõrgete kontsadega kingad jalas. Neist üks räägib loo vangilaagrist Perm 33. Kuidas üks vangidest ütleb poisipõnnile: „Vaata mind, vaata mind ja jäta meelde!” Hiljem saab sellest poisist muuseumi vangilaagri juhataja. Need on ainsad argised märgid „Käbikoja” maailma alguse ja lõpu loomise mänguilmas. Luuakse päris maailm, mis päris tänapäevast ammu kadumas või kadunud. Kuusk on alguses käbi sees. Millal ma või millal me sellest viimati mõtlesime…

Arktiline kliima ja põhjatuul

Huvitav, et Draamateatris sõnastatud vihmapiisa pelgus on soomeugri naiste ühe omadusena ja erinevusena teistest maailma naistest sisse kirjutatud „Käbikoja” kavalehte. Seal on trükitud Art Leete ühes aastataguses Sirbis ilmunud artikkel soomeugri naistest. Art Leete viitab 18. sajandi keskel tegutsenud soome keeleteadlasele Matias Castrenile, kes oksa- ja lõkkesöeprõksude suhtes tundlikke naisi suureks iseloomustab: „Siin ilmneb Castreni arust soomeugrilaste võime mõjutada inimolemust muutunud meeleseisundite ja hingejõu erakordse pingutuse kaudu.” Soomeugri naiste olemust on mõjutanud arktiline kliima ja põhjatuul.

Kavaleht nimetab „Käbikoda” laulukavaks. See see tõepoolest on, aga kuna tegu on handi naiste päris lauludega, mida esitavad kolm eesti naist, kes teavad, et tegu on seisundilauludega, saab seisundi loomine, kiired toonivahetused ja teekond laulu sisse ning seal olemine nähtavaks. Just selleks, mis teater on selle sõna kõige algsemas ning paremas tähenduses. Võiks öelda ka nii, et NO laval tekib tänaseks nii teatris kui elus väljasuremisohus olev maailma. Põlised, igavesed väärtused ärkavad ellu ja puudutavad. Just näitlejad teevad vana asja olemust tajudes ja seda edasi andes samas laulukava väga kaasaegseks teatriks.

Naised tulevad kontsade kõrguselt maa peale, panevad jalga villased sokid ja pähe kandadeni ulatuvad patsid. Kasutavad helide loomiseks laulvaid kausse. Rütmistada aitab nende loodavat maailma nii plekkämbri sanga kriiks kui põdrarakendi juhtimiseks vajalikud pikad kepid. Mingil imelisel moel on ka lavaruumi põrand võimendatud, kõik mängib kaasa, sosinad ja karjed, kraaksatused ja puhtad toonid. Korraks, tänapäeva võrdlusi kasutades, on laval häältepaabel, naised räpivad ja on ooperiprimadonnad. Nad on šamaanid, nõiad, maagid, muutujad, kuuljad ja nägijad. Kui juba läksin argiseks, siis ei saa jätta olemata uhke, millised hääled neis näitlejates peidus on – sada varjundit ja samapalju veel. Kõrgest ja kiledast rämeda ja karedani – need tundetoonid! See ülim professionaalsus ja näitlejahääletehnika valdamine. Naised nõiuvad publiku ära. Võtavad endaga kaasa.

Kui keegi on maailm, selline isikustatud ja elav, siis ta on teile, Eva Koldits, Marika Vaarik ja Anne Türnpu rohkem tänulik kui me arvata julgeme. „Pole maailmas rahu,/ pole ilmas und /—/ Tahan hoiatust rahval öelda/ kõik, mis elab, las elama jääbki/ kõik, kes vetes, las ujuvad aina/ las jääb loodu kõik sedasi alles/ nagu oli, nii olgu ja saagu/ ärge jätke vaid häda ja valu oma lastele/ säästke maailm/ nagu aegade alul see oli. //

Ma ei tea ja ma ei tahagi teada, kas see, et etenduse lõppedes oli kolme Eesti näitlejaga koos laval neljas, päris handi naine või oli see teatri ja tegijate imetrikk. Ma tahan seda laulu veel kord nende naistega koos laulda. Kaas on ta kusagilt minuga nagunii, minust sõltumata.

Luurajad ja armastus

Luurajate maailmas armastust olla ei tohi. Põhjus see, et kui kaks luurajat peale tegutsemise veel armastavad teineteist, tekib ühel hetkel emotsionaalne viga ja vaenlase luure on varmas seda ära kasutama. Selline on mu loetud ja filmides nähtud teadmine. See tõdemus on sisse kirjutatud ka Tiit Aleksejevi näidendisse „Pelgan iga vihmapiiska”. Juba see on tähelepanuväärne, et Eesti näidendisse jõuavad tegelased, kes 21. sajandi julgeolekut peavad seadma kogu maailmas. Lavastuse tegevuspaigad on näiteks Lähis-Ida, Kiiev ja ka Moskva.

Ma üsna tihti mõtlen teatris head etendust nähes telelavastusele. See žanr on meie telest sisuliselt kadunud, on suures osas asendunud seriaalidega. Samas on meie publik oma teatriarmastuse ja ka -hariduse saanud sealt ajast, kui me näitlejad ennast just korralikes telelavastustes suureks mängisid. See pole ainult sõnademäng, televisiooni formaat võimaldabki suurt plaani.

„Pelgan iga vihmapiiska” on selline lavastus Madis Kalmetil, kus ta – mulle tundub – püüab koos näitlejatega aru saada inimeste suhetest muutunud maailmas. Kuna tegelased on luurajad elukutselt, siis tundub nendega kaasas käivat igal lavahetkel tunnetekontroll. Inga Saluranna ja Guido Kanguri suhe ongi kantud lisaks muudele elupingetele ka kontrollipingest, enesekontrollipingest ka siis, kui tavainimesel seda pähegi ei tuleks.

Klassikaline väga hea lavastus ja ootamatu dramaturgia. Lavastus, mis ei taha teatrit muuta, vaid inimeste ja maailma muutumisest aru saada.

Kuna tegu on looga, mis räägib luurajate armastusest välismissioonidel, siis vaatasin vaheajal publikut selle pilguga, et kas need inimesed, „keda me ei tea”, on samuti meie seas? Ja arvasin tõesti neid märkavat.

Kalmeti lavastuste juurde nagu ikka kuulub tipptasemel valgus, helikujundus ja lavakujundus- täpne ja abistav.

***

Kaks erinevat etendust kahel järjestikusel õhtul kutsusid mõlemad eri moel mõtlema sellele, mis meist ja maailmast saab.

Tiit Aleksejevi «Pelgan iga vihmapiiska»

Lavastaja Madis Kalmet.

Osades Inga Salurand, Guido Kangur, Robert Annus, Markus Luik.

Kunstnik Jaanus Laagriküll, valguskunstnik Priidu Adlas (Vaba Lava), videokujundajad Ann Einberg ja Tauno Makke, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov (Ugala).

Esietendus 12. mail Eesti Draamateatri väikses saalis.

NO30,5 „Käbikojas”

Kolm naist laval. Nende suud avanevad, kurgust on paista meile tundmatute inimeste näod. Ka nende suud avanevad. Sealt on paista nende esivanemate näod. Nendegi suud avanevad. Algab laul. Neis lauludes lennatakse üles ja puuritakse end sügavale, tõmmatakse end lõhki ja pannakse uuesti kokku, nähakse nägemusi ja iseend, armastatakse ja reinkarneerutakse oma lapse kõhus.

Eva Koldits, Marika Vaarik, Anne Türnpu. Ja Hendrik Kaljujärv. Laulud, ainult neli korda.

Esietendus 11. mail 2018, etendused veel 30/31 mail ja 1. juunil!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga